OTSE POSTIMEHEST ⟩ Gert Jervan: Tehisintellektiga on praegu nii nagu kunagi tuumarelvadega – tõestada, et me suudame seda teha

Otse Postimehest: Tallinna Tehnikaülikooli professor, IT-teaduskonna dekaan Gert Jervan Foto: Tairo Lutter

Möödunud nädalal sai asjatundjatele ootamatult selgeks, et tehisintellekt on arenenud kiiremini, kui keegi oodata oskas. Nüüd tuleb riikides, aga ka rahvusvaheliselt kokku leppida selle kasutamise reeglid ja eetilised põhimõtted, enne kui maailm valeinfoga üle ujutatakse või tehisintellekt loob uut loogikavigu täis tehismõistust, rääkis Tallinna Tehnikaülikooli IT-teaduskonna dekaan, professor Gert Jervan Postimehele.

Tehisintellekti ohtudest on räägitud aastaid, aga nüüd kirjutas 60000 teadlast ja tehisintellekti (TI) arendajat, teie nende hulgas, alla pöördumisele, et ülivõimsa TI arendusele tuleb kuueks kuuks pidurit tõmmata. Mis järsku juhtus?

Juhtunud on ühelt poolt see, et TI tuli labori sügavustest päevavalgele, inimeste igapäevaellu. Eelmisel nädalal anti välja kõnesüsteemi - ChatGPT-4 - uus mudel. Ja ootamatult sai selgeks selle süsteemi võimekus.

Kuid meie pöördumine polnud mitte reaktsioon juhtunule, vaid me oleme jõudnud olukorda, kus tehnoloogia areneb oluliselt kiiremini, kui ühiskond selle kasutuselevõtmiseks valmis on. Me räägime õiguslikest ja eetilistest alustest seda teha. Ent kindlasti ei taheta selle pöördumisega elu kuueks kuuks seisma panna.

Kas selles pöördumises ei tehtud mitte ettepanekut arendustöö seisata?

Selles kirjas räägitakse konkreetselt väga suurte firmade – Microsofti, Google’i, Facebooki – arendustest, mitte tavapärasest TI arendustest.

Astume sammu tagasi – mis asi on tehisintellekt - TI?

TI on tehissüsteem, mis suudab teha otsuseid selle kohta, mida ta on ära õppinud. Aga nende ülisuurte TI süsteemide, mis praegu meediatähelepanu saavad, mudel on väga lihtne. Inimene annab süsteemile suure hulga andmeid ära õppimiseks, mille järel teeb süsteem ise statistilist analüüsi ja pakub tehtud analüüsi alusel tõenäolisi vastuseid. Tegemist on nagu pimeda Homerosega, kes kuulas teksti ja pani sellest kokku oma lood ja rääkis neid teistele edasi.

Antiikajal elanud Kreeka luuletaja Homeros erines tehisajust selle poolest, et ta sai kätega kompida, tal olid tunded.

Just. Kui me räägime keelemudelitest, näiteks ChatGPTst, mis õpib oma asjad ära, ei saa mingit tarkust juurde enne, kui anda talle uusi andmeid ehk teda jälle õpetada. Ent need andmehulgad on kolossaalsed. Inimese ajus on umbes 86 miljardit närvirakku ja iga närviraku kohta on 10 000 sünapsit (rakkude vahelist ühendusteed). ChatGPT eelmisesse mudelisse söödeti sisse 175 miljardit sõna, mis on veidi meelevaldselt võrrelduna umbes üks viietuhandik inimese ajust. Nüüd seda uut ChatGPT mudelit soovitatakse hakata treenima 100 triljoni infoühikuga, mis on inimese ajumahuga samas suurusjärgus.

Vana TI mudel oskaks teilt ilmselt huvitavamaid küsimusi küsida kui saatejuht ja ennustada, kes on järgmine saatekülaline, aga uus TI mudel on midagi hoopis võimsamat. Mida see suudab?

See on väga palju keerukam süsteem, mille rakenduste pealt alles hakkame kogu seda keerukust nägema. Praegustes e-teenustes või Eesti riigi kratiprogrammis kasutatakse eelmise versiooni üksikuid algoritme. Ka näiteks need otsused, millise takso Boldi sõidu jagamisteenus kellelegi saadab, teeb praegu TI. Keegi ei ütle, et see on hirmus või vale.

Aga me liigume sinna, kus TI-d saab juba võrrelda inimesega, see hakkab tegema iseseisvalt otsuseid ilma inimese sekkumiseta, saab aru põhjus-tagajärg suhetest ja suudab selle pealt hakata ennast ise arendama. Küsimus ongi siin selles, kuidas selliseid süsteeme üles ehitada, et inimene neid kontrollib ja saab aru, miks TI selliseid otsuseid teeb. Samuti see, et süsteem oleks turvaline. Kõike seda tuleb arutada.

Nii inimene kui ka tehisaju teevad loogikavigu. Aga kui lasta tehismõistusel koos loogikavigadega ehitada ilma inimese sekkumiseta juba järgmist tehismõistust või paisata veebi kogu see loogikavigu täis informatsioon, mida on kohutavalt suurtes hulkades, on tavakodanikul pea võimatu vahet teha, mis on õige, mis vale. On see nii?

Ja, päris kindlasti. Pikka aega on sotsiaalmeedias olnud näha, kui keeruline on eristada tõde valest ja oleme kuulnud Venemaa internetitrollide armeest, kes genereerivad meeletus koguses valesid. Nüüd on kõik need inimesed võimalik asendada TI-ga, mis on väga palju võimekam rünnatavad infokanalid väga kiiresti umbe ajama. Aga meil tuleb tagada, et TI uudised oleksid tõesed ehk enne väljalaskmist tuleb info üle kontrollida. Kuid on teada ka see, et neist kaitsemehhanismidest on võimalik läbi murda, ilma, et keegi või miski süsteemi sisse häkiks, vaid et TI-d on võimalik küsimustega panna genereerima infot, mis pole korrektne ehk suunata vale infot välja andma.

Aga kuidas inimene selles olukorras TI üle kontrolli säilitaks, juhtme seinast välja tõmbamisest vist ei aita?

Päris kindlasti mitte ja ma arvan, et seda pole ka vaja teha. Kellegi eesmärk ei ole panna progressi seisma, aga tuleb parandada TI algoritme ja muuta läbipaistvaks see, kuidas süsteem otsuseid teeb. Me oleme jõudnud mõneti samasse olukorda, kui 40. aastatel oli tuuma võidurelvastumine – eesmärk oli kätte saada lahendus ja hiljem tegeleda probleemidega. TI-ga on praegu nii nagu kunagi tuumarelvadega – tõestada, et me suudame seda teha. Ka tuumaelektrijaamad tulid hiljem, kui tuumarelvad. Aga nüüd tuleb korraks aeg maha võtta.

Kas see on realistlik, sest suurfirmadel on investorite huvid ja omavaheline konkurents?

Ma ei loo mingeid illusioone, ilmselt moratooriumit ei tule, aga kirja peamine eesmärk on see, et probleemist on hakatud rääkima. Näiteks tõi Briti valitsus eelmisel nädalal välja tulevikuvisiooni, kuhu investeerida ja millistest põhimõtetest lähtutakse, ka TI puhul. Ja need teemad tulevad lauale ka rahvusvahelistes organisatsioonides ja teistes riikides.

Kas Kaja Kallas on juba teie poole pöördunud?

See polegi Kaja Kallase rida. Aga Eestis on juba oma kratikava – TI-põhine teenuste automatiseerimine, et inimene saaks ära teha toimingud ilma, et ta peaks selleks suhtlema ametnikuga. Eesti kratid pole muidugi kaugeltki veel ülivõimsad TI-d. Aga kui see kunagi nii läheb, siis tehnikaülikool tahab kaasa aidata, et tulevikukratid teevad seda, mida meie tahame.

TI kasutamise eesmärk on riigi efektiivsemaks muutmine, aga valus pool on see, et selle käigus kaovad osad töökohad, mitte ainult madalamatel astmetel, vaid ka valgekraede töökohti jääb vähemaks. Aga vaadates Eesti demograafilist olukorda, siis me peame seda tegema, muidu on meil kõigil halb.

99 protsenti rahvast ei tea TI arendamisest midagi. Mida hariduses selleks muuta tuleb?

Meil on vaja rohkem inimesi, kes mõistavad matemaatikat, arvutiteadust ja oskavad loogiliselt mõelda.

Kust leida õpetajaid, kes TI-st niipalju teavad, et oskavad õpetada, kuidas olla TI peremees, mitte ori?

Ma arvan, et TI-ga tuleb tagasi see tore asi, et palju rohkem hakatakse väärtustama omavahelist suhtlust. Need päevad, kus õpilased saadeti koju esseed kirjutama, hakkavad lõppema. ChatGPT-4 suudab teha paremaid tekste kui keskmine ülikooli sisseastuja. Õppejõuna kinnitan, et suudan tudengiga silmast silma suheldes kümne minutiga selgeks teha, kas tudeng valdab seda teemat või mitte. Distantsilt aga mitte.

Me ei pea ChatGPT-d üldse kartma, sellest on õppeprotsessis palju kasu – sealt saab palju infot kontsentreeritult kiiresti kätte. Kui selle info pealt sundida üliõpilasi edasi mõtlema, alles siis hakkame nägema TI eeliseid.

Ka maakoolides saab seda tehnoloogiat ära kasutada. Kindlasti mitte nii, nagu oli Covidi ajal – et paneme õpetaja arvutikasti ja näitame õpilastele. Küll aga näiteks õppematerjalide koostamisel. Kui ka vestlusrobot vastaks õpetaja asemel küsimustele, saavad lapsed õppida neli päeva kodus ja viiendal päeval käivad koolis kohal õpitut kinnistamas. Vestlusrobot oleks suur samm edasi, sest üks asi on lugemine, teine asi on vestlus. Siis poleks vaja ka koolilapsi iga päev mitmekümne kilomeetri kauguselt kooli sõidutada.

Elu näitab, et mõnel teadlasel on ka kurjad mõtted. Kuidas TI kurjameid, ka sõjanduses, ohjeldada? Kas samamoodi nagu digimaailmas siiani – oma vara tuleb turvata?

Klassikaline küberturvamine on tulevikus veel olulisem. Tuleb luua sellised TI süsteemid, mis on vastupidavad teise TI rünnakutele, sest selge on see, et arenenud TI suudab teha inimestest keerukamaid rünnakuid.

Ukraina sõda on hea näide, et ükskõik milliseid rahvusvahelisi kokkuleppeid ka teha, siis alati on keegi, kes suudab neist üle sõita. Ma pole ka sinisilmne lootma, et läänemaailm ja teiselt poolt Hiina-Venemaa suudaksid kõiges omavahel kokku leppida. Pigem püütakse leida mingeid tasakaalupunkte. Ent mida rohkem on meil ühiselt läbi arutatud põhimõtteid, millest kinni hakata, seda rohkem on võimalust küsida, kas te järgite neid juhiseid.

Kuigi diktatuuridest ja autokraatlikest riikidest ei saa ka välja pigistada seda, mida me tahaksime. Maailm jääb paratamatult erinevalt käituma.