OTSE POSTIMEHEST Perling: kui riigisekretär tegutseb peaministri volitusel, tekib küsimus, kus on peaminister (4)

Ulla Länts
, ajakirjanik
Copy

Ajal, mil uus riigikogu pole veel kokku tulnud ja valitsus vahetub, on menetluses mahukas kõigi kriiside ohjamise seaduseelnõu. Kas nii olulise eelnõu peaksid kooskõlastama ametist lahkuvad ministrid ja kui jõukohane on ülimahuka seaduse menetlemine uuele riigikogule, sellest räägime Postimehe otsesaates Parempoolsete juhi ja endise peaprokuröri Lavly Perlinguga. 

Kas mahuka kobarkriisiseaduse menetlemine on mõttekas olukorras, kus riigikogu on alles kokku tulemas ja valitsus kohe vahetub?

Kõige otsekohesem vastus on, et see näeb halb välja. Kui alustada sellest, mis on hästi, siis see, et kriiside reguleerimine on ette võetud, sest praktikuna mäletan, kui palju segadust oli seadustes, nii et korrastamine on õige.

Samas peab eelnõul, mis nihutab seni kehtinud tasakaalu võimude vahel kergelt paigast ja mis puudutab põhiõiguste riivet, olema poliitiline vastutaja ja peab olema näha, kes vastutaja on. Küsimus ei ole selles, kes saatis seaduseelnõu kooskõlastusringile, vaid ohu märk on lühike kooskõlastamisaeg. Praegu peaks selline eelnõu olema koalitsioonileppe läbirääkimiste osa.

Ka uus riigikogu peaks jõudma end asjaga kurssi viia, enne kui läheb eelnõu menetlemiseks parlamendis.

Parlament on väga oluline, seal olevad inimesed peavad aru saama, et just nemad teevad lõpliku otsuse, millised reeglid riigis kehtivad. Selle seaduseelnõuga kiirkorras välja tulles pannakse parlamendiliikmed väga ebameeldivasse olukorda, kus sul on võimalik väga kiirelt teha nägu, et saad aru ja otsustad peaaegu pimesi, või sa lõpuks ei saagi aru.

Nii ei tohiks mitte mingil kujul asju ajada. Kui riigisekretär ütleb asju sellisel viisil korraldades, et ta tegutseb peaministri volitusel, tekib küsimus, kus on peaminister.

Meil tuleb praegu järjest kohtuotsuseid, mis näitavad, et koroonakriisis tehtud otsused olid valed, uus seadus peaks sellised asjad välistama.

Praktika analüüs on väga oluline ja sellest peavad lähtuma ka poliitikud ning tegema nendest kriisidest poliitilised järeldused. Muu hulgas kohtuotsustest, mis ütlevad, mis tehti praktikas valesti, ebakorrektselt või kiirustades. Kohtupraktika analüüs on väga oluline.

Selles eelnõus on kindlasti hulk teemasid ja küsitavusi, mis puudutab finantspoolt, kriisiks valmistumise vajalikku protsessi või üldnormi põhiõiguste riiveks. Need on teemad, mis väärivad laiapindset ühiskondlikku debatti, neid ei saa teha nurga taga.

Selle seadusega pannakse ju näiteks kohustusi mitmele institutsioonile, sealhulgas omavalitsustele.

Seal on väga palju häid asju, mida püütakse reguleerida, aga seal on ka sätteid, mille puhul tuleb kriitiliselt küsida, mida see tähendab. Näiteks kasvõi piirangumeetmete talumiskohustus inimestele. Kui vaadata suurt pilti, on kaks olulist küsimust, üks on see, et kui hakkame nihutama tasakaaluprintsiipe, nagu volitused ja kohustused, ning meil hakkab võim kuhugi koonduma, siis eeldab see debatti ja selleks on vaja aega. Ühiskonnale peab olema arusaadav, miks seda tehakse.

Teine on põhiõiguste pool. Praktikuna võin öelda pronksiöö näitel, et seadust tuleb alati täita, ka siis, kui sul on 1000 kinnipeetavat ja matemaatiliselt igaühe jaoks 15 minutit. Ka sellisel juhul ei saa olukorda lahendada nii, et nüüd me hoiame neid kõiki nädal aega kinni või siis lahendame asja seaduse tasandil, andes kellelegi laialdased volitused. Kriisis tuleb küll reageerida kiiresti ja julgelt, aga alati seaduslikult.

Põhiõiguste piiride nihutamine peab olema parlamendi otsus, sellele peab eelnema väga selge ühiskondlik debatt ja alles siis saab selle kallale minna. Kriise saab lahenda ka praeguse seadusandluse järgi kiiresti ja tõhusalt.

Nii et meil ei ole selle uue seadusega kiiret?

Ei ole. Kui tahame seadust korrastada, siis on see väärt mõte, seda tuleb teha – aga mitte kiirustades.

Tagasi üles