SÕJASTUUDIO ⟩ Rainer Saks: kui Venemaa paigutab tuumarelva Valgevenesse, võib ta selle paigutada ka mõnda teise riiki

Venemaa president Vladimir Putin teatas laupäeval, et sõlmis kokkuleppe tuumarelvade paigutamiseks Valgevene territooriumile. Mis sellele kokkuleppele järgneda võib, sellest räägime Postimehe «Sõjastuudios» julgeolekuekspert Rainer Saksaga. 

Venemaa president teatas taktikalise tuumarelva paigutamisest Valgevene territooriumile, kas see on järjekordne katse hirmutada lääneriike tuumarelvaga?

Suures plaanis on, aga eelkõige tähendab see, et Valgevene territooriumile paigutatakse taktikaline tuumarelv ja mingisugune seda kanda suutev vahend. Praegu on Valgevene territooriumil kahte tüüpi kandevahendid: teatud tüüpi ründelennukid ja Iskanderi tüüpi ballistilised raketid. Mõlemad suudavad kanda taktikalist tuumarelvapead.

Ei ole teada, kui palju tuumarelvapäid kavatseb Venemaa Valgevene territooriumile paigutada, aga ilmselt väga palju neid sinna ei viida, nii et mingit reaalset tuumaähvardust Ukrainale ega kellelegi teisele sealt kandist püsti ei panda. See on pigem psühholoogiline rünnak.

Ebameeldivam pool on see, et tegemist on tuumarelva levikut piiravate lepete rikkumisega, see on aga tõsine väljakutse, kuna Venemaa ei pruugi piirduda ainult Valgevenega. Kui Venemaa on juba sellise sammu astunud ja sellele ei järgne vastumeetmeid, on tal võimalik paigutada neid edasi mõnda teise riiki, kellel on Venemaaga väga head suhted.

See on väike väljakutse ka Hiinale. Me ju ei tea täpselt, kuidas Hiina ja Venemaa presidendi kohtumisel Moskvas seda teemat käsitleti. Kindlasti pidi Venemaa Hiinat sellest informeerima. Me ei tea, kas Hiina on selle heaks kiitnud või ei ole, selles mõttes tuleb veel natuke oodata, et saada aimu, milline on Hiina suhtumine.

Kas praegu on venelastel tuumarelva mingi teise riigi territooriumil?

Kunagi paigutas Nõukogude Liit tuumarelva Kuubale, samuti olid Ida-Euroopa riikides S-tegevusraadiusega raketid, mis on oluliselt tõsisem relv, kui on taktikalised tuumarelvad. Pärast külma sõja lõppu toodi Vene tuumarelvad teiste riikide territooriumitelt ära, need toodi ära ka Ukrainast ja Valgevenest. Nii et praegu ei ole teistes riikides Venemaal toodetud tuumarelva, isegi mitteametlikult.

Selles mõttes oleks tuumarelva paigutamine Valgevenesse nagu hüpe mingisse uude reaalsusse, aga ma rõhutan veel kord, et see käik on siiski tuumašantaaž. Lääneriikide reaktsioonid sellele on olnud väga rahulikud, käima ei ole läinud mitte mingisugust hüsteerilist või emotsionaalset arutelu.

Kui vaadata, mis toimub viimasel ajal rindel, siis tunduvad ukrainlased olevat pigem kaitsepositsioonil.

Ukrainlased kaitsevad, aga nad korraldavad ka väikseid lokaalseid rünnakuid, et Vene vägesid tagasi suruda ja mitte lasta neil liiga palju edeneda. Ukraina vägede taktika on selline, et nad võimaldavad hoida venelastel initsiatiivi ja kulutada oma vägesid peale tungides. Ukrainlased sõna otseses mõttes hävitavad oma efektiivse kaitsetegevusega Vene vägede hulka, sest muidu on Ukrainal väga raske korraldada efektiivset vastupealetungi. See tooks nende poolel kaasa väga palju ohvreid ja seda ukrainlased ei soovi. Nii et Ukraina on tõepoolest kaitses ja initsiatiiv on praegu sõjategevuses Venemaa poolel.

Venelased üritavad korraldada uut värbamist sõjaväkke. Kui vabatahtlik see on?

Osa sotsiaalsete gruppide suhtes on see agressiivne, mis tähendab survevahendite rakendamist. Neist kõige olulisem rühm on ajateenijad. Umbes 100 000 ajateenijat peaks Venemaal saadetama aprillis ja mais tsiviili tagasi. Nemad on olnud teenistuses aasta, nagu Venemaal seadus ette näeb: nad värvati eelmisel kevadel, kui sõjategevus oli juba puhkenud. Ka siis oli värbamisel tõrkeid ja kõrvalehoidmisi, nii et keegi ei tea täpselt, kas see plaanitud 120 000 tuli täis või mitte, pigem ei tulnud. Nad on aasta jooksul saanud küll viletsamat väljaõpet kui varasemad ajateenijad, aga sellegipoolest on nad suhteliselt hästi välja õpetatud kaader. Seega on just nemad üks kontingent, kelle hulgast soovitakse lisa saada, ja kindlasti nähakse neid edaspidi elukutseliste sõjaväelastena, sest nii on neid sõjategevuses lihtsam kasutada kui mobiliseerituid.

Teine rühm, keda hakatakse tõenäoliselt senisest rohkem survestama, on kõikvõimalike kõrgkoolide lõpetajad, kes on seni jäänud Venemaal ajateenistusest kõrvale ja keda mobilisatsiooniga tõenäoliselt mitte kuidagi ei ahvatle. Samas on nende motivatsioon sõjaväest kõrvale hoida kindlasti suurem kui mingites teistes ühiskonnakihtides.

Venemaa sotsiaalmeedias levivad sõnumid, et ukrainlaste poolt on oodata ulatuslikke droonirünnakuid.

Sellise uudistevoo tekkimisele on ukrainlased ise kaasa aidanud. Sügisest alates ja eriti talvel rääkis Ukraina oma ametlike kõneisikute tasandil, et luuakse uut droonide armeed. Mis see endast täpselt kujutab, sellest ei ole räägitud, läbi on küll tilkunud mitteametlikku, aga usutavat infot, et Ukraina enda droonitööstus on väga võimsalt võtnud käsile kaugemale lendavate droonide tootmise, mis on võimelised kandma ka lõhkeainet. Et kompenseerida oma lennu- ja raketiväe puudujääke, üritab Ukraina arendada droone, millega võiks tabada sihtmärke 1000 kilomeetri raadiuses. Ukraina on juba teinud ka esimesed rünnakud, mis on märk, et neil hakkavad sellised droonid relvastusse jõudma. Me ei tea, kas need on katsetused lahinguolukorras või ongi juba kavandatud sihtmärgiründed, aga sellega soovib Ukraina ilmselt eelkõige peletada Vene lennuväe oma piiridest kaugemale.