OTSE POSTIMEHEST ⟩ Kõlvart: ma ei vaja, et keegi mulle truudust näitaks

Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart on teatanud kandideerimisest Keskerakonna juhiks. Mida tuleks erakonnas teisiti teha, sellest me Postimehe otsesaates Mihhail Kõlvartiga räägimegi.

Miks te just nüüd otsustasite kandideerida erakonna juhiks. Kas pärast valimisi on olukord nii hull, et Jüri Ratas enam välja ei vea?

Pärast valimisi tekkis nii erakonna sees kui väljapool erakonda ootus, mis saab edasi. Ka minul tekkis küsimus, kas meil tõesti on kõik korras ja midagi ei olegi vaja muuta. Ise tundsin küll, et inimesed ootavad mingit sõnumit, aga nädal läks mööda ja mingit sõnumit ei suudetud anda. Minu arvates on praegu erakonna jaoks väga tähtis olukorda analüüsida ja öelda ausalt, mis saab edasi. Just seetõttu tegin ettepaneku kutsuda kokku kongress, mis ongi see koht, kus erakonna liikmed kohtuvad, et otsustada, mida teha. Ühtlasi andsin ma selge sõnumi, et mina olen valmis kandideerima erakonna juhiks ja võtma vastutuse. See ei ole isiklike ambitsioonide küsimus, sest minult on ka varem küsitud, kas ei ole mitte õige aeg pürgida erakonna juhi kohale. Kui mind ajendaksid isiklikud ambitsioonid, oleksin kandideerinud juba mitu aastat tagasi. Aga nüüd on käes kriitiline hetk, mil tuleb mõelda erakonna tuleviku peale.

Mis tuleks erakonnas teisiti teha?

Selleks et me saaksime edasi minna, tuleb esmalt vaadata erakonna sisse, et teada saada, kas meie organisatsioon on piisavalt tugev selleks, et võtta endale tulevikus suurem vastutus, vastutus olla valitsuses. Ma arvan, et kui me neid asju ära ei klaari, siis ei ole meil ka õigust öelda, et oleme see organisatsioon, kellega saab koalitsiooniläbirääkimisi pidada. See tähendab, et me peame rohkem tegelema maapiirkondadega, me peame tegelema struktuuri tugevdamisega ja me peame rohkem tegelema nii sise- kui väliskommunikatsiooniga.

Ka mitmed teie erakonnakaaslesed on arvanud, et kui teist saab erakonna juht, siis saab Keskerakonnast Tallinnale keskenduv munitsipaalpartei.

Tegelikult on kaks paradigmat, mida püütakse praegu ka erakonna sees levitada. Üks on see, et meil olevat vene tiib ja eesti tiib. Mul on isegi piinlik seda tsiteerida, aga ma teen seda siiski. Väidetakse, et kuna meie eesti tiib on kuidagi nõrk, siis vene tiib võtab võimu üle, aga see on nonsenss. Kui inimesed räägivad sellest, et erakonnas on vaja muutusi, siis nende arvamus ei sõltu rahvuskuuluvusest. Kindlasti ei lähtu need inimesed, kes soovivad muutusi ja toetavad kongressil võib-olla mind, rahvuskuuluvusest. Nende seas ei ole ka sellist nägemust, et nüüd me peame valima poolt lähtuvalt rahvuskuuluvusest. Kui sellist teemat püütakse väljastpoolt peale suruda, siis ma mõistan seda, sest nii on tehtud ka varem, aga kui me hakkame selliseid sõnumeid levitama erakonna sees, siis on see kurb. Kui rääkida teisest mõttest, et koos Kõlvartiga tuleb munitsipaalpartei, siis see idee hakkas mulle isegi meeldima. Mitte küll selles mõttes, et see on Tallinna partei, vaid pigem, et oleme omavalitusetele suunatud partei. Just omavalitsused ja munitsipaalpoliitika peaksidki olema meie kõige suurem prioriteet. Ka meie organisatsioon peaks olema tugev just maakondades, sest kui meil ei ole tugevat organisatsiooni kohapeal maapiirkondades, siis ei ole meil ka Keskerakonda.

Milliseid võimalusi te näete, et saada oma valijad tagasi Ida-Virumaal?

See ei ole ainuke probleem. Me tõesti kaotasime seal valijaid, sest kunagi oli meie toetus seal laes, aga samas on see ainuke piirkond, kus Keskerakond valimised võitis. Seega ei saa öelda, et tegeleme nüüd ainult Ida-Virumaaga. Me oleme kaotanud hääli igas piirkonnas ja see protsess algas juba 2017. aastal. Me küll võitsime 2021. aasta kohalikud valimised, aga kui vaadata häälte arvu, siis on toetus pidevalt kukkunud. Juba 2021. aasta kohalikel valimistel oli näha, et erakonna kaubamärk ei toeta kandidaate. Meil hakkasid hääled igas piirkonnas kaduma ja kaduma hakkas ka meie kohalike organisatsioonide ressurss. Nii et me ei saa rääkida sellest, et prioriteediks on Ida-Virumaa tagasi võita, vaid me peame rääkima sellest, et meil on probleeme igas piirkonnas. Meil on vaja tagasi saada nii valijad kui meie inimesed.

Kas ma saan teist õieti aru, et tegelikult kogu Jüri Ratase erakonna juhiks olemise aeg on olnud erakonnale kõike muud kui edukas?

Ei, see ei ole õige. Jüri tuli erakonna esimehe kohale raskel ajal. Ma väga loodan, et seekord mingit sellist emotsionaalset ja pingelist võitlust toimuma ei hakka. Kõik mis toimus aastal 2016, oli väga pingeline, Jüril oli siis palju väljakutseid ja ta võttis endale suure koormuse. Nii et kui me ei saanud kusagil hakkama, siis on vastutus meil kõigil, aga vastutus on ka erakonna esimehel. Kui kõik juhatuse liikmed tunnistavad vigu, siis peab seda tegema ka erakonna esimees.

Seega peaks Jüri Ratas tunnistama, et erakond on teinud vigu?

Ma arvan, et erakonna liikmed on valimisööst saadik oodanud konkreetsemaid sõnumeid. Ma ei väida, et kui sa ütled, et võtad vastutuse, siis sa pead kohe ütlema, et nüüd ma lähen ära. Aga sa peaksid seda vastutust ka sõnastama, ütlema, et otsused, mis me tegime, viisid meid sinna, kus me praegu oleme ja edasi tuleks juba koos mõelda, kuidas minna edasi. Selliseid sõnumeid me aga ei saanud. Need protsessid, mis toimuvad erakonnas enne kongressi, ei tähenda, et me läheme kedagi karistama või kedagi maha võtma või et tegemist on kahe inimese vahel isiklike suhete või ambitsioonide klaarimisega. Selline lähenemine tuleks ära unustada. Me räägime siiski erakonna tulevikust.

Jüri Ratas ei ole tegelikult oma kandideerimisest teatanud, aga mitmed tuntud inimesed erakonnast on juba avalikult teatanud, et nemad on Jüri Ratase mehed või siis, et nemad toetavad Jüri Ratast. Teie toetajad ei ole avalikult midagi teatanud, kui suur on teie šanss võita?

Mina küll ei oota, et keegi ütleks, et tema on Mihhail Kõlvarti mees. Mina võin öelda, et olen Anastassia mees, aga kõik ülejäänud säärased sõnumid ei ole minu meelest sisulised. Arvan, et kõik need erakonnakaaslased, kes ütlevad, et kongressi kokkukutsumine on õige mõte, toetavad minu seisukohti. Just kongressi kokkukutsumine oli minu esialgne sõnum. Ma ei vaja, et keegi näitaks truudust mulle endale.

Kas te peate oluliseks, et need linnavalitsuse liikmed, kes osutusid riigikogusse valituks ja on osa teie meeskonnast, läheksid Toompeale toetamaks fraktsioonis teie mõttelaadi? Samas tekib siis küsimus, mis saab Tallinna linnavalitsusest. Mida te ise teete?

Ma pidasin juba enne valimisi õigeks välja öelda, et kui saan mandaadi, siis ma loobun sellest, mina ei lähe riigikokku. Mis saab teistest riigikogusse valitud linnavalitsuse liikmetest, on nende otsustada. Inimene peab enda jaoks selgeks tegema, mida ta tahab teha, sest inimene on efektiivne seal, kus ta soovib töötada. Minu jaoks on see muidugi keeruline, sest kui linnavalitsuse liige otsustab, et ta läheb riigikokku, siis pean mina tegelema sellega, et leida linnavalitsusse uusi inimesi. Kui inimene jääb linnavalitsusse, siis lühikeses perspektiivis see mulle sobib, aga kui mõelda pikema perspektiivi peale, siis muidugi ma soovin, et riigikogu fraktsioonis oleksid inimesed, kes jagavad minu mõtteviisi. Ma ei hakka mängima seda mängu, nagu poleks vahet, kes kusagil on, vaid ütlen selgelt, et jah, ma tahaksin, et mul oleks riigikogu fraktsioonis rohkem partnereid. Samas olen ma kindel, et kui meil praegu ka tekivad inimeste vahel pinged, sest mõnes küsimuses on arusaamad erinevad, siis pärast kongressi kõik laheneb, sõltumata sellest, kes võidab erakonna juhi valimised.