OTSE POSTIMEHEST ⟩ Särekanno: Venemaa ja Valgevene piiril toimuvat jälgitakse pidevalt

Kui keeruline on olukord on olukord nende riikide piiridel, mis külgnevad Ukrainaga ja millised võimalikud ohud varitsevad sõja tõttu Eesti-Vene piiril, sellest räägime Postimehe otsesaates Euroopa Liidu piiri- ja rannikuvalve agentuuri Frontex peadirektori asetäitja Uku Särekannoga. 

Kui tugeva jälgimise all on Euroopa Liidu välispiirist see osa, mis piirneb Venemaa ja Ukrainaga?

Frontex jälgib kogu EL välispiiri pidevalt, meil on satelliidipilt, meil on erinevad sensorid, radaripilt ja meil on ka oma lennuvahendid, millega me koondame teavet, valdavalt küll Vahemere piirkonnast. Frontexi üks põhifunktsioone ongi koondada kokku koondpilt EL välispiiridelt, vaatleme vahetult ka seda, mis toimub Ukraina piiridel. Alates sõja esimesest päevast oleme jälginud ööpäevaringselt Ukrainaga piirnevaid piiripunkte, piirijärjekordi ja omame infot piiriületustest. Samuti jälgime Venemaa ja Valgevene piiri.

Kui teiselt poolt Venemaa piiri on ähvardamas oht, kas me jõuame selleks valmistuda?

Nii kohapealsed politsei- ja piirivalveameti kui julgeolekuasutused omavad väga head pilti sellest, mis meil piiril toimub ja mis piiri taga toimub. Meie saame vaadata suurt pilti, ehk kuidas see kõik paigutub Baltikumi või kogu regiooni vaatesse. Kogu see piirkond on üsna eriline just selle poolest, kes on teisel pool piiri. Tuleb arvestada, et Eestil seisab teisel pool piiri FSB, kes raporteerib otse Venemaa presidendi administratsioonile ja on julgeolekuasutus. Kui Eesti piiril toimuvad suuremad ebaharilikud liikumised, mis ei ole seotud venelaste või ukrainlastega sõja kontekstis, siis pigem võiks eeldada, et tegemist on julgeolekuoperatsiooniga. See on see, mis asetab selle piirilõigu siin natuke teise valgusesse, kui on mõned teised piirilõigud Euroopas.

Kui hästi on Eesti piir valvatud?

Me oleme üsna eesrindlik riik. Ka kõikide erinevate Schengeni hindamiste raames on meid vaadatud kui musternäidet, kuidas piiri peaks valvama ja kuidas piiri infrastruktuuri peaks arendama. Seesama mudel, mida Eesti teeb siin, on tegelikult see, mida kõik meie naabruskonna riigid samuti teevad. Täna tegelevad kõik piiritaristu arendamisega, valmistudes paralleelselt hübriidrünnakuteks, nii et mõnes mõttes oleme olnud siin suunanäitajad. Samas ei ole Eesti olnud väga suur migratsiooni sihtriik ega transiidiriik. Me ei ole traditsiooniline kanal, kust Euroopasse sisenetakse, need kanalid on ajaloolistel põhjustel mujal. Väga suur osa tänastest illegaalselt Euroopasse saabujatest tulevad pigem Vahemere ja Balkani piirkonnast. Idapiir ei ole olnud suur rändepiirkond, siin on aga teistlaadi ohud. Me ju nägime poolteist aastat tagasi, mis toimus Valgevene-Poola piiril ja mis toimus Valgevene-Leedu piiril.

Pärast neid sündmusi hakati ühe enam rääkima sellest, et piiri tuleks füüsiliselt tugevdada, kas uus reaalsus ongi pigem tara moodi piir?

Tarasid on ehitatud ka varem ja kui vaadata, kuidas Eestis kogu piiritaristu arendamise projekt alguse sai, siis see oli Eston Kohveri juhtum aastal 2014. aastal. Piiri kui sellist tuleb alati vaadata laiemas kontekstis. Kõik see, mida me näeme piiril ja millega piirivalvurid peavad silmitsi seisma, on tegelemine tagajärgedega. Suures plaanis see seotud kõigega, mis toimub meie ümber. Mis toimub Ukrainas, mis toimub Süürias, mis toimub teisel pool Vahemerd. Väga suur osa sellest, kuidas rändevood siia jõuavad, kuidas nendega tegelda, peitub nendes riikide, kes on meie ümber. Mis tähendab seda, et väga palju energiat, raha ja investeeringud peab liikuma sinna, kus reaalselt on nii tulijad kui ka need, kes on transiidiriigid. Näiteks oli eelmisel aastal Euroopa Liidus rekordarv illegaalseid piiriületusi ja see ei ole seotud ukrainlastega. Ukrainlased ei ole illegaalsed piiriületajad, neil on täiesti seaduslik alus tulemiseks. Ukrainlaste kõrval oli illegaalseid piiriületusi 330 000 ja neist kolmandik seondus Ungari ja Serbia piiriga, kus ometi on ehitatud aastate jooksul pikad piiriribad, panustatud väga palju piirivalvesse ja piiri turvalisusesse. Paraku oli Lääne-Balkanile kogunenud väga palju erinevaid potentsiaalseid sisserändajaid, nii et kogu see piirilõik sattus ikkagi väga suure surve alla. Seega ainult piiritaristu ehitamisest ja sellele lootmisest ei piisa. Vaja on ka täiendavaid meetmeid, kuidas reageerida, kui keegi piiriületuse toime paneb. Veelgi enam on vaja investeerida sellesse, et teisel pool piiri oleksid partnerid, kes tegeleks meie muredega. Eesti vaates ongi kõige suurem murekoht see, et meil ei ole seal teisel pool piiri partnerit. Tänastes oludes on pigem tegemist väga suure julgeolekuriskiga.

Kas Venemaalt põgenevaid inimesi on palju?

Hetkel võin öelda, et rohelisel piiril märkimisväärset survet illegaalsete piiriületuste osas Venemaalt näha ei ole ja ka üleüldine piiriületuste number maismaapiiril Baltikumis ja Soomes on üsna madal võrreldes aastataguse perioodiga. Me räägime täna kusagil 25 000 piiriületusest nädalas, kui Baltikum, Soome ja Norra kokku võtta ning see ei ole väga märkimisväärne number. See number läks alla peale seda, kui Balti riigid, Poola ja hiljem ka Soome tõmbasid kokku turismiga seonduva liiklemise ja andsid väga selgelt teada, et Schengenisse on võimalik siseneda ainult väga konkreetsetel juhtudel. Unustada ei tohi ka seda, et mobilisatsioon on toimunud Venemaal erinevates kohtades, aga mitte väga meie piiri lähedal. Kui mobilisatsioonist saavad edaspidi puudutatud meie lähedal asuvad regioonid, võib eeldada, et kasvab ka surve rohelisele piirile ja üleüldisele piiriületusele.

Kas sellisteks sündmusteks nagu poolteist aastat tagasi oli Valgevene piiril, on oht ka praegu, või on nad sedamoodi tegutsemise lõpetanud?

Oht on kindlasti olemas, tegutsejad on ju samad. Ka täna jagab Leedu piirivalve videosid sellest, kuidas Valgevene ametivõimud lõhuvad piiritara ja lõikavad sinna kääridega auke sisse, et inimesed saaksid üle liikuda. See oht ei kao ära seni, kuni need režiimid püsivad sellisel kujul, nagu nad on. Riigid siinpool saavad vaid valmistuda halvimaks ja omada operatiivplaane juhuks, kui sarnane stsenaarium peaks korduma.

Kui palju on riikidel lootust saada relvastatud abi, kui midagi sellist juhtub, kas Frontex on sõja tõttu pidanud oma jõudusid suurendama?

Frontex kasvab niigi. Ka ilma selle sõjata on meie eesmärgiks kasvada 10 000 ohvitserini, keda me saame paigutada erinevatesse Euroopa piirilõikudesse. Neil inimestel on relvad, nad õpetatakse välja ja nad kannavad ka vormi. See on Euroopa Liidus üsna erakordne, et on loodud eraldi jõustruktuur. Arvestada tuleb seda, et me ei tegutse iseseisvalt, me ei lähe kuskile piirilõiku iseseisvalt, vaid me toimetame alati ühe või teise liikmesriigi palvel ja juhtimisel. Seda, mida meie ohvitserid teevad ühes või teises piirilõigus, juhib liikmesriik, kes meid vastu võtab, sest vastasel juhul tekiksid küsimused suveräniteedist ja kogu operatiivtegevuse koordineerimisest. Meie oleme täiendav võimekus, mida on võimalik kasutada. Profiile on erinevaid, on dokumendispetsialistid, on tehnikaga tegelevad inimesed, helikopterijuhid, laevad, on inimesed, keda me saame saata patrullidesse – oleneb, mis on liikmesriigi vajadused. Loomulikult ei ole ka meie ressurss lõputu ja piiramatu. Aga näiteks sel nädalal on meil erinevatel operatsioonidel väljas 2 200 inimest ja kokku on käimas 18 operatsiooni kõikvõimalikel piirilõikudel nii maal kui merel. Meil on õhuvahendid, mis opereerivad näiteks Inglise kanali kohal või Vahemere keskosas ja Egeuse merel.