OTSE POSTIMEHEST ⟩ Parmas: ei ole normaalne, kui surmahaigusega narkomaan on kohtu all, aga seljavaluga valgekrae vabastatakse (5)

Ulla Länts
, ajakirjanik
Copy

Prokuratuuri aastaraamat keskendub küll korruptsioonile, sealhulgas korruptsioonile meditsiinivaldkonnas, aga toob murekohana välja ka kohtumõistmine või uurimise lõpetamise tervislikel põhjustel. Kas see trend on suurenemas ja millistes valdkondades korruptiivne käitumine end veel peidab, sellest räägime Postimehe otsesaates peaprokurör Andres Parmasega.

Kui viimasel minutil ütles Tartu ringkonnakohus «ei» eluaegse vangi Romeo Kalda vabastamisele, varem oli Viru maakohus leidnud, et Kalda võiks vabalt ühiskonnas ringil liikuda?

Ei saaks öelda, et kuidagi viimasel hetkel. Prokuratuur on ennetähtaegse vabastamise menetluses menetlusosaline, prokuratuur peab andma oma arvamuse, oma hinnangu ja prokuratuuril on ka võimalus vaidlustada esimese astme kohtulahendit, kui see ei ole  prokuratuuri hinnangul õige. Sel puhul juhtuski nii, et esimese astme kohtunik otsustas ennetähtaegse vabastamise ja prokuratuur vaidles sellele vastu.

Kas esimese astme kohtul oli sedapuhku vähem materjali, mille põhjal otsus langetada, teise astme kohtus oli ju kasutada ekspertiis, mis võttis Kalda isikuomadused üksipulgi lahti?

See on laiem küsimus, me ei räägi siin ainult Romeo Kaldast, meil on hiljuti olnud teisigi juhtumeid, mis on põhjustanud ühiskonnas arusaamatust ja pahameelt, et miks inimesi ennetähtaegselt vabastatakse ja miks prokuratuur ei ole seda mõnedel juhtudel ka vaidlustanud. Prokuratuuri seisukohast on küsitav, miks meie oleme üldse selles menetluses osalised, sest tegelikke argumente, mille põhjal saaksime anda oma põhjendatud hinnangu, kas inimese vabastamist toetada või mitte toetada, prokuratuuril ei ole. Pärast seda, kui inimene on süüdi tunnistatud ja saadetud kinnipidamisasutusse karistust kandma, puudub prokuratuuril temaga igasugune kokkupuude. Riigikohus on korduvalt öelnud, et see, mida tuleb arvesse võtta kellegi ennetähtaegselt vabastamisel, ei ole enam tema toimepandu raskus, vaid inimese muutumine, inimese areng vanglas. Paraku ei tea prokuratuur sellest midagi. See, et maakohtul oli vähem informatsiooni, on tegelikult näide meie õigusmaastikul valitsevast segadusest selles küsimuses ehk mille alusel ikkagi tuvastada, kas keegi on ennetähtaegselt vabastamist väärt ja milline üldse peaks olema Eesti poliitika selles küsimuses. Kas see peaks olema rangem või kas see peaks olema suur erand, eriti just raskeid kuritegusid toime pannud isikute puhul. Kas peaks olema kuritegusid, mille puhul me ei võta seda üldse arvesse, et keegi võib olla muutunud, me ei anna lihtsalt andeks.

Taolise ekspertiisi oleks võinud Rome Kaldale teha ka maakohus. Et see juhtus ringkonnakohtus, ongi mõnes mõttes ringkonnakohtu poolne innovatsioon, sest sellist ekspertiisi ei ole varem ennetähtaegse vabastamise otsustamise puhul tehtud. Samas ei tohiks ära unustada, et sellise ekspertiisi tegemine on ajamahukas ja kallis.

Prokuratuur toob oma aastaraamatus välja probleemi, et inimesed pääsevad õiguse mõistmisest tervislikel põhjustel, kui palju seda juhtub ja kas on olemas ka kindlus, et tervislik seisund on nii kehv, et see ei võimalda uusi kuritegusid toime panna?

Raske haiguse tõttu kriminaalmenetluse lõpetamise puhul ei ole oluline see, kas inimene võib kuritegusid toime panna või mitte. Õiguse mõistmine käib juba toime pandud kuritegude eest. Mis puudutab menetluse lõpetamist haiguse tõttu, siis meil ei ole täna asjad sellega kõige vähemalgi määral korras. Prokuratuuri ja kaitsjate seisukoht erinevad diametraalselt, mis on mõnes mõttes ka normaalne, küll aga jätab tõsiselt soovida Eesti kohtute lähenemine sellele, missugust haigestumist saab lugeda raskeks ja parandamatuks, mille puhul tuleb menetlus lõpetada. Näiteks on kohus leidnud, et menetluseks ei ole takistusi narkokurjategijate puhul, kelle haigus oli staadiumis, mille puhul oli selge, et nad enam väga kaua ei ela. Neil juhtumitel ei olnud kohtul probleemi kohtumenetlust edasi pidada, neid süüdi mõista ja vangi panna. Millegipärast on täiesti teistsugune hoiaks võetud valgekraeliste kurjategijate suhtes. Kui kellelgi selg natuke valutab, siis hakatakse kohe kaaluma, et äkki ta ei saagi kohtupidamisel osaleda. Kui keegi on väga rasvunud, siis kodus võib ta rasvumistõvega hädasid taluda, aga kinnipidamisasutuses mitte. Lubage küsida, kus on siin loogika ja terve mõistus.

Kas sellest tervise tõttu õigusmõistmise lõpetamisest on saamas ohtlik trend, mida hakatakse üha enam kasutama?

Ma ei julge öelda, et see oleks mingi tohutult laienev trend, pigem me räägime ikkagi üksikjuhtumitest, aga need on väga markantsed üksikjuhtumid ja minu arvates ei ole meie õigussüsteem suutnud neid ükskjuhtumeid adekvaatselt käsitleda. Meil on kahjuks näiteid selle kohta, kus kohus on andnud täiesti selgelt valehinnangu - inimene ei saa läbi teha kohtupidamist, küll aga saab osaleda poliitilises tegevuses. Kuidas see on põhjendatud, et inimene saab olla valimistel kandidaat ja teha kampaaniat, aga ta ei saa osaleda kohtumenetluses, sest ta on liiga haige. Siin on midagi põhimõtteliselt korrast ära. Meil on olukordi, kus süüdi on tunnistatud mitu altkäemaksu andjat, aga seda, kes selle altkäemaksu vastu võttis, meil ei ole.

Kas Mailis Repsi protsess võiks edasi minna või see jääbki pooleli?

See, et inimene on sünnitanud lapsed, ei ole hinnatav tervisehädana, nii et kui inimene on pärast sünnitust kosunud, on võimalik tavapärase eluga edasi minna, sealhulgas ka õigusemõistmisega.

Kommentaarid (5)
Copy
Tagasi üles