VALIMISSTUUDIO Laanet: me ei saa hakata helikopterilt relvi külvama, sellega kaasnevad tõsised riskid (6)

Copy

Ukraina sõda on tõmmanud poliitika keskmesse julgeoleku. Millised peaksid olema järgmised sammud Eesti julgeoleku ja kaitsevõime tagamisel ning kas on oht, et valimisvõitluse käigus saab riigikaitseteemast hoopis julgeolekuoht, sellest räägime Postimehe «Valimisstuudios» Kalev Stoicescu (Eesti 200) ja Kalle Laanetiga (RE).

Valimiskampaania käigus on tekkinud sõnasõda ühe erakonna ja kaitseväe juhtkonna vahel, kas kaitseväe juhtkond pingutab üle?

Kalev Stoicescu: Ma arvan, et kaitseväe juhatajal ja tema asetäitjal on selles kontekstis õigus sõna võtta. Nad ei sekku poliitikasse, nii et pole mitte mingisugust põhjust kahelda kaitseväe juhataja ja tema asetäitja, vaid pigem selle erakonna kompetentsis.

Kalle Laanet: Minu arvates räägib EKRE juhtkond väga selgelt jätkuvalt Kremli jutupunkte, sest Kremli eesmärk ongi tekitada usaldamatust ametkondade vastu, väites, et kõrgemad riigiametnikud on vaja välja vahetada ja nemad valivad uued. Kui me toome paralleeli sellega, mis toimus Aafrikas Malis, siis käitus Wagneri rühmitus ju täpselt samamoodi või kui me vaatame, mis toimus Ameerika Ühendriikide presidendivalimistega või toome Moldova sisse – kogu aeg üritatakse tekitada siseriiklikult usaldamatust, leida need erakonnad või isikud, kes on Euroopa Liidu ja NATO-vastased ja läbi selle tekitada siseriiklikku vastasseisu, see on ju täpselt sama muster.

Eesti 200 valimisprogrammis lubatakse kulutada 3 protsenti riigikaitsele ja 3 protsenti laiapindsele kaitsele. Teie erakonna esindajad on hiljem selgitanud, et 3+3 protsenti ei ole kokku 6 protsenti. Kui palju te siis ikkagi lubate?

Kalev Stoicescu: Laiapindne riigikaitse hõlmab ühest küljest sõjalist kaitset, see on kaitse-eelarve, mis on 3 protsenti, üle miljardi euro, see läheb kaitseministeeriumile ja siin on pilt selge. Mis puudutab mittesõjalisi kaitse- ja julgeolekuteemasid, siis need ei ole uued kulud, vähemalt mitte suurem osa neist. Need sisaldavad sisejulgeolekut, mis on siseministeeriumi real, siis me võime mõelda RIA-le ja me võime isegi mõelda isegi ERR-ile, kes osutab elutähtsa teenusena kriisikommunikatsiooni. Poliitikud peavad mõtlema laiapindsele riigikaitsele süsteemselt ja inimesed peavad aru saama, mis see kõik kokku maksab. See süsteem ei ole mõeldud ainult sõja puhuks, vaid peaks toimima mistahes kriiside puhul. Uued kulud, millesse tuleb investeerida, on elanikkonna kaitse. Aga selleks kõigeks on vaja poliitilist kokkulepet ja seetõttu me ütlemegi, et kulutused sellele on kuni kolm protsenti. Tulevikus tuleb sõlmida parteide vahel kokkuleppe, mida laiapindne riigikaitse endas sisaldab.

Reformierakonna kolm protsenti on üsna täpselt valimisprogrammis kirjas. Kas see sisaldab ka liitlaste vastuvõttu?

Kalle Laanet: Meil on kirjas vähemalt kolm protsenti ja see ei sisalda kindlasti liitlaste vastuvõtmiskulusid, need on peale selle. Oleme täpselt sõnastanud, et 3 protsenti on miinimum, see 3 protsenti on põrand, mitte lagi. Praegu on vastuvõtmisel julgeolekupoliitika alused ja põhjus, miks seal ei jõutud kokkuleppele, et 0,5 protsenti võiks olla elanikkonna kaitseks, tulenes just sellest, et ei olnud selge, milliseid tegevusi tehakse. Kui riigikaitse 3 protsenti on erakondade üleselt kokku lepitud, siis see 0,5 protsenti jäi just selle taha, et ei saadud aru, mida täpselt tehakse. Me mõistame praegu laiapindset riigikaitset väga erinevalt, aga selles oleks vaja kokku leppida. Siis saaksime kokku leppida ka selle, milline rahaline maht riigieelarves selle katteks tuleks.

Kui suur probleem on riigikaitsekulude katmine?

Kalle Laanet: Raha on alati probleem, see on ju millegi arvelt, mingi valdkond saab selle arvelt mõnevõrra vähem rahastatud või siis peame selleks laenu võtma. Riigikaitse otsused on väga pika perspektiiviga. Kui me täna otsustame mingi võimekuse arendamise, siis realiseerub see aastate pärast, nii et me peame suutma ette näha, mida me täpselt soetame ja kuidas me maksumaksja raha kasutame.

Kalev Stiocescu: Kindlasti tuleb teha kõik selleks, et kaitse-eelarve ei oleks puhas kulu, vaid võimalikult palju sellest rahast jääks Eesti majandusse. Meil on võimalus arendada rohkem ka kaitsetööstust, minna edasi IT-valdkonnas. Sellega tekitame töökohti, nii et see raha tuleb Eesti riigile tagasi. Seega ei tohiks riigikaitsele kuluvat raha vaadata ainult kui puhast kulu.

Kalle Laanet: Juba täna on kaitseministeerium võtnud eesmärgiks, et võimalikult palju raha jääks Eestisse ja riigikaitse eelarvest ongi Eesti majandusse jäänud erinevatel aastatel sadu miljoneid ning see summa peaks veelgi kasvama. Peame arendama oma kaitsetööstust, et meil oleks endal olemas nii teatud tootmisvõimekus kui teenuse pakkumine.

Isamaa on välja pakkunud, et inimeste abituse vähendamiseks ja turvalisuse tagamiseks tuleks paisata tsiviilkäibesse rohkem relvi. Kas te pooldate seda?

Kalle Laanet: Arvan, et see pole nüüd küll see meede, mis muudaks olukorda. Olen seda meelt, et kui meil on põhjendus inimestele relvi anda, kas on see jahimees või isikliku vara kaitseks, nagu tänane seadus ette näeb, siis tuleb seda teha. Samas jagada piltlikult öeldes helikopteri pealt relvi, seda ei pea ma kindlasti õigeks, sest sellega kaasnevad väga tõsised riskid. On need tahtlikud või tahtmatud, aga riske on väga palju. See ei ole küll laiapindne meede, mis olukorda parandaks.

Kalev Stoicescu: Ma ei tea, kust selline mentaliteet tuleb, võib-olla 19. sajandi metsikust läänest, kus kõigil oli oma vintpüss.

Tagasi üles