VALIMISSTUUDIO ⟩ Sibul: järgmised kolm-neli aastat tulevad meditsiinis keerulised

Kas ravikindlustus peaks olema kõigil Eesti elanikel? Kuidas kiirabi ja EMO järjekorrad kaotada? Kas Tallinna haigla ehitamisele on paremaid alternatiive? Kuidas panna perearstid vastuvõtte tegema nelja tunni asemel seitse tundi? Kui palju see kõik maksma läheb? Stuudios on Priit Sibul (Isamaa) ja Tõnis Mölder (Keskerakond).

Tervishoiu lisaraha vajadusest on räägitud aastaid, koroona pikendas ravijärjekordi veelgi. Samamoodi nagu paljud analüütikud varem on osundanud, tõdes ka Tõnis Mölder Keskerakonnast, et olukord nõuab lähiajal põhimõttelise muudatuse tegemist, sest haigekassa kukub 2026. aastal 200 miljoni euroga miinusesse.

Ent miks hädavajalik reform pidevalt takerdub? «Siiani ei ole olnud selleks poliitilist konsensust,» tunnistas Sibul. Samal ajal, kui Eesti majanduselu on edasi läinud, elatakse tervishoiuvaldkonnas endiselt sotsialismis. Ent sotsialistlik süsteem ei saagi mõistlikult toimida. Aeg-ajalt antakse Sibula sõnul meditsiinile küll natuke raha juurde, aga keegi ei ütle, kui palju läheb seda vaja suure ja süsteemse muutuse tegemiseks. Isamaa toetaks meditsiini turgutamist vajadusel laenuga.

Keskerakond võtaks tervishoiule raha astmelise tulumaksu kehtestamise kaudu. «Inimesed, kelle sissetulek ületab kahte keskmist palka, peaksid hakkama seda ületavast osast maksma tulumaksu 30 protsenti,» märkis Mölder. Ent ka sellest meditsiinile ei jätku. Lisarahaks tuleb keskerakondlase arvates kasutada mitut allikat. «Mingi osa sotsiaalmaksust juurde, tulumaksust osa ja kindlasti asi, mida tuleb soodustada, on investeerimine tööandjate poolt oma töötajate tervishoidu.»

Valdkonna suur mure on Sibula hinnangul ka see, et tervishoiu arendamisel puudub sisuline eestvedaja. «Suured haiglad, mida Eesti oludes võib korporatsioonideks nimetada, veavad süsteemset arusaamist Eesti tervishoiupoliitikast. Aga see ei peaks nii olema.» Plaanid ja nende juhtimine peaksid tulema sotsiaalministeeriumist, mitte et iga haigla ise mõtleb, et milliseid operatsiooniblokke ta juurde ehitab või milliseid erialasid arendab. Samuti ei sõltu haiglate rahastamine siiani sellest, kas inimene saab lõpus terveks või sureb. «See on ju nonsenss,» sõnas ta.

Millal kaovad haiglate uste tagant kiirabiautod, kus ekipaaž ootab mõnikord isegi tunde, et patsient haiglale üle anda või pikad järjekorrad erakorralise meditsiini osakonnas (EMO)? Möldri arvates peaksid perearstid oma töö üle vaatama, sest inimesed pöörduvad EMOsse siis, kui nad perearsti juurde kiirkorras ei pääse.

«Järgmised kolm-neli aastat tulevad väga keerulised, sest meil on ka õdede ja arstide puudus,» tõdes Priit Sibul (Isamaa). Kui järgmine valitsus suudab kohe ametisse saades seda protsessi vedama hakata, on lootus, et kümne aasta pärast on olukord stabiliseerunud. Nii kaua kulub arstil diplomini jõudmiseks, ent ka õeõpe kestab kuni viis aastat.