SÕJASTUUDIO ⟩ Saks: jalaväerünnakutega ei ole võimalik Donbassi vallutada

Eelmise nädala lõpul teatas Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi, et Venemaa on asunud vägesid ümber paigutama, et Euroopale ja maailmale kätte maksta. Kas venelased on suutelised suuremaks pealetungiks, sellest räägime Postimehe «Sõjastuudios» julgeolekuekspert Rainer Saksaga. 

Saatejuht on Ulla Länts.

Palju on räägitud, et venelased alustavad peagi suuremat pealetungi. Kus see võiks toimuda ja millal?

Uue pealetungi stardipunktiks oli tegelikult juba see hetk, kui Vene väed taandusid detsembri alguses Dnepri jõe läänekaldalt ja Hersoni linnast, kuna Ukraina väed sundisid nad sealt lahkuma.

Just nende vägedega, mis sealt vabanesid ja lisaks nendega, keda alates septembri lõpust on juurde mobiliseeritud, üritatakse käima panna uut pealetungi. Selle pealetungi eesmärk on jõuda välja Donetski oblasti veel okupeerimata aladele.

Samas on see kavatsus üsna marginaalne võrreldes plaanidega, mis olid Vene armeel sõja alguses. Tegelikult ei ole venelased oma pealetungi siiamaale kuidagi käima saanud, kuigi nad on seda üritanud juba detsembri lõpust saadik.

Kui palju peaksid venelased selleks pealetungiks vägesid juurde tooma, näiteks Valgevenest?

No Valgevenesse pole palju Vene vägesid jäänud, seal on väljaõppel natuke alla 10 000 Vene sõduri ja mingit erilist lisandväärtust nad endast ei kujuta.

Ukrainlaste hinnangul on nende vastu koondatud umbes 300 000 Vene armee sõdurit, aga see tähendab, et sinna hulka on loetud ka kõik need, kes paiknevad Krimmis ja otseselt sõjategevuses ei osale. Samuti need, kes on Ukraina piiridel.

Loogiline oleks, et Venemaa kasutab mingit osa neist selleks, et anda väga pikalt võidelnud sõduritele puhkust. See on siiani olnud Vene armee suur nõrkus, et nad ei ole suutnud oma vägesid roteerida puhkama.

Me küll loeme siin mehi, aga kõige olulisem on ikkagi see, et jalaväerünnakutega ei ole võimalik Donbassi vallutada, selleks on vahemaad liiga suured. Venemaa on ju traditsiooniliselt kasutanud pealetungideks lisaks soomusväele, mida on napimaks jäänud, ka lennuväge, suurtükiväge ja raketiväge, aga kõigi nende kasutamisega on praegu probleeme. Niipea kui venelased üritavad kasutada soomusväge või lennuväge, lähevad nende kaotused kohe suureks.

See on väga tundlik teema, sest just sõja esimeses faasis olid lennuväe kaotused ulatuslikud ja pärast seda loobusid venelased lennuväe aktiivsest kasutamisest. Aga pealetung tõepoolest juba käib, sest Venemaa president nõuab juba ammu kogu Donbassi vallutamist, aga nad lihtsalt ei ole seda pealetungi saanud niimoodi käima, et Ukraina väed oleks hakanud suuremal alal taanduma.

Elu on näidanud, et kui Venemaa president midagi nõuab, siis tavaliselt lõpeb see suuremate kaotustega?

Seda kindlasti, nende kaotused on praegugi väga suured. Ma selles plaanis ei kujutagi ette, kui palju nad lisaväge rindele veel paisata saavad, sest nad kaotavad ainuüksi langenutena keskeltläbi 700 meest päevas, sinna juurde veel haavatud ja vigastatud. See tähendab, et sõjavägi sulab väga kiiresti. Ma hästi ei kujuta ette, kui palju rohkem oleks võimalik veel mehi lahingusse saata.

Kas ukrainlased suudavad venelaste intensiivsema pealetungi korral vastu pidada?

Nad teevad seda kogu aeg, Bahmuti linna ümbruses on nad vähehaaval taktikaliselt taandunud. Põhilised lahingud käivad praegu veel Kreminna juures, mis asub Sjeverodonetskist natuke põhja pool, Bahmuti juures, mida venelased ründavad juba juuli lõpust saadik, ja Donetski juures, kus on rindejoon olnud 2014. aastast.

Põhiliselt on väga aktiivne lahingutegevus ikkagi kontsentreerunud kitsastele lõikudele, pikkusega 40 kuni 50 kilomeetrit. Nii et selles plaanis näeb see kõik võrreldes sõja algusega, kus Venemaa soomuskolonnid liikusid väga suurel alal, ikka väga teistmoodi välja. Ukrainlased on suutnud tagada selle, et Vene armee ei pääse enam vabalt liikuma nende territooriumi sügavusse ja see on väga suur kvalitatiivne muudatus.