VALIMISSTUUDIO ⟩ Kõlvart: olen kavandatud viisil eestikeelsele koolile ülemineku vastu

Hariduses tuleb järgmise nelja aasta jooksul alustada üleminekut ühtsele eestikeelsele koolile ja lahendada ühtlasi kõrghariduse rahastusmured. Kuidas sellega hakkama saada, sellest räägime Postimehe «Valimisstuudios» Tõnis Lukase (Isamaa) ja Mihhail Kõlvartiga (KE). 

Saatejuhid on Ulla Länts ja Sergei Metlev.

Eestis on olemas kava, kuidas minna üle ühtsele eestikeelsele kooliharidusele, kas see on teostatav?

Mihhail Kõlvart: Tänaseks on haridussüsteemis puudu 700 õpetajat ja 5 700 õpetajat on vanuses 60+, nii et lihtne matemaatika näitab, et igal aastal oleks vaja asendada 380 õpetajat. Lisaks ei vasta keelekvalifikatsiooni nõuetele 3 500 õpetajat. Selleks et reformi edukalt ellu viia, oleks kogu perioodi peale vaja 8 000 õpetajat.

Kas keskerakond sooviks valitsusse saades seda reformi muuta?

Mihhail Kõlvart: Ei ole õige, kui eestikeelsele haridusele ülemineku teemaline debatt muutub mustvalgeks, paraku on see oht alati olemas. Ma arvan, et keegi ei ole eesti keele vastu, pigem on küsimus selles, kas me püüame eesmärgi saavutada loosungitega või numbritega. Mina arvan, et seda tuleb teha numbritega. Kuna eestikeelsele koolile üleminekul ei ole arvestatud tervet rida aspekte, tuleb seaduses teha muudatusi.

Tõnis Lukas, kas te olete valmis eestikeelse kooli eest võitlema, kui te peaksite pärast valimisi koos Keskerakonnaga valitsuse moodustama?

Tõnis Lukas: Isamaale on see üks olulisemaid asju, et juba alustatud tee lõplikuks üleminekuks täielikule eestikeelsele õppele, saaks lõpuni käidud, et see protsess ei jääks jälle pooleli. Pean nentima, et see on isegi suur progress, et Keskerakonna esindaja ei vastandunud eesti keelele üleminekule. See on muutus, võrreldes eelevate aastatega ja ka härra Kõlvarti enda seisukohtadele kümmekond aastat tagasi. Paraku on vastuseis nüüd Itaalia streigi moodi, kus otsitakse põhjusi, miks mitte midagi teha. Arvudega on ju ka nii, et alati saab valida kõige negatiivsema näite, aga saab ka valida positiivse näite. Kui rääkida keelekvalifikatsioonile mitte vastavatest õpetajatest, siis valdavalt on see Harjumaa ja Ida-Virumaa probleem on. Seal on tõesti 2 200 õpetajat, kes ei vasta kvalifikatsioonile, aga suur osa neist on avaldanud soovi õppida ja oma keeleoskust parandada. Mis puudutab õpetajaid tervikuna, siis pensionärid lähevad tõesti ära, aga ärge saatke neid ära 60-aastaselt. Mina olen ka 60 ja minu kursusekaaslased õpetavad praegu veel suure hooga, nii et ei ole vaja kõiki 60-aastaseid maha kanda. Üleminekul eestikeelsele koolile oleme arvutused teinud, tegevuskava on olemas ja praegu käib ettevalmistus periood. See on tõesti lühike, aga me oleme tegelikult valmistunud juba 30 aastat. Võimalusi erandite tegemiseks on piisavalt kirjeldatud ka seaduses, nii et läheme seda reformi tegema mõistusega, aga läheme ka järjekindlalt.

Mihhail Kõlvart: Probleem ongi selles, et seda protsessi ei ole 30 aastat ette valmistatud, mingit süsteemset ettevalmistust pole olnud. Mina olen sellisel viisil ülemineku vastu ja kümne aasta jooksul ei ole minu arvamus muutunud. Ma ei ole kunagi olnud selle vastu, et luua maksimaalselt võimalusi nende laste jaoks, kes soovivad õppida eesti keeles, probleem on selles, et me ei ole suutnud neid võimalusi 30 aasta jooksul pakkuda. Numbrid näitavad et meil ei ole veel selget nägemust, kuidas seda soovi ja vajadust rahuldada ka järgmised kümme aastat.

Tõnis Lukas, kui te ministrina lahendate Mihhal Kõlvarti toodud probleemid ja kui teile tundub, et mõnel puhul on tegemist lihtsalt vastu punnimisega, mida te teete?

Tõnis Lukas: Mina sooviks näha hoopis rohkem Eesti Vabariigi pealinna linnapealt ja ka Keskerakonnalt seda, et kui nad juhivad Eesti Vabariigi pealinna, peaks olema elementaarne, et pealinnas räägitakse valdavalt eesti keelt ja eesti keel peaks olema ka pealinnas hariduskeel. Nii et kui me eestikeelsele haridusele üleminekul pole siiani piisavalt kiiresti edasi liikunud, siis praegu oleks kindlasti aeg seda protsessi toetada. Just pealinna linnapea peaks eest vedama Eesti Vabariigile nii olulist poliitikat ja näitama eeskuju. Aga kui te ei taha pealinn olla, siis Tartu võtaks hea meelega selle lipu üle. Samas peaks mõtlema, et kui kümme aastat ei ole midagi tehtud ja arvestades, et sel ajal oli haridus- ja teadusministri portfell ka Keskerakonna käes, siis kas usaldada neile veel seda portfelli. Lisaks olite teie härra linnapea kümme aastat tagasi päris aktiivne liikumises «Vene kool Eestis».

Mihhail Kõlvart: Kui kümme aastat tagasi tegeldi eestikeelsele õppele üleminekuga gümnaasiumiklassides, siis ei leitud samuti õpetajaid. Selle ülesandega ei saanud me toona hakkama ja selle varjamiseks otsustati nüüd kuulutada loosungitega välja uus reform. Selleks et minna üle eestikeelsele koolile, on vaja akadeemilist baasi, aga meil on ka siin probleeme ja selleks, et seda lahendada, on loosungitest vähe.

Mida me teeme kõrgkoolide rahastamisega, äkki tasuks täielikust tasuta kõrgharidusest loobuda?

Tõnis Lukas: Kõrghariduses me lisame vahendeid, eestikeelesele koolile ülemineku kontekstis oleme juba tellinud ülikoolidelt täiendavalt õppekohti, ka täiendõppeid, käivitame õpetajate akadeemia. Ülikoolide rahastamine tõusis tänavu hüppeliselt ja tõus on ette nähtud ka järgneva nelja aasta peale. See on üsna erandlik praegusel keerulisel ajal, kui eelarvestrateegiat on nii pika aja peale raske ette planeerida. Probleeme ma ei eita, kuid näen detailseid sammud, kuidas jõuda lahendusteni.

Mihhail Kõlvart: Isamaa initseeris 2003. aastal reformi, mis tõi tasuta kõrghariduse. Riigikontroll on välja toonud, et ühtki eemärki ei ole saavutatud, tudengid töötavad jätkuvalt õpingute kõrval. Samas on vähenenud nende õppurite arv, kes saavad haridust tasuta, kuna suurenenud on inglise keelne õpe, mis ei ole tasuta. Kui oleks olemas mingi konkreetne plaan, kuidas sellest olukorrast välja tulla, peaksid kõrgkoolide rektorid seda ka teadama, aga just mõni päev tagasi tuli välja ülikoolide ühine avaldus, kus oli välja toodud, et süsteemset plaani ei ole.

Kuidas Keskerakond seda probleemi lahendaks?

Mihhail Kõlvart: Kõrghariduses me näeme, kuidas üks Isamaa poolt algatatud reform andis tagajärje kümne aasta pärast. Mul ei ole süsteemset ettepanekut, aga ma arvan, et kui me näeme, et tasuta süsteem ei tööta, siis tuleks mõelda, et võib-olla see peaks olema tasuta vaid nende õppekavade puhul, kus on olemas ühiskonna vajadus ja riigi tellimus.