P, 29.01.2023

OTSE POSTIMEHEST ⟩ Vassili Novak: EMO standardit tuleb langetada

Kadri Tammepuu
, ajakirjanik
Vassili Novak: EMO standardit tuleb langetada
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 4

Põhja-Eesti regionaalhaigla erakorralise meditsiini keskuse juht Vassili Novak tunnistas, et tavapärane järjekord tähendab nüüd tihti ka patsiendi üleandmist ootavaid kiirabiautosid haiglate uste taga, ent töötavad lahendused jäävad inimeste ja raha taha, mida pole kusagilt võtta. 

Kiirabiautod haiglate uste taga on muutunud üpris tavaliseks vaatepildiks. Kui kaua tuli täna hommikul oodata, et erakorralise meditsiini osakonnas (EMO) löögile pääseda?

Tänane järjekord oli üpris tavalise pikkusega. Mõned kiirabiautod seisid väljas, ootesaalis istus paarkümmend inimest. Ent tõesti, viimasel ajal on sagenenud need päevad, kus järjekord on läinud väga pikaks. Kõige halvem on see, kui kiirabi on sunnitud pikka aega haigla ukse taga ootama, enne kui saab haige meile üle anda. See hoiab kinni ressurssi, mida saaks kasutada teiste haigete jaoks.

Mure pole uus. Juba kümme aastat tagasi räägiti, et EMOs peab ootama isegi kuus tundi. Miks asi kuidagi ei lahene?

Probleem kiirabidega, mis ootavad haigla juures 3-4 tundi, sest haiglas pole vabu voodeid, algas siiski hiljem, nii kolm-neli aastat tagasi.

Kas see võib olla haige elule ohtlik, kui tal tuleb enne majja pääsemist mitu tundi kiirabiautos veeta?

Ei, kindlasti mitte. Autos on patsiendi juures personal, kes teda jälgib, seadmed, mis hoiavad tema seisundi stabiilsena. Kui seisund ootamatult halveneb, sõidutatakse haige kohe reanimatsioonisaali, kus me hoiame kohad vabad. Sinna koguneb vajadusel viivitamatult ka meeskond, kokku oma 13 töötajat, kes jätavad muu töö sel hetkel pooleli.

Kas teete teiste Tallinna haiglatega ka koostööd juhul, kui neil on patsiente parajasti vähem?

Teeme küll, seda koostööd koordineerib Tallinna kiirabi välijuht. Ent väga tihti kujuneb nii, et kui haigete laine tuleb, siis tavaliselt kõigis kolmes haiglas korraga. Kuid ühe lihtsa korraldusega EMO ülekoormuse probleeme ei lahenda.

Viimased neli aastat on asja arutanud terviseamet, sotsiaalministeerium, kiirabid ja haiglad. Kas teie olete ka neil ümarlaudadel osalenud?

Jah, olen küll.

Ent muutusi pole. Jaanuaris algatas terviseamet Tallinna haiglate suhtes veel ka järelevalvemenetluse, et selgitada välja, mis on need päris murekohad, ja haigekassa ütles, et nemad vaatavad alles 2024. aastal, kas EMOsid peab laiendama. Miks lahendusi ei tule?

Kõik on lihtne. Asi seisab ressursside taga. Selleks, et midagi planeerida, tuleb lisada juurde ka ressurssi. Kui seda mitte teha, siis midagi ei muutu. Kui erakorralise meditsiini sektorisse leitakse täiendav ressurss ja haigekassa annab raha lisavastuvõttude korraldamiseks, tekib kohe järgmine küsimus – kes sinna tööle läheb. See mure pole ainult Eestis.

Ega soomlased meie arste enda juurde suurest armastusest tööle kutsunud. Ka neil oli suur kriis ja nemad lahendasid seda nii, et värbasid töötajaid teistest riikidest.

Kas me peaksime samamoodi tegema Ukraina õdede ja arstidega?

Ma arvan küll. Teeme suure riikliku programmi, õpetame keelt ja anname neile õiguse siin töötada.

Ent mis saab siis, kui EMOdele raha ei leita?

Siis tuleb lõpuks tunnistada, et EMO standardid on liiga kõrged ja neid tuleb langetada. Ent teatud lävest allapoole minna ka ei saa, seda just kiiret sekkumist nõudvate seisundite nagu infarkt, insult või suurte traumade puhul. Mitte ajakriitiliste hädade ehk nn mugavusteenuse kohta tuleb aga öelda, et nii enam edasi ei saa ja ooteaeg ongi sel juhul alati 5-6 tundi.

Kümme aastat tagasi soovitati EMO ülekoormust ravida inimeste harimisega, ent see pole see edu toonud. Kas teile näib samuti?

Nõus. Andsime koos perearstidega omal ajal välja juhendi, millal tulla EMOsse, millal minna perearsti juurde, aga ainult õpetusest ei piisa.

Veidi üldistades võib öelda, et kui inimesed tulevad EMOsse kerge tervisemurega, siis mitte sellepärast, et nad ei saa aru, et see on vale koht, vaid sellepärast, et neil pole enam kusagile mujale minna. Vaid väike osa ei saa aru, kuidas süsteem toimib, näiteks praegu Ukraina sõjapõgenikud. Panen perearstidele siinkohal südamele neid inimesi rohkem aidata, mitte lasta neil teadmatusest EMOsse jalutada.

Kolmandaks saab inimene pöörduda erakabinetti, viimasel ajal on neid loodud juba ka kaubanduskeskustesse.

Ent eravastuvõtt on kallis, paljud otsustavad EMO kasuks. Mida siis ikkagi teha?

Kui me tahame, et kergete tervisehädadega haiged ei tuleks EMOsse, tuleb neile luua koht, kuhu nad saavad minna. Ma olen pikemat aega rääkinud ja tundub, et nüüd hakatakse seda ka kuulama, et perearstikeskuste juurde on vaja luua nn rohelised EMOd, kuhu igaüks võib alati minna ega sõltu sellest, kas tema perearst on äkki haigeks jäänud või on tal parajasti imikute vastuvõtu päev.

Kuidas harjutada inimene EMO asemel valvekeskuses käima, eriti kui ta ei saa ka täpselt aru, kui tõsine tema tervisemure on?

No tuleb ümber harjutada. Käisime hiljuti Rootsis. Karolinska haiglas, kuhu on koondatud raske trauma-, kirurgia-, onkoloogia ja muu kõrge kompetents. EMO ootesaal oli tühi. Kui inimene pimesoole kõhuvaluga sealsesse EMOsse ka pöördub, siis saadetakse ta kohe edasi linnahaiglasse, vajadusel kutsutakse teda transportima kiirabi. Samuti külastasime ka ühte linnahaiglatest, mille EMO ooteruumis oli palju rahvast – viie aastaga olid inimeste harjumused muutunud.

Täpsemalt kuula järele saatest.

Märksõnad
Tagasi üles