P, 29.01.2023

Otse Postimehest ⟩ Sõiduõpetaja: taipamatud inimesed satuvad liikluses hammasrataste vahele

Nele Kullerkupp
, ajakirjanik
Sõiduõpetaja: taipamatud inimesed satuvad liikluses hammasrataste vahele
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 5

Talvine aeg on liikluses ohtlik ning toob kaasa libedusega juhtunud avariisid. Ehkki maanteel on libeduseoht igatalvine nähtus, näib tihti, et autojuhid ei oska vastavalt teetingimustele sõidustiili valida. Load.ee sõiduõpetaja Villem Freiman ütleb, et juhid on sageli liiklusest pärit infoküllusest segaduses. 

«Küllap on nii libeda tingimustes kui ka muudes keerulistes liiklustingimustes kõige raskem infopaljususega toime tulla. Mitu asja tuleb korraga läbi töötada ja sellelt pinnalt otsuseid vastu võtta,» selgitas Freiman ja lisas: «Kiirus on üks hoob või parameeter, mida me saame hetkega muuta ja mis annab meile ka kohest efekti.»

Miks on iga kord, kui lumi maha tuleb, liikluspilt selline, justkui näeksid autojuhid seda esimest korda?

Küllap see on riskide teadlikkuse küsimus. Kas inimene neid võimalikke riske taipab teadvustada, kas ta oskab hinnata enda kogemusi ja kas ta oskab hinnata enda sõiduki omadusi. Küllap see on inimlik, et mingisugusel määral oleme kõik ekslikud ja võib-olla alati kõige paremini ei oska hinnata neid ohte, mis meid varitsevad.

Aga mis aitaks neid ohte minimeerida? Mida peaks tegema inimene, kes lõpuni enda masina käitumist jäistel oludel ei tunne, et tal endal ning kaasliiklejatel oleks ohutu?

Sellest on palju räägitud ning on erinevaid meetmeid, teooriaid ja vaatenurki. Kõige lihtsam vastus sellele oleks ju kiirus. On tingimusi meie ümber, mida me ei saa muuta: ei saa muuta, kas on suvi või talv, päev või öö, või kas me oleme kogenud või mitte, aga kiirus on üks selline hoob või parameeter, mida saame muuta hetkeliselt ja mis annab meile ka kohest efekti.

Olete sõiduõpetaja ja näete inimesi tegemas libedasõitu või talvisel ajal proovisõitu. Mis tavaliselt kõige suuremaks proovikiviks kujuneb?

Küllap on nii libeda tingimustes kui ka muudes keerulistes liiklustingimustes kõige keerulisem infopaljususega toime tulla. Mitu asja tuleb ühe korraga läbi töötada ja sellelt pinnalt otsuseid vastu võtta. Selles olukorras ei olegi erinev, kas tegemist on libeda tee tingimustega või mõne muu keerulise liiklussituatsiooniga.

Infopaljusus on see, mis on inimestele kõige keerulisem ja sealt edasi võib sattuda tahaplaanile see, millest ma enne rääkisin, et inimene võibolla ei suuda enam neid riske enda ümber märgata.

Milline see teie õpetus selleks puhuks on, kuidas selle infopaljususega toime tulla ja millele keskenduda?

Siin võib jälle tuua selle sama sõna, kiirus. Nii nagu arvuti, mis muutub aeglaseks, kui talle anda palju ülesandeid korraga, nii ka inimene muutub info töötlemises aeglasemaks. Kõige lihtsam ja tõhusam võte selle parandamiseks on see, et võta hoog maha. See kõlab nagu läbinämmutatud käibetõde, aga tegelikult on see asi, millele võiks ikka ja jälle mõelda.

Kui te vaatate liikluspilti näiteks Tallinnas, kas see on aastatega paranenud või on inimlik eksimus ja teeolud ning nende kahe kokkupõrge ikkagi püsinud ühetaoline?

Ta kindlasti on valmis. Mis puudutab tema hindamist ja tema valmisolekukontrolli, siis see on ikkagi tõhus. Aga selge on see, et ükskõik, mis alaga me tegeleme, kui me oleme vähekogenud, siis oleme me natukene tahumatumad või ei tule niivõrd hästi toime sellega, kui kogenud oma ala esindaja. See on paraku ilming, millega tuleb leppida.

Seega te olete kindel, et meie autokoolide libedasõidu treening on piisav, et need juhid liiklusesse paisata?

Siin on mõttekoht – õpilane, kes läbib oma autokooli suvisel perioodil, kogeb seda libedasõitu väga lühikese aja vältel kunstlikul libedasõidu rajal, üks tunnike laias laastus. Kui nüüd küsida, kas ta selle tunnikese läbimise järel on libedasõidu ekspert, siis no vist mitte. Õpilane, kes läbib autokooli talvisel ajal, nagu praegu, läbib ju õppesõitu iga päev sisuliselt libedasõiduna ja ma arvan, et tema ettevalmistus on selle võrra parem.

Mida teha? Kas soovitada inimestel, kes on saanud juhiloa, kes on läbinud suvisel ajal oma autokooli külastada libedasõidurada vabatahtlikult enda täiendamiseks? Võib-olla siin on mõttekoht. Kui paljud inimesed reaalselt seda teevad? Ma kahtlen, et on palju neid, kes selle teekonna ette võtavad.

Aga nihutada neid asju nii, et võib-olla kõik need autokooli õpilased läbiksid õppesõidu talvisel perioodil, on ilmselt mõeldamatu?

On ja ei ole. Küllap siin on ka debatikoht. Ilmselt kuuleksime tugevat vastuseisu inimeste endi poolt, et kuidas nii, ma soovin suvel autokoolis käia, miks ma pean ootama talve, et saada selle talvise sõidu kogemust – ma käin enda libedasõidu koolitusel ja andke mulle mu load. Küllap me selle vaidlusega põrkuksime.

Mis on need nüansid, mis teil liikluses silma kriibivad?

Ma tean, et liikluskorralduse parendamise ja edendamise nimel teeb transpordiamet kindlasti väga head tööd ja see on omaette teadus – me kõik püüame parimat –, aga kui märgata liikluses mõnda sellist ilmingut või nähtust just ülesehituse või korralduse poole pealt, mis ei ole hästi õnnestunud, siis see riivab minu silma kõige rohkem.

Ma ei asetakski seda vastutust esimeses etapis võib-olla kohe autojuhile, vaid just liikluskorraldusele. Ideaalis peaks liikluskorraldus olema selline, millest ka kõige lihtsama taibuga autojuht kohe aru saab.

Ja kui me kohtame selliseid elemente liikluses või selliseid lahendusi, mida tuleb eelnevalt mitu korda läbi sõita ja selle üle juurelda, seda analüüsida ja siis jõuda selle tulemini, et «aa, see käib nii», siis see ei ole hea liikluskorraldus. Sellisel juhul ei saa me esimeses etapis rääkida autojuhtidest, kes ei tule olukorraga toime.

Märksõnad
Tagasi üles