P, 29.01.2023

Otse Postimehest ⟩ Siseminister Läänemets: Helsingis jagub varjendeid ka kolmandikule tallinlastest

Nele Kullerkupp
, ajakirjanik
Siseminister Läänemets: Helsingis jagub varjendeid ka kolmandikule tallinlastest
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Otse Postimehest: Lauri Läänemets
Otse Postimehest: Lauri Läänemets Foto: Tairo Lutter

Teisipäeva ööl vastu kolmapäeva sai siseministeeriumis allkirjad julgeolekupoliitika aluste kooskõlastuskiri, mis on eeltingimuseks Eesti elanikkonnakaitse tugevdamiseks. Siseminister Lauri Läänemets (SDE) ütles Postimehe otsesaates, et on kummastav, kuidas Eesti on oma sõjalist riigikaitset üles ehitanud õige ohuhinnangu alusel, ent elanikkonnakaitse on justkui ununenud. «Miks? Ma ei oska öelda. Need asjad, mida Päästeamet ja siseministeerium aastaid rääkinud on, oleks võinud juba ammu tehtud olla,» leidis Läänemets.

Alustame merepoliitikast. Neli seni politsei- ja piirivalveameti koosseisu kuulunud alust tegevust mereväe laevastikus. Antud sammu eesmärk on tagada Eestile parem merejulgeolek ja kiirem reageerimisvõimekus võimalikele konfliktidele.

Kui Eesti piiri vaadata, et kes ja kuskohas seda valvab, siis sellest aastast on maismaapiir PPA valvata ja nii merepiir, kui kogu Eesti õhuruum on kaitseväe vastutus. Ma ei pööraks tähelepanu vaid nendele neljale alusele vaid võibolla veelgi olulisem on selles kontekstis radarite süsteem ehk see pilt, mis tueb mere pealt. Täna oli see nii, et PPA nägi seda pilti ja andis kaitseväele informatsiooni. Näiteks sõjalise akti puhul on mõistlik, et kaitsevägi omab seda pilti ja omab võimekust n-ö toimuvat mõjutada.

Iga sellise sammu puhul tekib küsimus, mis selle põhjustas?

Seda küsimust on umbes 10 aastat arutatud, et asjad tuleks sedasi ümber sättida. Miks see niimoodi kujunes? Eks igal asjal on oma kujunemislugu. Pigem on see sellise pika protsessi õnnelik lõpp.

Kui hästi on Eesti üldse kaitstud, kas meie piirid peavad ja milline on meie valmisolek erinevateks konfliktideks?

Piirid peavad! Arvestades ainuüksi seda, et oleme liikumist piiridel läbi sanktsioonide väga palju vähendanud – eriti, mis puudutab ida poolt – sealt võib küll tulla ajutiselt rohkem inimesi, aga see inimeste liikumiste arv ei ole enam üldse nii suur, kui see oli aasta või kaks tagasi. Mis puudutab olukorda, kui keegi peaks pahatahtlikult tahtma inimesi kasutada piiri ületuseks või massilist piiriületust, siis selleks me oleme valmistunud, oleme valmistunud läbi õppuste, erinevate koostööõppuste (SKA, PPA, kaitseliit). Oleme seda harjutanud, mida selllises olukorras teha. Lisaks ehitame täna päris kiires tempos piiri välja – 2025. aastaks on kogu maismaapiir sinna ida poole välja ehitatud. Mida rohkem see piir valmib, seda kergem on kogu piirikaitseoperatsiooni läbi viia.

Kuidas on Venemaa sõjaline agressioon Ukraina vastu muutnud seda pilku, millega vaadatakse Eesti julgeolekule ja -võimekusele?

Ma arvan, et see on pannud päris palju üle vaatama asju või siis teatud protsesse kiirendama. Ma tean, et Päästeameti suunalt öeldakse, et me ütlesime 10-20 aastat tagasi, et peame siin laiapindses riigikaitses nendeks küsimusteks valmistuma. Ja kui me mõtleme valitsuskabineti töö peale, siis ma arvan, et mina ministrina pole ainus, kelle tööst umbes pool või isegi natukene rohkem on seotud Ukraina sõju või selle tagajärgedega. Seega ma arvan, et see annab aimu, kui palju valitsus tegelikult täna nende julgeolekuküsimustega tegeleb.

Allkirjastasite teisipäeva ööl vastu kolmapäeva julgeolekupoliitika aluste kooskõlastuskirja, mis on eeltingimuseks Eesti elanikkonnakaitse tugevdamiseks. Või oleks ehk isegi paslikum öelda loomiseks, sest praegu see elanikkonna kaitse ja -plaan on meil tõsiselt puudulik.

Hästi huvitav on see, et oleme oma sõjalist riigikaitset üles ehitanud õige ohuhinnangu alusel. Ehk siis kõik see, mida näeme täna Ukrainas toimumas, meil on see hinnang täpselt sama olnud. Oleme samasuguse vastase, samasuguste manöövrite vastu oma harjutusi ja kaitset üles ehitanud ning see on väga hea. See annab kindlustunde, vähemalt mulle kaitseliitlasena küll. Nüüd laiapindne või tsiviilisikute kaitse, seal millegipärast me pole seda teinud. Miks, ma ei oska öelda. Samas on päris palju viimase paari aastaga, aga eriti viimase aastaga ära siiski tehtud. See, mida Päästeamet ja siseministeerium aastaid rääkinud on, need asjad oleks võinud juba ammu tehtud olla.

Kui minister ütleb, et väga palju on ära tehtud, siis minule tavakodanikuna tundub see pigem paberite nihutamisena ühest sahtlist teise.

Paber on väga oluline asi selles mõttes, et kui räägime ainult varjumiskohtadest või varjenditest, siis kui seal paberi peal nõudeid ei ole, ei tea keegi, kuidas seda ehitada või kuidas toimub evakuatsioon. See tuleb läbi planeerida, sest see on väga suur logistiline operatsioon – kus on evakuatsioonigrupid, kuhu need tekivad ja kellest koosnevad. Ega need inimesed kriisiolukorras kuskil mujal ei pea olema. Mida nüüd aga viimase aastaga tehtud on? Oleme soetanud eelkõige Ukraina näitel varusid, oleme hakanud soetama asju, mille puhul näeme, et need seal sõjalises kriisis väga kiiresti kuluvad. Või kui on näha, et on rohkem päästeametnikke sel hetkel vaja, siis ka neile peab olema varustus välja anda. Ja kõik ettevalmistused nendeks töödeks-tegemisteks. Näiteks kohalikud omavalitsused pöörduvad täna järjest rohkem Päästeameti poole palvega teha õppusi, kriisiõppusi ehk seda, kuidas erinevates kriisides hakkama saada. Minu kriitika on varasemalt olnud, et oleme koguaeg seda palgapoliitikat ajanud õhukese riigi loogika järgi – et me jumala eest maksusüsteemi ei puutuks ja tõmbame politseid ja päästet kokku. Kui mina ministeeriumisse tulin, siis selgus, et väga palju neid inimesi, kes elanikkonna kaitse ettevalmistusega tegelema peaks on ära koondatud. Nüüd me proovime seda olukorda jälle ümber pöörata. Ei ole ju inimesi lõpuks, kes neid kohalikke omavalitsusi koolitada saaks ja kui neid ei koolita, siis nemad omakorda ei saa oma inimeste ja ettevalmistustega tegeleda.

Te käisite detsembris visiidil Ukrainas ning mõned kuud enne seda Soomes, et tutvuda sealsete elanikkonna kaitse tingimustega. Mida meil neilt õppida on?

Soomes oli meil Balti riikide ja Poola siseministrite kohtumine ja me tõesti arutasimegi seda laiapindset elanikkonna kaitset. Ja Soome loomulikult on oma varjendite süsteemiga kõigile eeskujuks. Nemad on võtnud aluseks tuumarünnaku ohu ja see ohuhinnang on tehtud aastakümneid tagasi, kus tuumasõja küsimus oli väga tugevalt õhus. Kui Soomes vaadata Helsingi linna, siis seal on varjendeid või varjumiskohti ütleme, et kolmandikele Tallinna elanikest ka. Neil on seda tõesti aastakümnetega väga hästi ettevalmistatud. Ukraina poole peale vaadates ütlevad nemad samuti, et neil on täna kahjuks praktiline kogemus. Külastasin seal Kiievit, rääkisime linnapeaga ja uurisime, kuidas need linnad toimivad – alates sellest, et kanalisatsiooniga hakkama saadakse kui elektrit ei ole, mismoodi inimestele vett tagatakse ning lõpuks ka varjumiskohad, varjendid ja evakuatsiooniküsimused. 

Märksõnad
Tagasi üles