OTSE POSTIMEHEST ⟩ Christian Veske: olukord, kus me palgalõhega oleme, ei ole aktsepteeritav

Kas Eestis koheldakse inimesi võrdselt, kellel on kõige rohkem põhjust nuriseda ja kas keegi peab ebavõrdse kohtlemise tõttu mõne muu elupaiga valima, sellest räägime Postimehe otsesaates uue võrdse kohtlemise voliniku Christian Veskega.

Kuidas Eesti olukord võrdse kohtlemise vallas teile tundub?

Arvan, et Eestis on ära tehtud üsna palju ja Euroopa võrdluses on seda ka näha. Ka õigusraamistik on meil olemas, alates 2004. aastast on meil soolise võrdõiguslikkuse seadus ja lisaks on olemas ka võrdse kohtlemise seadus, mis katab võrdsusega seotud teemad.

Kui aga vaadata pingerida Euroopa mõistes, siis soolise võrdõiguslikkuse indeksi tabelis on Eesti natuke alla keskmise. See näitab, et meil on veel pikk tee minna, aga samas on pikk tee ka käidud.

Muude teemadega on täpselt samamoodi, sõltub mida vaadata, võrdõiguslikkusega seotud teemad on üsna laiad ja seal saab välja tuua erinevaid nurki – mõnega on meil võrreldes keskmisega hästi, aga mõne puhul on veel pikem tee käia.

Kooseluseadusel pole meil ikka veel rakendusakte, siiani üritatakse tegutseda ilma nendeta, aga see teeb elu keeruliseks.

See on kindlasti keeruline ja see on keeruline just nende inimeste jaoks, kes soovivad koosellu astuda. Igasugune lisakeerukus paneb nendele lisapinge. Paraku on pall poliitikute käes ja selleks, et selline õiguslik muutus saaks toimuda, peab leidma kokkuleppe poliitilisel tasandil. Olukord, kus nendel inimestel on raskendatud kooselu seadustamine, ei too minu arvates kellelegi mingisugust kasu, ta teeb lihtsalt inimeste elu raskemaks.

Eestis on suureks probleemiks vanemaealiste kohtlemine tööturul, juba viiekümnesed kurdavad, et ei leia vanuse tõttu tööd.

See on kindlasti probleem, kui mingid eelarvamused või stereotüübid on seotud eaga või miskipärast arvatakse, et vanemaealised puuduvad töölt rohkem, on rohkem haiged ja ei panusta samal määral kui nooremad inimesed.

Loogika ütleb minule pigem vastupidist, vanemaealistel on pikem kogemus tööturul ja seda tuleks ära kasutada. Olukorras, kus meil on kvalifitseeritud tööjõu puudus, on vanemaealised võtmeks, kuidas seda probleemi lahendada.

See ei ole ainult Eesti probleem, see on mureks igal pool Euroopas ja kui me vaatame laiemalt, siis on Eestis vanemaealiste tööhõive statistiliselt võrreldes muu Euroopaga üsna hea.

Sooline palgalõhe pole meil küll kuhugi kadunud, aga muutub siiski pisut väiksemaks.

Me enam ei ole tõesti enam viimasel kohal Euroopas, nüüd oleme eelviimasel kohal, nii et eks meil ole veel pikk maa kõndida.

Kui arvamusi lugeda, siis on selge, et peame jätkuvalt sellest teemast rääkima, sest olukord, kus me palgalõhega oleme, ei ole aktsepteeritav juba õiglustunde mõttes. Meil ju pool ühiskonnast saab oluliselt vähem töötasu.

Minu teada on sotsiaalministeeriumil olnud juba pikka aega plaanid, kuidas palgalõhet vähendada. Palju on räägitud sellest, et palgad peaksid olema läbipaistvad ja need peaksid olema ka avalikud, et inimestel oleks arusaam, kui palju teatud ametikohtadel makstakse.

Juhtivatel kohtadel on Eestis naisi endiselt vähe ja riigikogu saal on ka üsna maskuliinne.

Mingid muutused on siiski toimunud, oli periood, kus meil peaminister ja president olid naised. See oli märgiline Eesti jaoks ja oli väga nähtav muutus ka Euroopas.

Üks viis, kuidas asju kiirelt muuta, on sookvoodid. Eestis peetakse neid küll natuke negatiivseks, aga need on sellised ajutised meetmed, et muuta ebavõrdset olukorda. Heaks näiteks võib tuua Itaalia, kus sookvoodid kehtestati ja kui me vaatame, kus paiknes Itaalia varem erinevates võrdsust mõõtvates indeksites ja kus ta on praegu, siis seal on toimunud suur hüpe, ehk siis naised on tulnud rohkem poliitikasse ja tegutsevad seal tunduvalt rohkem kui varem.

Eesti poliitika on olnud väga pikalt meestekeskne ja ma ise loodan, et see murrang, mis meil on viimasel ajal toimunud, on alles algus.