OTSE POSTIMEHEST ⟩ Egert Belitšev: ajutise piirikontrolli puhul tuleb alati kaaluda, kas see on ikka vajalik

Siseminister on esitanud uueks PPA peadirektori kandidaadiks praeguse peadirektori asetäitja Egert Belitševi. Millise väljakutse on sellele ametkonnale esitanud tänane julgeolekuolukord, sellest me saates räägimegi. 

Milline on tänases muutunud maailmas politsei- ja piirivalveameti kõige suurem väljakutse?

Kui räägime väljakutsetest järgnevate aastate vaates, siis üks kõige suuremaid väljakutseid on see, kuidas hakkama saada nende kriisidega, kus me oleme ja kuidas hakkama saada selle julgeolekuolukorraga ja ohuga avalikule korrale, mis sellest tuleneb.

Piirivalve on viimase aja kriisides saanud ju tegelikult kätte kõige kõvema kogemuse, seda nii koroonakriisis, Ukraina sõja eelses põgenikekriisis ja muidugi Ukraina sõjaga kaasnenud kriisis. Kui hästi on selle uue olukorraga kohanetud, kas midagi tuleb veel üllatusena?

Üllatusi tuleb alati ja tegelikult üllatuste ees ei tohiks ära kohkuda ja üllatusi ei tohiks karta. Meie ülesanne ongi olnud juba mitu aastat, tulla nende erinevate muutustega toime ehk siis näiteks rändekriis Leedu piiridel, hiljem ka Lätis ja Poolas, oli teistmoodi, kui kõik need olukorrad on olnud varem. Nii oleme ka meie valmistunud massiliseks sisserändeks, oleme valmis selleks, et üle meie piiride hakkab tulema massiliselt ebaseaduslikke sisserändajaid ja et see ei toimu enam omaalgatusel, vaid on korraldatud naaberriigi võimude poolt. Me ju näeme ka täna neid pilte Leedust ja Poolast, kuidas piirile ehitatud aedadesse teevad auke mitte rändajad, vaid Valgevene piirivalvurid. Just nemad aitavad sealt rändajaid läbi saada. Nii et ka meie peame arvestama sellega, et meie naabriks on agressiivne riik, kes täna sõdib Ukrainas ja kelle poolt võib oodata igasugu ootamatusi.

Mõnikord tundub, et poliitikud soovivad ajutise piirikontrolli taastamist pisut kergekäeliselt. Mida ajutine piirikontroll tegelikult tähendab, kui palju tuleb panna piirile täiendavalt inimesi ja kui kulukas see on?

Eks see sõltub kõik alati sellest, kuidas seda tehakse. Kui meil piirikontroll taastati koroonapandeemia ajal, siis me saime sellega hakkama, me panime piirile inimesed. Ukraina põgenike puhul tegime seda pisut teistmoodi. Kõik sõltubki sellest, mida piirikontrolliga tahetakse saavutada või mida me otsima. Kui me tahame saada Ukraina kodanike kontakte, siis meid ei ole piirile väga palju vaja, siis meid on vaja ainult selleks, et inimestega vestelda, kuulata ära nende mured, neid nõustada ning edasi suunata. Kui me aga tahame püüda kurjategijaid, siis on inimesi oluliselt rohkem vaja, sest kurjategijad ei liigu mööda suuri maanteid, nemad liiguvad väiksematel teedel või tulevad läbi metsa.

Ajutine piirikontroll on tegelikult väga hea tööriist, aga seda tuleb kasutada siis, kui see on tõesti vajalik, kui on oht avalikule korrale või riigi julgeolekule. Alati tuleb kaaluda, et kontrolli kehtestamisest tulenev kasu oleks suurem kui võimalik kahju. Kontrollimine seal, kus me seda tavaliselt ei tee, maksab alati mingi summa ja teine poole on see, et kui me teostame kontrolli seal, kus me seda tavaliselt ei tee, näiteks Eesti- Läti piiril, siis me peame tooma sinna inimesed ja kusagil mujal midagi tegemata jätma. PPA personal on piiratud ja selleks, et väga suures mahus täiendavate ülesannetega hakkama saada, peame jätma midagi tegemata. Nii on juhtunud ka eelmistel perioodidel, kus me oleme pidanud võtma erinevatelt tööliinidelt inimesi vähemaks, aga see paratamatult mõjutab neid valdkondi. Samuti mõjutab see meie oma kodanike liikumist ehk kui me teeme täiemahulist piirikontrolli mõlemas suunas, siis tuleb inimestel oodata järjekordades ja ka kaupade liikumine muutub aeglasemaks. Ajutine piirikontroll on väärtuislik meede, aga alati tuleb kaaluda, kas see on vajalik või mitte.

Kuidas meil idapiiril ehitus edeneb?

Esimesed 23 kilomeetrit on taristu vaates juba valminud, järgmise aasta alguses tuleb sinna peale ka tehniline seire. Järgmisel 40 kilomeetril on tööd aktiivselt käimas. Praegu toimub kõik plaanipäraselt ja piir peaks valmis saama 2025. aasta jooksul. Tegelikult saame alles pärast piiri väljaehitamis tervikliku ülevaate sellest, mis meie piiridel toimub. Ma tunnistan täna ausalt, et kuni meil ei ole seiretehnilist pilti, kui meil ei ole piiridel tehnoloogilist valvet, siis me ei tea, mis toimub kõigel sellel kolmesajal kilomeetril, mida me Vene Föderatsiooni ja Eesti vahel valvame. Praegu tugineme siin veel paljuski sellele, mida ütlevad meie patrullid, keda ei ole nii palju, et iga meeter piirist saaks kaetud. Loomulikult on meil targad ja hästi välja õpetatud inimesed, aga nad ei ole kogu aeg igal pool. Nii et ilmselt toimub meie piiril ka asju, millest me midagi ei tea. Ma loodan, et neid on väga vähe, aga neid asju kindlasti on, sest täna veel ei ole kogu piir kaetud tehnoloogilise seirega.

Kui murelikuks teeb teid politseinike ja piirivalvurite suhteliselt väike palk, kas inimesed lahkuvad seetõttu ametist?

See on meie jaoks probleem. Me ei ole palgaturul konkurentsivõimelised, mis tähendab, et me ei saa kõige paremaid, inimesi. Samuti on meil raske tublisid inimesi ametis hoida. Oleme lisaraha otsimisel teinud oma ametkonnas päris palju ümberkorraldusi ja üritanud selle abil palku tõsta. Sellega oleme tegelikult jõudnud suhteliselt piiri peale, meil ei ole seest enam võimalik täiendavat ressurssi leida, ilma et hakkaksime kuskil midagi vähem tegema. Sel aastal ka valitsus eraldanud raha palgatõusuks, meie eesmärk on olnud, et alustava politseiametniku palk võiks olla võrdne 1,2 kordse Eesti keskmise palgaga, aga me ei jõua sellele kuidagi järele, sest Eestis on väga kõrge inflatsioon ja keskmine palk tõuseb väga kiiresti.