OTSE POSTIMEHEST ⟩ Johanna-Maria Lehtme: riskime, et minna abistama sinna, kuhu teised ei lähe

MTÜ Slava Ukraini ja Postimees algatasid humanitaarabi kampaania «Lootuse jõulud Ukrainas» sooviga kinkida Ida-Ukraina rindejoone läheduses elavatele inimestele abipakk. Kui palju lootust on Ukrainas järele jäänud, sellest räägime Postimehe otsesaates Slava Ukraini tegevjuhi Johanna-Maria Lehtmega. 

Käivitunud on uus kampaania „Lootuse jõulud Ukrainas“, kui palju seda lootust seal praegu on?

Lootust on, aga eks see on kõikuv. Eelmisel nädalal ju nägime, kuidas terve Ukraina istus pimeduses, vett ja kütet ei olnud ka nendes kohtades, kus siiani elati hästi. Lääne- ja Kesk-Ukrainas olid inimesed siiani siiski sõjast paljuski puutumata, nüüd said ka nemad omal nahal tunda, et sõda on terves riigis. Lootus püsib, aga ukrainlastel võib tekkida tunne, et nad unustatakse. Jõulud on tulemas, inimesed tahavad mõelda helgemaid mõtteid, endalgi on aeg-ajalt tunne, et tahaks kogu sellest sõjaolustikust põgeneda, aga me ei saa seda jätta, sest kui meie ei abista Ukrainat, on see sõda üsna pea meie kodus.

Sõjapiirkonda minevad kingitused ei ole mingid tavalised kingitused, need on ilmselt ikka sellised, millest igapäevaelus abi on?

Lootuse jõulude kampaania ongi selline, millega me anname inimestele tagasi lootuse ja just neile inimestele, kes elavad rindejoone külades, sellistes, mis on just äsja vabastatud. Need on kohad, kus endiselt igapäevaselt pommitatakse, aga meie oleme just see MTÜ, kes läheb rindejooneni ja abistab neid, kelleni teiste organisatsioonide abi ei pruugi jõuda või ei olegi jõudnud. Lootuse abipakk annab toitu, annab hügieenitarbeid, annab tegelikult ka valgust ja soojust ehk oleme pannud pakki ka küünla, tikud ja pealambid, sest osad inimesed ei ole 27. novembrist saanud kodus valgust põlema panna. Lisaks anname soojad tekid ja padjad.

Abipakkujad ei saa teinekord aru, miks nad ise ei saa anda abina asju, aga põhjus on ilmselt selles, et asjade saatmine tuhandete kilomeetrite kaugusele on keeruline ja kallis, just seetõttu on ilmselt kõige parem rahaline annetus?

Selles kampaanias oleme ka tegelikult jätnud vahele Tallinn-Ukraina sõidu, me hoiame kokku ajaliselt, rahaliselt ja säästame tegelikult ka keskkonda. Me küsime rahalisi annetusi seetõttu, et need lähevad väga konkreetste asjade ostmiseks. Püüame parandada nende inimeste elu nii palju, kui võimalik ja leevendada seda talve, sest reaalsus on see, et Ukraina on osa Euroopast, meil on 21. sajand ja sel talvel surevad inimesed nälja ja külma kätte.

Kui palju on selle kampaania puhul aega annetada, et te saaksite kingitused õigeks ajaks kohale toimetada?

Kampaania ise kestab vähemalt kuu aega, aga kui te annetate hiljem, siis teie abi läheb ikka õigesse kohta. Meil on juba abikarpide asjad ostetud, nüüd hakatakse neid ühte kohta kokku viima ja komplekteerima. Kui mina ja kaastegevjuht Viktoria jõuame 14. detsembril tagasi Ukrainasse, siia algab kohe sõit itta, et jagada kingitusi kõige hullemates kohtades Ukrainas.

Kui lähedale te rindele lähete, kui lähedale saab minna oma elu ohtu seadmata?

Bahmutis juhtus nii, et venelased edenesid kiiresti. Olime 500 meetri kaugusel rindejoonest, sest me teadsime, et kui me ei lähe praegu, siis need 1500 elanikku ei näe enam abi. Teadsime, et venelased tulevad vasaku kalda lõpuni ja siis me nende elanikeni enam ei jõua. Nii et andsime nii palju abi, kui oli võimalik ja jätsime veel eriüksustele paarkümmend kasti abiga, et kui neil õnnestub üle jõe kas või esimese tänavani minna, siis saaksid nad jagada abi tahapoole venelaste pilgu alt väljas. Ma ütlen ausalt, need viimased kaks nädalat on olnud minu elus kõige hullemad, käisime ise nii Eesti kui Ukraina meeskonnaga abi jagamas, olime igas kohas ise kohapeal ja oli kolm sellist olukorda olukord, kus me läksime niimoodi ära, et käed värisesid. Meid pommitati nii lähedalt, et oleks mõni inimene seisnud kolm meetrit paremale poole, siis ei oleks ta elavana tagasi tulnud. Aga see on risk, mida me võtame, see on meie MTÜ spetsiifika, me lähme sinna, kuhu teised ei lähe, hoolimata sellest, et seal pommitatakse. Teiste jaoks on see liiga ohtlik, igal MTÜ-l on omad reeglid, kui kaugele nad rindejoonest tulevad, meie läheme sinna, kuhu on vaja. Oleme nii otsustanud ja seda põhimõtet me ei muuda.

Avalikkus Ukraina sõjaväelt just väga palju informatsiooni sõjategevuse kohta ei saa, kui palju nad jagavad oma teavet teiega, et teil oleks aimu, mis ühes või teises kohas toimub?

Meil on sellised oma sõprusüksused. Nad ei ole meie jaoks sõjaväelased, nad on meie sõbrad, kellele me helistame iga päev, küsime, kuidas neil läheb ja räägime ka sellest, kuidas perekondadel läheb, samuti uurime, kas neil on mingeid asju veel juurde vaja. Meieni jõuab tõesti informatsioon, mis ei jõua avalikkuseni ja see aitab ka meil teha oma tööd paremini. Kui luure ütleb meile, et venelased valmistuvad mingis paigas pommitamiseks, siis sinna me ei lähe.

Miks on paljud ukrainlased jäänud sõjapiirkonda, miks nad ära ei lähe?

Alati võib olla mõni vanemaealine inimene või invaliid, kellel ei ole kusagile minna, inimestel tekib tunne, et neid ei ole kuskil mujal vaja. Me muretseme praegu väga ühe oma meeskonnaliikme ema pärast, kes on Hersonis, ta on endiselt venelaste võimu all. Tema ütles konkreetset, et ma ei saa tulla, sest mul on loomad, kes neid toidab, venelased varastavad nad kohe ära, mina endiselt kaitsen oma kindlust. Ma loodan, et me saame ta lihtsalt jõuga järgmine kord autosse suruda ja ära tuua. Paljud ütlevad, et see on minu kodu, miks mina pean oma kodust põgenema.

Oleme ise ka evakueerinud inimesi, sest autod on meil ju pärast abijagamist tühjad. Viimati evakueerisime kaks vanemat naisterahvast Bahmutist, ühe Nikopolist ja kolm inimest Huljaipolest. Tõime nad Dniprosse, seal on riik loonud erinevad keskused, kuhu nad saavad minna. Kui neil on sugulasi, siis saame nad täiesti tasuta suunata sugulaste juurde, kui neil kedagi ei ole, siis hoolitseb nende eest riik. Algul nad toibuvad Dnipros, et edasi liikuda Lääne-Ukrainasse, kus tuleb hakata ootama, millal sõda läbi saab ja millal saabub Ukraina võit.

Kuidas sa suudad pärast seda, kui oled napilt ellu jäänud, minna tagasi sama ohtlikusse paika?

Naljaga pooleks öeldes, ostis meie kaastegevjuht kõigile pärast seda vahejuhtumit looduslikku rahustit, mida me siis kümne milliliitri kaupa joome ja see aitab. Tegelikult on igal inimesel sellises olukorras erinevad emotsioonid. Mõned võivad öelda, et sa muutud nagu sõja narkomaaniks ja selle adrenaliini narkomaaniks. Mina ei ole mitu kuud tundnud ei hirmu, ega ka adrenaliini, see on hoopis mingi uus emotsioon ja kuna ma ei ole seda varem tundnud, siis on väga raske seda veel defineerida, see võtab aega. Samas pead sa seda mõistusega võtma, sest kui sa lased hirmul ennast halvata, siis sa ei tööta enam, sa ei ole otsustusvõimeline, sa ei ole üldse töövõimeline. Igaühel on omad mehhanismid, kuidas sellega hakkama saada. Mind aitab õhtuti ka see, kui ma vaatan videosid oma tütrest. 

Kas sa võtad oma meeskonda veel inimesi juurde ja milline peaks inimene olema, et sa julgeksid teda ohupiirkonda saata. Kui tuleb keegi, kes tahab sõjast lihtsalt adrenaliini saada, siis teda sa ilmselt kaasa ei võta? 

Eestist käime ainult mina ja Viktoria. Meil on Ukraina sisene meeskond, selline väga huvitav punt. Meil on ukrainlased, meil on üks valgevenelane ja tegelikult on ka üks venelane ehk me kõik töötame rahvusvahelise meekonnana koos, aga selleks, et meie meeskonnaga liituda, peab olema äärmiselt kõrge pingetaluvusega. Eestist me ei võta kedagi kaasa, sest meie oleme nõus oma eludega riskima, aga kui keegi soovib tulla adrenaliini pärast, siis vabandust, aga see on väga vale põhjus. Sul peab olema äärmiselt kõrge missioonitunne ja sul peavad olema väärtused paigas. Adrenaliini saamiseks võib Tallinna loomaias ilmselt ka teatud summa eest jääkaru eest ära joosta, see annab samuti adrenaliini. 

Kui sageli sulle öeldakse, et miks sa lähed ise Ukrainasse, ühelt poolt tegevjuhina on sind vaja Eestis ja teiselt poolt, sul on perekond, sul on laps, sa oled ju ohus?

Arvan, et kui oleksin meesterahvas, siis keegi ei küsiks minu käest, et miks sa lähed, sul on laps. Ma lähen täpselt sama moodi komandeeringusse, nagu inimesed lähevad Brüsselisse, Londonisse või Vilniusesse, lihtsalt minu komadeering on riigis, kus käib aktiivne sõda. Tegevjuhina on mind vaja seal, kus on abivajajad. Me veedame umbes kaks nädalat Eestis ja kaks või kolm nädalat oleme Ukrainas. Selline on meie töö ja ma arvan, et siin ei ole sellist vastust, et miks sa seda teed või miks sa ennast ohtu paned, see on meie missioon.

Sul olid juba varem Ukrainaga tugevad sidemed, kui palju sa oma sõpru selles sõjas kaotanud oled ja kas sa tead, mis su Ukraina kodust on saanud?

Ukraina kodu peaks veel püsti püsima, sest see on Klitško ja Zelenskõi administratiivhoonete vahel. Ma ei ole seal ammu käinud, sest mul tekkis lihtsalt mentaalne blokk, venelased tulid minu kodule natuke liiga lähedale ehk mul kadus ära turvatunne. Kiievis me üldiselt ka ei käi, sest seal ei ole abivajajad või vähemalt neid, kellele meie abi on suunatud. Sõprade ja tuttavate koha pealt ütlen täiesti ausalt, et ma ei loe seda ja isegi siis, kui ma saan mingi teate, siis panen tavaliselt õhtul küünla. Arvan, et jõuan kõike protsessida siis, kui see sõda on läbi. Kurbust on minu sisse kogunenud natuke liiga palju, et lasta sellel praegu välja tulla. See tuleb siis, kui võit tuleb.

Kus sinu jõulud tulevad?

Ma lubasin oma emale ja tütrele, et ma olen 24.detsembri Eestis ja püüame teha traditsioonilise jõulu ning ma väga loodan, et meil see õnnestub.