SÕJASTUUDIO ⟩ Kunnas: suure tõenäosusega tuleb uus raketilöökide seeria sel nädalal

Ukraina kardab, et raketirünnakud tsiviiltaristu pihta jätkuvad ka alanud nädalal. Milleks tuleb ukrainlastel lisaks raketirünnakutele veel valmis olla, sellest räägime Postimehe «Sõjastuudios» riigikogu liikme ja sõjanduseksperdi Leo Kunnasega. 

Kas suuri raketirünnakuid võib Ukrainas lähiajal veel tulla?

Vene pool on andnud nüüd kuus nädalat järjestikuseid raketilöökide seeriaid Ukraina energiasüsteemi pihta, nad püüavad lihtsalt elektrivõrku maha suruda ja iga kord on kahjustused Ukraina elektrivõrgus süvenenud. Kui oli viimane suurem rünnak, siis Ukraina pool ise hindas, et kahjustada on saanud üle poole elektrirajatistest.

Sisuliselt on praegu pihta saanud kõik soojus- ja hüdroelektrijaamad ja olulisemad alajaamad, mida on juba parandatud mitmeid kordi. Ma ise hindan üpris kõrgeks tõenäosust, et uus raketilöökide seeria tuleb sellel nädalal.

Mida soovivad venelased saavutada Hersoni pommitamisega?

Hersoni linn on rindejoonele nii lähedal, et ta jääb Venemaa suurtükiväe laskekaugusesse, see on lihtsalt mugav sihtmärk. Me ju näeme, kuidas näiteks Mõkolajiv on nüüd venelaste suurtükiväe löökidest pääsenud, sest Vene suurtükivägi ei küüni sinna laskma, kuna ta jääb juba kaugemale.

Vene pool annab suutükiväe tulelööke kogu rinde ulatuses ja siin on selged rajajooned – tavaline suurtükivägi ulatub laskma kuskil 30 kilomeetri kaugusele ja reaktiivsuurtükivägi maksimaalselt 90, uuema täpismoonaga ka 130 kilomeetri kaugusele, viimast on aga Vene poolel vähe. Tavaline laskemoon venelastel paraku otsa ei saa, kuna nad suudavad seda juurde toota. Kõiki neid komponente, mis on püssirohu valmistamiseks vaja, samamoodi metalli, venelastel jätkub.

Venemaa on totalitaarne riik, nad panevad tehased kolmes vahetuses käima ja moona tuleb juurde. Nii et tulelöökide väiksemat intensiivsust venelaste poolt oodata ei ole. See suurtükiväe duell jätkub eriti nüüd, kus me oleme ajaliselt sellises perioodis, kus suuremat pealetungi ei ole lihtsalt võimalik alustada pori tõttu. Enne, kui maapind külmub, mingeid suuremaid pealetunge oodata ei ole.

Mis juhtub siis, kui külmunud maapind võimaldab jälle väljaspool teid liikuda? Kus siis võiks sõjategevus kõige ägedamaks minna?

Vene pool ilmselt jätkab oma pealetungikatseid Donbassis. Donbass on neile nagu sõjaline kinnisidee. Ukraina pool ise ilmselt püüab jätkata pealetungi Luhanski oblasti territooriumil, Ukraina võib proovida pealetungi ka põhjast lõunasse ehk siis Zaporižžja oblastis. Kui maa külmub, siis tõenäoliselt püüavad ukrainlased uuesti initsiatiivi haarata.

Ilmselt oleks Ukraina olukord palju hullem, kui kõik venelaste väljatulistatud raketid ka sihtmärke tabaks, õnneks suudavad ukrainlased suure osa neist enne maha võtta. Millised on võimalused Ukraina õhutõrjet veelgi parandada?

Ukraina suudab üllatavalt palju rakette alla lasta, aga raketid on ainult üks külg. Teine vahend, mida kasutatakse, on kamikaze-droonid ja neid kasutab Vene pool parvedena, nii et neid on keeruline alla lasta. Venemaa püüab selliseid droone juurde hankida, sest see on suhteliselt odav alternatiiv kallitele tiibrakettidele, mille varud venelastel vähenevad.

Lääneriigid on õhutõrjevahendeid Ukrainale andnud, nüüd on küsimus, mida saaks veel anda. Õhutõrjevaldkond on üks problemaatilisemaid, üks asi on poliitiline tahe, aga teine lihtne küsimus, kui palju neid süsteeme kellelgi üldse on. Need süsteemid on riikidel reeglina lahingvalves ehk need on kasutusel oma territooriumi kaitsmiseks. Selleks, et midagi ära anda, tuleb need sealt ära võtta ja Ukrainale anda, mida riigid kindlasti meelsasti ei taha teha.

Üha rohkem on hakanud kõlama jutud, et USA näeks meelsasti Ukrainat läbirääkimistelaua taga. Kas siit võib välja lugeda ka seda, et pikaleveninud sõda ei jõua enam keegi kinni maksta?

Finantskulud on suured, lisaks on materjalivajadus väga suur. Lääneriigid ei ole pikki aastaid säärast sõda ette näinud. Laskemoona on sellistel riikidel nagu Põhja-Korea või ka Lõuna-Korea, kes on pikalt valmistunud. Ameerika Ühendriikide tööstus suudab praegu toota umbes 15 000 raketti kuus, mida on ilmselgelt vähe.

Vene pool teebki tegelikult panuse sellele, et murda lääs majanduslikult ja viia oma majandus kiiremini sõja aja rööbastele sel viisil, et lihtsalt toota seda lihtsamat laskemoona nii palju, et nad suudaksid sõda kauem jätkata kui Ukraina ja liitlased. Siin on selgelt näha Vene poole strateegilisi eesmärke.

Praegu on ka USA hakanud jõudma seisu, kus nad ei saa väga palju oma ladudest relvi ega moona enam võtta, ilma tõsiselt vähendamata oma sõjalist võimekust. Lääneriikide ees ongi dilemma, kus on see piir, kui palju nad suudaks abistada.