L, 3.12.2022

OTSE POSTIMEHEST ⟩ Meelis Maripuu: pronkssõduri saatuse peab otsustama kaitseminister

Ulla Länts
, ajakirjanik
Meelis Maripuu: pronkssõduri saatuse peab otsustama kaitseminister
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2

Punamonumentide nimekiri on nüüd avalik, miks mõned objektid sellesse nimekirja arvati ja teised mitte, sellest räägime Postimehe otsesaates ajaloolase Meelis Maripuuga. 

Millest lähtuvalt tehti otsus, millised punamonumendid alles jätta ja mis tuleb avalikust ruumist minema viia?

Kogu nimekirja koostamine oli päris suur töö. See kestis mitu kuud ja paralleelselt juba nimekirjas olevate objektide hindamisega, lisasime sinna laekunud info põhjal uusi monumente. Juba valmis nimekirja puhul kujune meie töö suhteliselt trafaretseks, esmalt hindasime, kas ette pandud asja puhul on tegemist matmiskohaga, kas tegemist on ühishauaga ja hauatähisega või on tegemist puhtakujulise ideoloogilistel eesmärkide püstitatud monumendiga, mis pidi kehtestama seda ajaloo narratiivi, mida tolleaegne nõukogude võim Eestis kinnistada soovis. Kui tegemist oli ideoloogilise kultuskohaga ja sellega ei seondunud tegelikult mingeid Eesti rahva seisukohalt ajaloolisi sündmusi, siis nende puhul ei olnud suuri kõhklusi või kahtlusi, milline võiks olla meie soovitus - nendel objektidel ei ole meie tänases avalikus ruumis kohta.

Kas me siiani ei teadnudki, kus täpselt need monumendid asuvad?

Ega sellist täpset nimekirja meie ametiasutustel ei olnud. Paljud nendest monumentidest olid küll muinsuskaitseregistris olemas, aga sellised väiksemad mälestuskivid, mis olid suhteliselt kõrvalistes kohtades ja mis ei olnud omal ajal ka ideoloogiliselt nii tähtsad, neid registrites ei olnud, nii et nende otsimisega pidid inimesed üksjagu vaeva nägema. Abi oli sellest, et selliseid registreid ja nimekirju on koostatud Venemaal. Sealsed inimesed, kes langenud punaarmeelaste mälestuse eest hoolt kannavad, on ise neid andmeid kogunud, andnud välja nende kohta raamatuid ja see materjal oli meile suureks abiks. Ega see töö nüüd päris lõppenud ei ole, pärast nimekirja avalikuks tegemist, sain minagi eile õhtul teateid kahe objekti kohta, mis on täiesti olemas ja on lihtsalt sellest nimekirjast välja ununenud.

Maarjamäe monumendi puhul komisjon otsust ei teinud, miks?

Ma arvan, et see on mõistlik, et Maarjamäe otsust ei tulnud. Formaalne põhjus, miks seda otsust ei tulnud, oli see, et meie töörühmal ei olnud ka seda ülesannet antud. See oli riigikantselei poolt paika pandud, et seda me praegu ei otsusta. Põhjus, miks seda ei peaks kiirkorras ja suhteliselt väikese ringi inimestega otsustama, on Maarjamäe memoriaali ajalooline taust. Me peame endale kõigepealt selgeks tegema, mis koht see on. Minu kui ajaloolase silmis ei ole Maarjamäe memoriaali puhul tegemist esmajoone nõukogudeaegse maastikuarhitektuuri parima näitega, mida ta vaieldamatult võib ka olla, vaid esmatähtis on, et tegemist on tegelikult rüüstatud sõjaväekalmistuga, kuhu nõukogude ajal rajati memoriaal. Me ei saa jätkata seda poliitikat, mis nõukogude aja oli kombeks, et varasemad meile sobimatud kalmistud sõideti buldooseriga maatasa. Peame ühesuguse väärikusega suhtuma nii punaarmee kalmudesse kui ka Saksa sõjaväe kalmudesse. Nii et lähtuda tuleb sellest, et me räägime kalmistust ja siis tuleb edasi mõelda, kuidas taastada selle väärikus. Maarjamäe puhul ei ole küsimus selles, kas me tunnistame selle koha punamonumendiks ja mis me selle punamonumendiga ette võtame.

Tehumardi osas otsustas komisjon, et see jääb.

Tehumardi mälestussamba puhul ei olnud kahtlustki, et on kunstiajaloo mõttes on tegu väärtusliku kunstiobjektiga. Me ei pea lihtsalt nõukogude ideoloogia jälgede hävitamiseks, hakkama hävitama Eesti kunstiajalugu. Mida selle koha puhul saab teha ja milleks minu teada ka selle teose autorid on nõusoleku andnud, on see, et seal olevaid tekste saab muuta selliseks, et need ei oleks vastuolus meie arusaamisega meie ajaloost. Nii et objekt kui selline võib seal rahulikult edasi olla.

Kui palju kogu sellest nimekirjast on sellist, mida on mõtet viia ühe ajalooetapi märgina muuseumisse?

Ma ei ole muidugi kunstiekspert, aga kuulates kõrvalt kunstiteadlaste arutlusi, siis ega neid väga palju ei olnud. Kui kunstiinimesed leidsid, et ühel või teisel monumendil on kunstiväärtus, siis püüti ikkagi leida koht, kuhu ta vähemalt hoiule panna. Iga töö ei ole võib-olla seda väärt, et ta aasta pärast kuhugi näitusele panna, aga ta on killuke Eesti kunstiajaloost ja seda ei ole vaja just tingimata hävitama hakata, eriti puudutab see neid kunstiväärtusega objekte, mis on püstitatud ühishaudadele. Sellistel puhkudel tegelikult ei olnudki küsimust, et monumenti peaks hakkama likvideerima. Kui haud jääb alles, jääb alles ka hauamonument. Kui haud läheb ümbermatmisele, tuleb muidugi vaadata, mida monumendiga edasi teha.

Mis pronkssõdurist saab?

See on ka üks nendest, mille puhul meie töörühmale öeldi, et seda pole vaja lahendada. Kuna ta asub kaitseväe kalmistul, siis selle lahendusega peab tegelema kaitseminister. Kaitseväe kalmistul on lisaks pronkssõdurile veel terve hulk punaväelaste matmiskohti ja ka fiktiivseid matmiskohti, mis neist edasi saab, seda tuleb lahendada kaitseministeeriumis.

Märksõnad
Tagasi üles