N, 1.12.2022

OTSE POSTIMEHEST ⟩ Arto Aas: sellist olukorda pole ammu olnud, et ka IT-sektor koondab

Ulla Länts
, ajakirjanik
Arto Aas: sellist olukorda pole ammu olnud, et ka IT-sektor koondab
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1

Standardi koondamine on üks märke, et majandusolud on tõesti keerulised. Kuidas seekordne majanduskriis üle elada, keda see enim puudutab ja mida peaks valitsus ette võtma, sellest räägime Postimehe otsesaates Eesti Tööandjate Keskliidu juhi Arto Aasaga.

Kas selliseid koondamisi nagu Standardis, võib lähiajal veel ette tulla?

Me näeme päris palju, et sügise jooksul on olukord muutunud palju tõsisemaks ja meeleolud palju kurvemaks. Majandus on viimases kvartalis ilmselt kerges languses, jahtumise tunnet näeb igas sektoris ja kindlasti ka tööstuses. Standard on selles mõttes ilmekas näide, et tegemist on töötleva tööstusega, kus sisendhinnad on plahvatuslikult kasvanud - nii materjalide hinnad, tööjõu hind, aga eelkõige loomulikult energia hind. Samal ajal majandus jahtub, ebakindlust on hästi palju, mis tähendab omakorda, et mööblitootjatel on tellimusi vähem, on vähem kliente, kes tahavad praegusel ajal midagi ehitada või väga suuri investeeringuid teha. Nii et see on surve mõlemalt poolt, kulud on üleval, tulusid ei tule ja sa pead selles olukorras otsustama, kuidas käituda. Kas mõnda aega kannatada või teha need valusad otsused kohe ära. Tõepoolest, koondamisi on olnud ja ma kardan, et sel talvel me näeme neid veel.

Kas kõige suurem põhjus on hetkel siiski energiahind?

Põhjuseid on tavaliselt sellise suure kriisi puhul ikkagi mitu ja need kriisid tavaliselt kulmineeruvadki seetõttu, et on palju erinevaid negatiivseid põhjusi, aga energiahindade kasv on loomulikult üks peamine. Paari aastaga on elektri hind viiekordistunud, gaasi hind on üheksa korda tõusnud ja isegi, kui on tehtud investeeringuid, et tootmine oleks energiatõhusam, siis kogu sellist hinnatõusu on alla neelata väga keeruline, eriti energiamahukates tootmistes. Kõigil ei ole ju õnnestunud ka teha paremaid kokkuleppeid, et fikseerida hinda kusagil mõistlikul tasemel. Kui sul siis ka muud hinnad tõusevad ja samal ajal tellimused kukuvad, siis sa pead valima, mida teha. Koroonakriis õpetas, et ega inimestest kergekäeliselt keegi loobuda ei taha. Inimesi on Eestis vähe, oskustöölised on kulla hinnaga ja neid tahetakse kinni hoida, aga ühel hetkel on tööandja otsuse ees, et kas peab kellelgi laskma minna või võib mõne aja eest tervikuna pankrotti kukkuda. Standardi puhul me ju täna ei räägi pankrotist, pankrotte veel on suhteliselt vähe, aga me siiski näeme, et inimesi koondatakse, et mingi osa ettevõttest jääks ellu. Rasked ajad tuleb üle elada, võib-olla aasta või kahe pärast läheb juba paremaks. Erandlik või isegi esmakordne see, et ka tehnoloogiasektor ja IT-sektor koondab, ka seal on suur jahtumine toimunud, sellist olukorda pole ammu olnud. Koroonaaja elas ju tehnoloogiasektor suhteliselt muretult üle, pigem isegi kasvas, nüüd on aga jahtumine jõudnud ka IT-sse ja tööstusesse, nii et ilmselt on see suhteliselt laia mõjuga. Neljandas kvartalis näeme tõenäoliselt, et tööpuudus kasvab ja mõned ettevõtted panevad oma uksed kinni.

Miks see seekord ka IT sektorit mõjutab?

Mõnes mõttes on see loogiline, võib öelda, et ka mulli lõhkemine. Selliste ettevõtete kasv on olnud nii Eestis kui välismaal plahvatuslik, ettevõtete väärtused olid väga kõrgel ja investoritel on olnud palju odavat raha, mida sinna sisse pumbata. Ka palgad on olnud väga kõrgel. Samas ei ole need ettevõtted tihti kasumlikud ja nüüd ollakse situatsioonis, kus odavat raha ei tule nii palju peale, majandus jahtub, sul on suurem konkurents klientide pärast ja sa pead muutuma kasumlikuks. Klientide raha ei saa ka nii palju põletada või su kasva ei ole nii kiire. Teatud tagasitõmbumine on normaalne, sest olgem ausad, ka tehnoloogiasektoris ja IT-sektoris oli tööturg üle kuumenenud, inimesi oli väga vähe, palgad hästi kõrged, nii et sellist töötut IT-meest oli võimatu leida. Sarnased meeleolud olid pikka aega ka tööstuses. Kui nüüd vaadata suurt pilti, siis tööturgu ei ole veel langusesse pööranud, kolmanda kvartali tööturu näitajad ütlevad, et tööturg on veel päris heas seisus. Seetõttu ei peaks ka need inimesed, kes on täna saanud koondamisteate, olema ülemäära murelikud, sest tööd veel on. Ma arvan, et head spetsialistid leiavad praegu uue töö päris kiiresti ja on ettevõtteid, kes on isegi õnnelikud, et selline jahtumine on toimunud, sest nad leiavad kergemini uusi töötajaid. Majandus on paratamatult tsükliline, vahepeal läheb hästi, vahepeal halvemini. Praegu oleme languse faasis, aga tugevamad jäävad ellu ja mõned oskavad kindlasti selles languse faasis oma posititsiooni ka tugevdada, aga nendest edulugudest kuuleme paari aasta pärast.

Valitsus teeb praegu suuri kulutusi, kas see võib tuua nii inimestele kui ettevõtetele täiendavaid makse?

Pilt on üsna murelik, Eesti riik ei ole sellist karmi tasakaalus eelarvepoliitikat ajanud juba aastaid ja seda ei lubata ka järgmiseks neljaks aastaks. Me ikkagi võtame jooksvalt laenu, täpselt nii palju kui Euroopa Liidu reeglid lubavad. Selles laenuvõtmises tervikuna ju poleksgi midagi hullu, kui see läheks investeeringuteks või majanduskasvu toetuseks või taristu poolele. Paraku näeme, et Eestis kasvavad kõige kiiremini sotsiaalkulutused, jooksvad kulud ja me katame neid laenu arvelt. Leibkonna puhul või ettevõtte puhul oleks see suhteliselt mõeldamatu käik, et sa võtad laenu selleks, et oma igapäevaseid kulusid katta, see ei ole jätkusuutlik. Nii et seda me vaatame küll väga murelikult, sest laenuraha ei ole läinud investeeringutesse. Teedeehituses pigem rahasummad ja investeeringud vähenevad, mis tundub ju täiesti mõistusevastane. Tööandjad on mures, et see hiiliv surve maksutõusudeks tuleb, me oleme võtnud positsiooni, et maksukoormus ei tohiks kasvada, eriti praegu, kus on rasked ajad. Riiki ju tegelikult inflatsioon aitab, see toob pärsi palju uut maksuraha eelarvesse, mida ringi jagada, aga ühel hetkel tuleks siiski kahe jalaga maa peale tagasi tulla ja mõelda, kuidas me tulud ja kulud tasakaalu saame.

Kui palju on riik tulnud vastu nendele ettevõtetele, kes on täna tema enda lepingupartnerid ja kes samuti ei suuda hankel kokku lepitud numbritest kinni pidada, sest kõik hinnad on tõusnud?

Mõnes kohas on tulnud, aga just eriti ehitus- ja transpordisektoris, on riik on ikkagi olnud suhteliselt jäik ja paindumatu ning lühinägelik. Kui sa ei aita ka oma lepingupartneril sellest kriisist läbi tulla, kui hinnatõus on olnud paratamatu ja mustvalgel on näha, et see ei ole mingi kasumlikkuse kasvatamine, siis need ettevõtted, kas loobuvad ja lähevad pankrotti ning riik jääb nagunii sellest lõpptulemusest ilma. Kui ta teeb uue hanke, siis on hinnad hoopis midagi muud. Teatud kokkuleppeid on küll tehtud transpordisektoris, aga just teedeehitajad on kõige suuremas masenduses.

Märksõnad
Tagasi üles