N, 1.12.2022

Otse Postimehest ⟩ Terviseala asekantsler Heidi Alasepp: Kiirabi visiiditasu kehtestamist tasub kaaluda

Kadri Tammepuu
, ajakirjanik
Terviseala asekantsler Heidi Alasepp: Kiirabi visiiditasu kehtestamist tasub kaaluda
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 5

Kuigi riigikontrolör Janar Holm hoiatas oma aastaaruandes, et Eesti elanikud peavad olema valmis selleks, et tervishoid ei ole kõikjal riigis enam ühetaoline ja samasuguse kvaliteediga, ütles sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler Heidi Alasepp tänases saates, et loodetavasti musta stsenaariumini ei jõuta, kuigi tervishoius on vaja teha senisest tunduvalt suuremaid muudatusi.    

Mis teile praegu kõige rohkem muret teeb?

Muret teeb eelkõige rahva tervise seis. Samuti tervishoiu tagamine olukorras, kui Eesti on sõjas. 14. detsembriks peame esitama valitsusele selleks katastroofimeditsiini plaani.

Kas kirjutate plaani nullist?

Päris nullist mitte. Septembrist alates oleme plaani ette valmistanud koostöös kaitseväe, kaitseministeeriumi ja terviseametiga. Reedel kohtume riigikantseleis tervisehoiujuhtidega, kellega arutame samuti, kuidas Eesti turvalisust hoida.

Rahvas ei ole rahul sellega, et ei pääse arsti juurde - katmata ravivajadus on Eestis endiselt Euroopa riikide seas suurim. Riigikontrolör peab selle põhjuseks aastaid tegemata jäänud otsuseid. Kas nõustute temaga?

Ma arvan, et siin on oma tõetera. Otsuseid ja analüüse on vaja, ent ka julgeid samme tuleb astuda. Tervishoiuteenuseid vajab iga inimene, süsteemis töötab 30 000 inimest – tegu on väga suure mõjuga otsustega, mis puudutavad nii majandust kui ka rahvatervist. Lisaks teenuste tagamisele tuleb suurt tööd teha ka terviseteadlikkuse tõstmisega, et ennetada kõike, mida niimoodi meditsiinis ennetada annab.

Inimene pääseb arsti juurde laias laastus kolmel viisil – kas kutsub kiirabi, läheb perearsti või siis haigla erakorralise meditsiini osakonda. EMOs on omakorda kaks järjekorda. Olulisem neist tõsiste tervisehädadega inimeste oma, kes ootavad haiglasse pääsu kiirabiautodes. Kas selleks, et kiirabi saaks oma põhitööd teha, tuleb EMOd suuremaks ehitada või inimesi mitte nii palju kiirabiga haiglasse sõidutada?

Ma arvan, et füüsilised pinnad ei too meile tervishoiutöötajaid juurde. Olen ise haiglas töötanud ja tean, et kõik EMO patsiendid ei peaks sinna minema. Muidugi on väga kahetsusväärne, kui kiirabid seisavad haigla juures, patsiendid peal. Terviseamet ja haigekassa koostöös häirekeskusega püüavad küll lahendusi leida, kuid siin on mitu tahku. Hiljuti just kirjutati, kuidas häirekeskuses hinnatakse väljakutseid liiga kergelt kõige kiiremaks, mistõttu vabu brigaade ei jagu ja need tuleb asendada kiirabidega teistest piirkondadest. Samas võiks inimene teatud juhtudel ka enne kiirabi helistada perearsti infotelefonile.

Sotsiaalministeerium on Tartu Ülikoolilt tellinud haiglaeelse erakorralise meditsiiniabi analüüsi, mis valmib veel sel aastal. See sisaldab ettepanekuid, kus suunas liikuda. Lisaks koostame järgmisel aastal esmatasandi arengukava, et kokku panna pilt, kuidas olukorda parandada. Tõsi, analüüsid ei too kohe täna probleemidele kergendust.

Kas see tähendab, et praegu hoiab riik rohkem haiglas, mitte kiirabides töötavaid meedikuid?

Arvan, et mitte. Minu jaoks on iga tervishoius töötav inimene kullahinnaga.

Riigikontrolör heitis aastaaruandes ette ka seda, et Eestis ei ole puudu analüüsidest ega suurest pildist, vaid vajaka on kokkulepitud eesmärkide rakendamise oskusest, võimekusest ja julgusest. Uute analüüside ellu viimine võtab veel mitu aastat. Palun tooge mõni näide, mida saab kiiremini teha.

Viimastel aastatel on väga hästi arenenud e-konsultatsioon eriarstide vahel. Kavatseme koolitada ka häirekeskuse töötajaid, et kiirabi väljakutse saaks õige prioriteedi (prioriteedist oleneb, kui kiiresti peab brigaad patsiendini jõudma). Parendustegevus käib taustal kogu aeg.

Ka mina usun sellesse, et me vajame tunduvalt suuremaid muudatusi. Ent elu on muutlik - 2008. aastal tehtud analüüs enam ei päde. Lisaks näitas pandeemia meile kätte kitsaskohad, mida veel ka viis aastat tagasi polnud.

Kas toetate kiirabis 20 euro suuruse visiiditasu kehtestamist, nagu soovitab EMO arst Märt Põlluveer? Kiirabikutseid oleks vähem.

Paneme ka selle ettepaneku arutamiseks lauale. Kahjuks on Eestis patsiendi omaosalus väga kõrge ja see ei ole valiklahendus, et paneme inimese poolt makstavale tasule lihtsalt raha juurde. Me ei taha seda, et kiirabi jääb kutsumata inimesel, kelle jaoks on 20 eurot liiga suur raha. Aga see mõte tasub kaalumist, sest meil on ka iganenud vaateid, kuidas peaks tervisesse panustama.

EMO nn teise järjekorra moodustavad need haiged, kes tulevad sinna ise ja kelle hädad on reeglina kergemad. Mida selle järjekorraga teha? On kõlanud ideid, et EMOsse peaks pääsema perearsti saatekirjaga või kehtestama ka seal visiiditasu. Kolmas võimalus on luua haiglate juurde kohe ka üld- või perearsti vastuvõtt. Hiljuti esitasite selle kohta riigikogule eelnõu, mis saali ei jõudnud. Kuidas edasi?

Mulle meeldivad kõik need kolm välja pakutud ettepanekut, viimane veel eriti. Omal ajal arutasime seda mõtet ka Märt Põlluveeruga. See oleks olnud ka üks lahendus, mis kahjuks poliitilist toetust ei leidnud. Inimese rahakoti sisse minek on tervishoius keeruline. Kuidas sa siis lood selle kriteeriumi, mis on kiireloomuline häda ja mis mitte? Aga kui muud üle ei jää, siis tuleb see kehtestada. Ootame enne analüüsi valmimise ära. Pealegi ei aita tervishoiu rahapuudust lahendada ainult EMO visiidimaks – probleemid on sügavamad ja praegune maksusüsteem väga pikalt koos ei seisa.

Lisaraha peale kindel olla ei saa – siin loeb poliitiline tahe. Ent kantsler Maarjo Mändmaa on öelnud, et inimeste vastu peab olema aus ja avalikustama ka selle, mida olemasoleva raha eest saab. Kumma tee ministeerium mustas stsenaariumis valib – kas praeguse, kus kõrgtehnoloogiline meditsiin ei jõua kõigini või laseme teenuste kvaliteeditaseme alla ja sellele pääsevad ligi kõik?

Jaa, need on valusad valikud. Pean tunnistama, et ma olen hästi kehv B-plaani tegija. Mulle meeldib koostada A-plaan nii, et seal on erinevad variandid, aga see oleks hooliv plaan. Ei tahaks öelda, et keegi on tähtsam kui mõni teine. Nii väikeses riigis kellegi abita jätmine on väga kurb stsenaarium. Pigem tuleb kokku panna plaan, kus ka noored õed-arstid tahavad süsteemis osaleda. Selleks on vaja, et maailmas tunnustatud uued ravimeetodid jõuaksid ka nende meedikute patsientideni. Eesmärgiks peaks olema turvaline ja elanike hea tervisega riik.

Ehk siis peaksime inimestele hambasse puhumisega jätkama, kui lisaraha ei tule?

Ma ei nõustu sellega. Mina ei taha hambasse puhuda ja pigem rääkisin tulevikuplaanist. Ka täna on abi siiski kättesaadav. Kuigi koroonaajast on 11 000 inimest plaanilise haiglaravi saamiseks ootejärjekorras, mida püütakse muu töö kõrvalt tagasi teha nüüd, kui Covid on tasakaalukam. Aasta alguses oli järjekorras 12 000 patsienti. Haigekassa monitoorib ravijärjekordi ja me ütleme neid pikkusi ausalt ka välja.

Euroopa Komisjon tellis vaktsiinitootjatelt iga Euroopa elaniku tarbeks kümme doosi koroonavaktsiini. Mis saab üleliigsest vaktsiinist ja kas seda võib pidada hinnaks, mille eest päästeti pandeemia ajal elusid, saab järele kuulata intervjuust.

Märksõnad
Tagasi üles