N, 1.12.2022

SÕJASTUUDIO ⟩ Indrek Kannik: väga suurt muudatust USA vahevalimised Ukraina abistamisel kaasa ei too

Ulla Länts
, ajakirjanik
Indrek Kannik: väga suurt muudatust USA vahevalimised Ukraina abistamisel kaasa ei too
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1

Ukraina saab sõja võita vaid siis, kui läänemaailm ei loobu teda toetamast. Kuidas võivad USA vahevalimised mõjutada Ukraina toetamist, sellest räägime Postimehe «Sõjastuudios» rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse direktori Indrek Kannikuga. 

Kui palju on alust kartusel, et juhul kui pärast vahevalimisi saavad USA kongressis suurema mõjuvõimu vabariiklased, võib USA toetus Ukrainale väheneda?

Ma pigem kaldun arvama, et nendel juttudel väga palju alust ei ole ja seda kahel põhjusel. Eelkõige on Ameerika välispoliitika ikkagi väga tugevalt presidentaalse riigi välispoliitika, presidendi ja tema administratsiooni võim välis- ja kaitsepoliitika küsimustes on ülekaalukalt olulisem kongressi rollist. Teisalt on tõesti vabariiklaste hulgas, eelkõige Trumpi tiiva vabariiklaste hulgas neid, kes ütlevad, et USA on Ukrainat juba liiga palju abistanud ja abiprogrammid tuleks üle vaadata, aga nii ei arva enamus vabariiklastest. Ma usun, et enamus vabariiklastest ja enamus demokraatidest kokku, on endiselt sellel positsioonil, et abiprogramme Ukrainale tuleb jätkata senisel kujul. Ameeriklased võivad siiski hakata rohkem rõhuma sellele, et ka Euroopa riigid peavad enam panustama. Senini on USA panus eelkõige sõjalise abi osas olnud ülekaalukalt suurem kui Euroopa riikide oma, aga siin on ka objektiivsed põhjused, Euroopa riikide varud ei ole väga suured.

Nii et sellised emotsionaalsed jutud, et Ukraina abistamise asemel tuleks pigem valmis ehitada müür lõunapiirile, need ongi valimiseelsed jutud?

Ma kaldun küll arvama, et väga suurt muudatust USA abipoliitikas vahevalimistega ei kaasne. Tänase seisuga tundub tõenäoline, et vabariiklased võivad saada enamuse kongressi mõlemas kojas, kuigi ka see ei ole lõplikult kindel, Ameerika valimised on väga mitmel korral toonud üllatusi. Vahevalimistel on see tavaline, et mittepresidendi partei võidab, see on olnud viimased aastakümned Ameerikas alati niimoodi ja see trend tundub pigem jätkuvat, aga ma ei näe, et see tooks välispoliitikas kaasa väga suuri muudatusi.

Ukraina sõjas rindel viimasel nädalaga väga suuri muutusi toimunud ei ole, aga millele tuleks siiski tähelepanu pöörata?

Ma arvan, et tähelepanu võiks pöörata venelaste väga suurtele kaotustele, seda nii inimeste kui tehnika osas – tankide, soomukite, suurtükkide osas. Need on olnud kõvasti suuremad eelnevate nädalate kaotustest. Põhilised inimkaotused on tulnud kahest või kolmest suunast. Üks on olnud Donetski lõunaosa, kus on toimunud viimaste nädalate tõsisemad lahingud ja kus venelased üritasid küll peale tungida, aga see ei õnnestunud. Teine on Bahmuti ümbrus, kus põhilised pealetungijad on olnud Prigožini poolt värvatud vangid ja kolmas on olnud see kant, mis jääb juba Luhanski oblasti piiridesse ja kus on just väga palju Vene mobiliseerituid surma saanud.

Ukraina president tõi ka välja, et Donetskis on venelaste inimkaotused olnud suured, samas seal ju palju edasi liigutud ei ole.

Seal ei ole kumbki pool edasi liikunud. Venelased suutsid seal teha väga väikeseid edasiliikumisi suve teises pooles ja veel ka sügise alguses, viimastel nädalatel on Bahmuti ümbruses need piirid pigem taandunud ja Ukraina on omakorda taastanud endised positsioonid. Liikumised on pigem taktikalist laadi, mõlemal poolele on eelkõige just Donetski ümbruses kaheksa aasta jooksul välja ehitatud väga tugevad kaitserajatised, nii et rindejoon sarnaneb enam-vähem kaheksa aasta tagusele ajale. Venelased on võib-olla võitnud mõnisada ruutkilomeetrit maad juurde, mitte rohkem.

Venelased teevad ka praegu mitmesse kohta kaitserajatisi, iseasi on, kui kapitaalselt jõutakse neid praegu ehitada.

Kui me mõtleme kaitserajatistele Hersoni ümbruses ehk Dnepri idakaldal, kuhu venelased neid praegu teevad, siis see on muidugi palju keerulisem, kuna ukrainlaste suurtükituli ulatub sinnani ja ehitamiseks ei ole aega. Ma arvan, et see on üks suund, mille puhul venelased kardavad, et varem või hiljem Ukraina pealetung tuleb ja püüavad vältida seda, et isegi kui Ukraina vabastab Hersoni, siis ei õnnestuks neil saada kohe silla pealt Dnepri idakaldale. See oleks venelaste vaatevinklist väga ohtlik, kuna sealt avaneb otse tee Krimmi suunas.

Kui kaua Hersoniga võiks veel minna?

Ma ei taha ennustama hakata. On üsna erinevat infot, kas või selles suhtes, et kui palju venelastel seal üksusi on. Mulle tunduvad tõenäolisemad need numbrid, mis räägivad 15 000 või 20 000 inimesest, aga ma olen lugenud ka hinnanguid, et venelastel on seal 40 000 meest. Venelaste võime varustada üksusi Hersoni ümbruses on viimaste kuude jooksul väga palju halvenenud, peale Krimmi silla osalist purukslaskmist halvenes see veelgi, kuna valdav enamus venelaste varustusteedest toimib läbi raudtee. Kõiki neid tegureid arvestades peaksid venelaste ressursid olema seal otsakorral, aga eks nad koondasid sinna suve jooksul päris palju ressursse, enne kui ukrainlased said Himarsid kätte ja hakkasid Dnepri jõe sildu purustama. Kaua nad vastu suudavad pidada, on raske hinnata. Ma arvan, et ukrainlaste huvi ei ole minna nii öelda totaalrünnakule selles tähenduses, kus nad võiksid ka ise palju inimesi kaotada ja samamoodi puudub neil huvi suurtükkidega Herson maatasa teha, nii nagu venelased tegid Mariupoliga. Nad kindlasti üritavad seda linna võimalikult palju säilitada, pigem on taktika suunatud venelaste vaiksele, süsteemsele, järjekindlale väljatõrjumisele.

Märksõnad
Tagasi üles