N, 1.12.2022

SÕJASTUUDIO ⟩ Margus Martin: kahjuks ei jõua ka Ukrainas kogu humanitaarabi kohale

Ulla Länts
, ajakirjanik
Margus Martin: kahjuks ei jõua ka Ukrainas kogu humanitaarabi kohale
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2

Palju on räägitud sellest, et venelaste rünnakud Ukraina tsiviiltaristu pihta võivad kaasa tuua uue põgenikelaine. Kas elu vee, elektri ja kütteta paneb ukrainlased kodust lahkuma, sellest räägime viimastel kuudel mitu korda Ukrainas viibinud Postimehe ajakirjaniku Margus Martiniga. 

Kas venelaste rünnakud Ukraina tsiviiltaristu piht võivad teha elu nii võimatuks, et miljonid inimesed lahkuvad sealt ja Euroopasse jõuab uus põgenikelaine?

Kindlasti mitte, ma arvan, et ukrainlaste vaimu sellised rünnakud, mis viimasetel nädalatel sagenenud on, sedavõrd küll ei mõjuta, et nad hakkaksid massiliselt oma kodumaalt lahkuma. Ma ei usus seda.

Kui katastroof kestab mõne päeva, siis inimesed panevad oma elu pausile ja ootavad, et see läbi saaks. Kui see kestab peaaegu aasta, siis inimesed hakkavad elama oma igapäevaelu – kuidas see võimalik on?

See on võimalik, kui asjad enda ja oma pere jaoks hästi selgelt läbi mõelda.

Kas koolis käiakse?

On distantsõpe. Ma tean, et Kiievis käisid õpilased alles hiljuti veel ka reaalselt koolis, aga ühel hetkel lõpetati see ära, sest raketirünnakud muutusid järjest sagedamaks. Kuna koolimajades ei ole häid varjendeid, on ohutuse mõttes parem, kui lapsed ei ole koolimajas.

Distantsõppel toimuvad tunnid täpselt nii kaua, kui tuleb õhuhäire, siis ütleb õpetaja arvuti vahendusel õpilastele, et nii, lapsekesed, nüüd panete oma asjad kokku ja kes veel ei ole varjendis või keldris, siis nüüd tuleb minna ja tänaseks on koolipäev läbi.

Kui ootamatu oli ukrainlaste jaoks selline massiivne tsiviiltaristu hävitamine, seda ju ei osatud ette näha?

See oli ikka üsna ootamatu, viimased raketirünnakud enne seda olid augustis, nii et mitu kuud oli vaikset aega ja inimesed harjusid sellega ära, tähelepanu hajus. Selles suhtes oli see ikkagi päris ootamatu.

Nüüd nendest enam nii palju ei räägita, aga tegelikult on sellised rünnakud ju igapäevased. Ma olen küll oma telefonis välja lülitanuid selle rakenduse, mis annab erinevates piirkondades üle Ukraina teavitusi õhuhäirest ja rünnakutest, aga ma arvan, et kui selle sisse lülitaksin, siis piiksuks see iga päev.

Millisel hetkel see teavitus inimesele rünnakust teada annab ja kui palju on siis aega varjumiseks?

See teavitus tuleb kohe, kui vaenlase lennukid õhku tõusevad. Sel hetkel tuleb ühtmoodi teavitus ja hetkel, mil lastakse välja raketid ja droonid, tuleb teine teavitus. Siis saab aega arvestada sõltuvalt sellest, kust lastakse ja millise piirkonna suunas need liiguvad. Samas võivad need poolel teel ka oma trajektoori muuta.

Inimesed on juba hästi selgeks õppinud, et sõltuvalt sellest, kust lastakse, on sul 10 kuni 15 või 20 minutit, et oma tegemised kiiresti lõpule viia ja otsida turvaline asukoht.

Kuidas inimeste suhtumine sellesse sõtta on muutunud võrreldes sõja algusega? Kuidas inimesed on muutunud?

Ma arvan, et inimesed väga palju muutunud ei ole, kuigi vaimset väsimust on näha. Samas püütakse endale ikkagi tegevust leida. Sõda on põhjustanud tööpuuduse, kuna tööstused ju suuremas osas seisavad, seegi on tingitud energiaprobleemidest.

Samas igapäevakohustusi tuleb täita, korteri eest tuleb kommunaalkulusid ikka maksta, isegi kui sa seal ei ela. Inimestel on ka pangalaenud kukil ja sõjaperioodil on isegi laenu juurde võetud. See perepea, kelle juures mina elasin, tunnistas, et temal on panga ees kohustusi 300 000 grivna (umbes 8300 eurot – toim.) eest. Ta võttis oma perele laenu lihtsalt selleks, et igapäevaselt toime tulla.

Kas poes toitu on ja kas seda suudetakse osta?

Hinnatõus on ka Ukrainas tuntav, kõige ilmekam näide on kanamunad, need on seal ikka juba kulla hinnas. Lõuna-Ukrainas on suured kanafarmid ja venelaste raketirünnakud on tabanud ka neid, viimastel andmetel tapeti rünnaku käigus neli ja pool miljonit kana, nii et keskmine kanamuna hind on seal praegu 10 grivna ümber, see on 27 eurosenti.

Teada ju on, et igas sõjas on neid, kes seda oma huvides ära kasutavad, kuidas on Ukrainas kasvõi humanitaarabiga, kas kõik jõuab kohale?

On nii kahtlusi kui ka fakte, et tegelikult kogu humanitaarabi, mis erinevatest riikidest teele pannakse, ikka tegelikult ei jõua kohale. Kohale jõuab see humanitaarabi, mis on väga hästi korraldatud ja kellel on otsekontaktid. Meil on siin mitu sellist MTÜ-d, eesotsas Slava Ukainiga, kellel on omad kindlad partnerid Ukrainas ja kes siis läbi nende toimetavad.

Aga ilmselt suur hulk abisaadetisi ei jõua kohale. Olen näinud isegi lausa Kiievis poes müügil humanitaarabina saadetud toidukaupu. Eks nendele olukordadele muidugi reageeritakse vastavalt, aga see teeb ikkagi meele mõruks.

Märksõnad
Tagasi üles