N, 1.12.2022

OTSE POSTIMEHEST ⟩ Lasteabi spetsialist Kai Hallik: mõni vanem peab lapse peale karjumist tavaliseks kasvatusmeetodiks

Kadri Tammepuu
, ajakirjanik
Lasteabi spetsialist Kai Hallik: mõni vanem peab lapse peale karjumist tavaliseks kasvatusmeetodiks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1

Pärnu probleemsete noorte karmid karistused ja vanglaga ähvardamine tüdrukuid korralikult käituma ei pane, leidis lastega aastaid töötanud lasteabi infoliini korraldaja Kai Hallik. Tegelikult vajavad kõik lapsed armastust ja hoolimist ning vanemate ja ühiskonna ülesanne on neile seda pakkuda.

Sel nädalal lahvatas arutelu noorte turvalisuse teemal, kui rullusid järjest lahti kaks noorte vägivallategu Pärnumaal. Kas Pärnule tehakse praegu liiga, kui linna nimetatakse peksupealinnaks?

Nii politsei kui ka infoliini statistika seda väidet ei kinnita. Kõige rohkem vägivalda on hoopis Narvas. Väga halb on see, kui me anname juhtunule negatiivseid hinnanguid, öeldes, et siin piirkonnas on peksmine justkui rohkem lubatud - noored võivad hakata vastavalt ootustele käituma. Ent miks Pärnus need juhtumid välja tulevad, kui peksmist ja selle salvestamist on ka mujal? Järelikult Pärnu rahvas reageeris nähtule ja materjal jõudis nii politsei kui lastekaitseni.

Ka lasteabisse pöördutakse üha sagedamini. Tänavu septembri lõpu seisuga oli 1000 abi nõutajat rohkem kui neid oli terve 2020. aasta jooksul. Mis selle taga on – kas ühiskondlikud pinged või on lasteabi kogunud populaarsust?

Täpset vastust ei tea, aga kindlasti on ka teadlikkus infoliinist kasvanud. Kes on saanud meie käest abi, räägivad oma kogemusest tuttavatele ja sõpradele, mis julgustab omakorda teisi pöörduma.

Raskemaid juhtumeid vahendate edasi lahendajatele. Kui tihti te saate tagasisidet, kuidas mingi lugu lõppes?

Kui info sisaldab teadet abivajavast või hädaohus olevast lapsest, edastame info kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajale või politseile, aga tagasisidet me enamasti ei saa, sest lapse kohta käiva infoga ei ole õigus kellelegi lihtsalt niisama huvi pärast tutvuda. Lapse eraelu puutumatust tuleb hoida. Pisteliselt saame tulemustest teada siis, kui asjaosaline pärast juhtunut ise meile kirjutab.

Varem lastemajas töötades oli minu roll ära kuulata lapsi, kelle osas tekkis kahtlus, et nad võivad olla väärkoheldud. Siis saime väärtuslikku infot ka lasteabi telefonilt. Mitmel juhul alustati pärast faktide kontrollimist kriminaalmenetlust, ent oli ka väärkohtlemist ennetavaid lugusid. Ükskord märkas täiskasvanu, et tuttav laps jagab sotsiaalmeedias endast liiga paljastavaid pilte ja andis sellest lasteabile teada. Arvatavasti aitas tookordne vestlus lapsega ennetada seda, et see laps oleks hiljem sattunud kuriteo ohvriks.

Eestile heidetakse võrdluses teiste riikidega ette, et siin tegeletakse rohkem tagajärgedega, vähem ennetamisega. Kas teil on veel lugusid, kus ennetavast tegevusest on kasu olnud?

Jaa. Üks laps kirjeldas spetsialistile oma õhtuseid rituaale isaga, kuidas nad müravad. Kuigi see, mida isa tegi, ei olnud otseselt kuritegu, läks see sotsiaalsetest normidest välja. Spetsialist ei saanud rahu ja küsis nõu politseilt ja kolleegidelt, sest ei saanud aru, kui kaugele need mängud lähevad. Laps sai väga selgelt välja öelda, et see, mis isa teeb, talle ei sobi. Kriminaalmenetlust ei algatatud, küll aga vesteldi isaga. Isa ei eitanud neid mänge, sai lapsest aru ja tunnistas viga.

Klaariks ära ka ühe sageli ette tuleva väärarusaama. Seadus ütleb, et igaühel on kohustus edastada teade abivajava lapse kohta. Mõni saab sellest kohustusest aru nii, et tal peab olema kindel teave ja kui seda pole, vaid on ainult tunnetus, siis inimene seda kahtlust ei edasta, sest äkki see on vale. Ent pöörduma peaks ka kahtluse korral.

Millised on põhilised mured, mis laste kohta teieni jõuavad?

Kõige sagedamini väärkohtlemine. See ei tähenda alati füüsilist ja seksuaalset, vaid ka emotsionaalset väärkohtlemist või hooletusse jätmist. Näiteks jäetakse väiksed lapsed öösel üksi koju, aga korteris pole stepslitel katteid peal ja sinna saab kergesti näppe või muid esemeid toppida. Mõni vanem peab lapse peale karjumist tavaliseks kasvatusmeetodiks, aga see tähendab emotsionaalset vägivalda.

Teiseks suhted. Tihti on lapsed mures suhete pärast eakaaslaste või vanematega. Kui laps helistab oma toast nuttes, et läks vanematega tülli ja on seepärast halb laps, siis saan aru, kui oluline see infoliin on. Vähemalt on lapsel sel hetkel keegi, kellega rääkida.

Mis te siis talle ütlete, kui suhtemure tekib?

Kõigepealt tuleb kuulata. Meie roll on aidata küsimustega lapsel väljendada seda, mis tema sees on. Iga juhtum on erinev. Mõnikord võibki laps uskuma jääda, et ta on paha laps, kuigi tema tegu on täiesti eakohane - näiteks lõhkus klaasi ära.

Pakume ka pereterapeutide e-nõustamist, vajadusel saab seda nädala jooksul. Abi saab kiiremini, kui tavaliselt psühholoogi jutule pääseb.

Kuidas mõjuvad kriisid väärkohtlemisele?

Iga kriis tekitab ärevust ja selle tõusuga tuleb osata toime tulla. Paljud lapsevanemad ärevust maandada ei oska ja nende pinged kanduvad üle lastele.

Kurvad lood, mis meediasse jõuavad, on tihti seotud vanemate omavahelise kisklemisega, kus laps on tülis mängukann. Kui tihti seda teie töös ette tuleb?

Kui rääkida neist hooldusõiguse vaidlustest, kus lahku läinud vanemad ei suuda koostööd teha, siis on tihti väga raske öelda, kas see, mida üks vanem teise kohta ütleb, on pahatahtlik või on seal taga tõesti suur hirm. Last tahetakse kaitsta ja mõeldakse mõnikord üle. Jah, seal tuleb ette ka soovi teineteisele ära teha.

Siis püüavad nõustajad näidata, et vanemate vahel on lapsed ja lähtuda tuleks neist. Näiteks, kui meile pühapäeval helistatakse vahetult enne, kui laps peaks hakkama teise vanema juurde minema, aga ta nutab, siis selle võimendamise asemel soovitame meenutada lapsele toredaid hetki teise vanemaga. Laps armastab ju mõlemat.

Praxis leidis neli aastat tagasi läbi viidud uuringus, et kõrvalseisja aitab abivajavat last pigem siis, kui vägivallatseja on teine laps või võõras, aga mitte lapsevanem.

Naabrit võib takistada hirm, et kuidas pärast kaebamist koos edasi elada. Äkki kriibitakse auto ära või lüükase aken sisse.

Kas sel hirmul on alust?

Ei ole, sest muidu me oleks sellest meedia kaudu kuulnud. Enne otsustamist võiks mõelda nii, et kui ma julgen lapsest teada anda, siis võib-olla õnnestub mul ära hoida üks väärkohtlemine. Lapse edasine hirmus kasvamine mõjutab väga palju tema tulevast elu, tema enesehinnangut. Sellest, kuidas me täna kõiki lapsi toetame, kujuneb meie riigi homne päev. Kohustus abivajavast lapsest teatada on ka sellepärast sisse seatud, et lapsel on veel raskem oma vanema vastu tunnistada, kuid vägivald tuleb katkestada.

Lisaks tuli Praxise uuringust välja, et 40 protsenti vastanutest leidsid, et last võibki mõnikord füüsiliselt karistada, kuigi see on seadusega keelatud. Mida selle teadmisega peale hakata?

Meil on veel väga palju teavitustööd teha. Füüsiline väärkohtlemine leiab aset siis, kui laps ütleb, et mul oli valus, kuid ühegi valu tekitamine ei ole lubatud. Õnneks näitavad uuringud ka seda, et selliseid inimesi, kes nii käituvad, jääb järjest vähemaks.

Pärnu juhtumite kohta tulnud avalikkuse tagasisidest ei ole ma nõus sellega, nagu peaks lapsi karmimalt karistama või neile hirmutamiseks vanglat näitama. Kui küsida, kas see aitab neid tüdrukuid, siis uuringud näitavad, et mitte. Vägivald kasvatab vägivalda. Iga lapse taga on tema lugu ja me ei tea, mida ta on kodus kogenud, et nüüd niimoodi käitub.

Tegelikult vajavad lapsed armastust ja hoolt, ent sageli ei oska vanemad seda välja näidata. Spetsialistid saavad neile appi tulla seda õpetama.

Aitamine ja ära kuulamine vajavad aega. Kust seda võtta?

Minu soovitus on alustada varakult. Kui laps sünnib, saab ta ööpäevaringselt tähelepanu. Ent ühel hetkel arvatakse, et nüüd on ta piisavalt suur ja lapsevanema tähelepanu hajub. Aga pikendage lapsele pühendatud aega kauem ja tundke sel ajal päriselt huvi, mida ta teeb ja asjadest arvab. Küll ta ise ütleb, kui seda hoolt saab liiga palju.

Kui te aega ei leia, hakkab laps hulkuma ja teil kulub rohkemgi aega hiljem koolis ümarlaual käimiseks, politseis ütluste andmiseks või lapse otsimiseks tänavalt. See aeg, kui laps piire katsetab, tuleb üle elada ja teda pättuste eest lihtsalt armastada.

Kuidas lasteabiga ühendust saab?

Vastame ööpäevaringselt tasuta telefonil 116 111, suhtleme vestlusaknas, kuhu pääseb meie veebilehelt www.lasteabi.ee . Lisaks saab saata meile ka e-kirja info@lasteabi.ee

Märksõnad
Tagasi üles