OTSE POSTIMEHEST ⟩ Daniel Vaarik: on oluline, et kellelgi ei oleks liiga palju võimu

Kuigi riigikogu valimised toimuvad märtsis, on aktiivne valimiskampaania juba alanud. Kuidas saada aru, mida poliitikud meile tegelikult lubavad, sellest räägime Postimehe otsesaates Levila juhi Daniel Vaarikuga. 

Saatejuht on Ulla Länts.

Neli ja pool kuud enne riigikogu valimisi on meil alanud valimiskampaania, kas pisut vara ei ole?

Ma arvan, et et praegu ongi kampaania alguseks täitsa loogiline aeg, kui vaadata eelmisi valimisi, siis tegelikult algab ju aasta varem mingisugune pingestumine ja siis juba vaadatakse, milliseid positsioone võtta või kuidas välja paista

Seekordsete valimiste eripäraks peetakse asjaolu, et suures vastasseisus on partnerid muutunud.

Minu jaoks on see nagu tennisemäng, kus üldiselt kipub olema kaks põhimängijat, kes servivad ja võtavad üksteise lööke vastu. Valismissituatsioonis tähendab see, et nad süüdistavad või ründavad üksteist päris tihti, mõnikord löövad lihtsalt palle üksteise kapsaaeda. Kõik vaatavad just neid kahte mängijat ja just nemad määravad valimistulemuse. Seekord on aga juhtunud üks hästi suur muutus, nimelt on üks mängijaist, Reformierakond, otsustanud, et ma ei mängi enam Keskerakonnaga vaid EKREga. Selle tulemusel näemegi tennisematši, kus ühel pool on EKRE, teisel pool Reformierakond ja ülejäänud proovivad mängu kõrvalt siseneda, aga seda on väga raske teha. Ühes ääres näeme Jüri Ratast, kes tantsib väljaku kõrval, teisel pool on Eesti 200 uus juht Lauri Hussar, kes üritab oma palli visata, aga keegi ei vaatagi teda, see lihtsalt põrkab minema. Muutus ongi see, et uus mängija on tõstetud sellesse rolli, kus ta on kõige suurema vastase kõige suurem vastane.

Selle uue mängija šansid on väga suured, nii suurt toetust ei prognoosinud talle keegi.

On palju erakondi, kellel on kuus või seitse kuud enne valimisi olnud hoopis teistsugune toetus, kui selgub valimistel. Kõige selgemalt võidab ikka see, kes suudab valimiste hetkel panna inimesed enda poolt hääletama. Tegelikult on oluline, et suurelt võimule tulijale oleks ka vastuvõim, et kellelgi ei oleks absoluutset võimu. Ma arvan, et just see ongi meie valimissüsteemi mõte ja seni on see ka päris hästi toiminud. Niipea kui keegi muutub hästi tugevaks, hüppab kusagilt välja keegi teine ja ütleb, et sa oled hakanud oma võimuga liiga mugavalt käituma.

Valimislubaduste järgi ilmselt küll ei ole mõtet kedagi valida, sest pärast öeldakse ikka, et me küll täidaksime oma lubadust, aga meil on koalitsioonivalitsus ja me teeme seda, mis sai koalitsioonis kokku lepitud.

Mulle meenubki üks populistlik Leedu erakond, kes tegi paljaste tagumikega valimisreklaami ja ütlesid, et erinevalt teistest poliitikutest näitame meie teile oma peput juba enne valimisi. See oli muidugi nali, aga nad said parlamenti. Valija peaks olema hästi tähelepanelik, sest valimiskampaaniad on läinud professionaalsemaks, tänapäeval analüüsitakse päris täpselt igasuguseid sõnumeid ja vaadatakse, kui hästi nad mõjuvad. See ei tähenda veel, et neid sõnumeid tahetakse ka ellu viia, pigem lihtsalt vaadatakse, kuidas need valijale peale lähevad. Kui on näha, et mingi teema valijatele mõjub, tehakse see enda omaks ehk hakatakse sel teemal hästi palju rääkima. Alles hiljem selgub, kui palju sellest valimiste järel üldse koalitsioonilepingusse läheb. Praegu tundub, et silma saab paista ka sellega, kui sa oled hästi kuri.

Kui palju annab nendel valimistel mängida julgeolekukaardiga? Reformierakond on selle juba välja käinud.

Julgeolekukaardi puhul tundub isegi vale öelda, et sellega mängitakse, sest julgeolek ongi päris teema ja ma arvan, et see ei kulu. Reformierakonnale see sobib, kuna nad on võimul ja teinud palju otsuseid, mis on seotud julgeolekuga ehk siis nende poolt on selgelt näha, et nad seda kaarti ka tohutult palju kasutavad ning see toimib väga hästi. Nüüd on küsimus, kas sellest võiksid osa saada ka teised. On ju näha, kuidas mõned erakonnad püüavad samuti julgeolekuteemal sõna võtta, aga see kostab vähem, sest on üks, kes seal tenniseväljakul seda kogu aeg raiub. Tema peal on prožektorid, kuna tema on parajasti võimul. Näiteks, kui Kaja Kallas läks rahvusringhäälingusse elektrikatkestuse jutuga, siis saigi seda teha ainult tema, kuna tema on peaminister. Sotsiaaldemokraatide juht või Eesti 200 juht ei saa niimoodi eetriaega võtta. Arvan et Reformierakond kasutab julgeolekut kuni valimisteni ja kui nad just suuri möödapanekuid ei tee, siis toob see neile palju hääli. Teised muidugi üritavad neil seda käest ära tõmmata, nagu juhtus näiteks gaasiterminali Soome mineku puhul, siis said teised öelda, et vaadake, ise olete julgeoleku eest väljas, aga tegelikult ei saa hakkama.

Isamaa on tõestus sellest, et valimistel polegi väga palju hääli vaja, kui oled võimuliidu moodustamise kaalukeel, saad kõik oma lubadused ellu viia.

Ajalooliselt on nad seda juba mitu korda teinud, algul on justkui pallipoiss väljaku ääres, aga siis selgub, et nad on siiski laua taga. Ilmselt see on üks nende supervõimeid, kasutada kogu aeg ära väike tasakaalustamise koht. Nad on sageli saanud parlamenti üsna napilt, aga ikkagi mänginud selle võimaluseks olla otsustajate laua taga. Iga erakond on milleski hea, nemad on selles kindlasti väga head.

Mis võiks saada Eesti 200st?

Neil on kindlasti võimalus saada parlamenti ja see ongi nende kõige suurem võit, kui nad selle suudavad välja mängida. On väga raske öelda, kas Kas Lauri Hussar muutis erakonna paremaks või halvemaks, sest ta alles sai ametisse. Täpselt ei tea, millised on tema plaanid, aga näen, et ta proovib ka sellist vastandumist välja mängida, et äkki kuskilt haagib ja tema on ka see, kes kellelegi sisse sõidab. Mõnes mõttes ongi väikesel tegijal nii kõige lihtsam tunnustust saada, kui ta leiab kellegi suure ja suudab talle hästi nähtavalt sisse sõita. Praegu on seda muidugi keeruline teha, sest kõik sõidavad nagunii kõigile sisse.

Naiivne valija võib nüüd küsida, kas kõigi nende loosungite varjus muretsetakse ikka ka Eesti eest.

Ma tõesti arvan, et igas erakonnas on inimesi, kes suudavad üldisi huvisid enda omadest kõrgemale seada. Igas erakonnas on tegevpoliitikuid, kes ühel hetkel osutuvad väga tubliks. Minu sümpaatia kuulub neile, kes mitte sõnades, vaid päriselt saavutavad midagi, hoolimata sellest, et oli raske ja hoolimata sellest, et selle käigus võib midagi kaotada. Mulle ei meeldi, kui me oleme poliitikute suhtes küünilised. Nagu muudes organisatsioonides, on ka erakondades karjeriste, aga me ei saa öelda, et ärge üht või teist erakonda üldse valige.