OTSE POSTIMEHEST ⟩ Märt Põlluveer: Ainus viis mõttetute kiirabi kutsete arvu vähendamiseks on visiiditasu

Kiirabi väljakutsete arvu kasvu ei saa piirata uute juhendite kasutusele võtmisega, vaid visiiditasu küsimine paneb inimese mõtlema, kas tal on vaja ikka kiirabisse helistada ja alles seejärel hakkavad mugavuskutsed vähenema, leidis Viljandi haigla erakorralise meditsiini ja sisehaiguste kliiniku juht Märt Põlluveer.

Kuigi viirusnakkuste hooaeg on alles ees, siis miks suletakse järjest haiglate uksi neile, kes patsiente külastada soovivad?

Viirushaiguste hooaeg kestab aasta läbi, lihtsalt suviti haigestutakse vähem. Ent paratamatult kannavad külastajad haiglasse nakkusi. Muidugi on külastuskeeld kahe teraga mõõk, sest lähedaste nägemine annab muust maailmast ära lõigatud patsiendi elule mõtet ja omab reaalset raviefekti.

Tartu Ülikooli seireuuring ütleb, et 92 protsendil elanikest on koroonaviiruse vastu kaitsekehad ja professor Irja Lutsari sõnul on SARS-viirus oma aktuaalsuse kaotanud – Covidist on saanud nakkushaigus nagu iga teine. Kas haigus on siis ikka nii ohtlik, et külastuskeeldu kehtestada?

Eestis on ikka veel dissonants eri kohtadest tuleva informatsiooni osas, mis puudutab üleriigilisi nakkushaigusi. Teadlased räägivad üht, terviseamet teist, veebist saab lugeda midagi kolmandat. Kui kõik arvavad natuke erimoodi, siis ei võeta ka probleemi tõsiselt. SARS-viiruse nakkus võib kulgeda nn külmetushaiguse tüüpi, aga neil, kellel on all mõni varasem haigus, tikub see kulgema raske kopsupõletikuna.

Haiglas on aga patsiendid, kelle organism on haiguse tõttu juba nagunii koormuse all. See ei pea tingimata olema SARS-viirus või vähihaigus, võib olla ka luumurd. Kui organismis käivad parajasti suured paranemis- ja põletikuprotsessid, pole mõistlik lasta tal võidelda samal ajal veel nakkushaigusega. Inimese ressursid on piiratud, lisaks kaasneb tal asjatu vaev, sest ravi pikeneb ja lisanduvad mõttetud kulutused.

Kas varasemate gripilainete ajal olid ka haiglauksed külastajate ees kinni?

Kogu haiglat hõlmavat külastuskeeldu ei ole minu teada varem rakendatud, küll on olnud osakondi puudutavaid keeldusid.

Kas sünnitajaga pääseb praegu haiglasse kaasa?

Jah, Viljandis pääseb, aga siis ei tohi käia vahepeal väljas. See reegel võib ka haiglati erineda.

Kas patsient, kes tuleb haiglasse plaanilisele ravile, ent tal avastatakse koroonaviirus, peab minema koju tagasi?

Viljandis haigeid esmalt testitakse. Vahe on selles, kas inimene on lihtsalt viiruspositiivne ja tal on antikehad või on tal lisaks ka haigusnähud. Esimesel juhul ravi jätkub. Teisel juhul on parem, kui haigestunule ei tehta haiguse ajal meditsiinilisi protseduure. Sel juhul leitakse talle uus aeg.

Millised reeglid kehtivad arstidele?

Igapäevaselt teste ei tehta. Kuid haiglates lepiti pikka aega tagasi kokku, juba enne Covidit, et haigena tööl ei käida. See oleks ka imelik, kui oleks teisiti.

Aeg-ajalt patsiendid ikka näevad arsti, kelle nina on tatine.

Tohter ei peaks ise olema nakkusallikaks. Kui inimene arsti juurde tuleb, on ta juba haige ega pea saama täiendavat doosi uut haigust.

Olete öelnud, et arstiamet meenutab teile tippsporti – ent see on eksperiment tervisega. Miks teie loobusite kevadel Ida-Tallinna keskhaigla (ITK) EMO-kliiniku juhi kohast?

Osaliselt ka oma tervise pärast lõpetasin selle töö, mida olin ITKs teinud kuus aastat. Viljandi haigla on väiksem, kus elu kulgeb natuke rahulikumalt.

Enne SARS puhangut pidasime ITKs suureks koormuseks, kui ukse taha jõudis 45 kiirabiautot ööpäevas, kriisilainete ajal muutus tavaliseks, et neid oli 65. Kõike seda tööd tuli korraldada ja haigeid töötajaid asendada.

Lisaks toimus samal ajal EMO ümberehitus. Tihti juhtub nii, et juht lahkub pärast ehituse valmimist. Tean mitut tuttavat, kellega nii läks, ent ma ei uskunud, et mina seda teen.

Mis selle ehitamisega siis on – kulub palju närvirakke ja lisandub halle juukseid?

Raske on teistele seletada, kui palju ja mida teha tuleb. Õppisin küll arstiks, aga toona algasid tööpäevad ikkagi ehitussoojakus, kus vaatasime eelmisel päeval tehtu üle.

Kas mõnel hommikul üllatusi ka juhtus?

Ehitajaga mitte, kuid kuna puudu olid varasemad projektid, selgus alles pärast lammutustöid, millised on ventilatsioonišahtide mõõdud.

Mis paremaks läks?

Töötingimused läksid paremaks. Voodikohtade arv ei muutunud, kuid ega voodi üksi ka kedagi ravi. Tähtsam oli see, et EMO sai lõpuks reanimatsioonisaali.

Elustamine on kohati väga ebaesteetiline ja võõrale vaatamiseks väga toores tegevus, mis käib inimese elupäästmise nimel. Seda läbi viia teiste patsientide silme all ei ole lihtsalt ilus, ka respektist selle raskelt haige suhtes. Keegi ei tahaks olla sellises olukorras alasti teiste ees, andke andeks, väljanäitusel. Nüüd on taolised olukorrad likvideeritud.

Kolmas põhjus, mis kallutas lahkuma, oli samal ajal läbi viidud traumapunkti reform. Suur koormus personalile, mis tõi välja palju vastuseisu.

Rääkige palun paari sõnaga reformist.

Selleks tuleb minna ajas tagasi. Kuigi EMOd hakkasid Eestis tekkima aastatuhande vahetusel, mehitasid kuni viimase ajani neid osakondi ortopeedid. Tänapäeval on ortopeed lõikav arst, kelle töökoht asub operatsioonitoas, mistõttu noor spetsialist enam EMOsse tööle ei tule. Samas igapäevaste luumurdude ravi on täiesti jõukohane ka EMO arstile ja vaid viiendiku meie tööst moodustavad luumurrud. Pealegi saab EMO arst raskematel juhtudel ortopeedilt nõu küsida. Siiski soovis suur osa kollektiivist jätkata vanamoodi, kuigi ortopeede EMOsse võtta polnud. Ja lõpuks ei saa suurt muudatust teha nii järsku, kui seda meil plaaniti. Sellega ei oldud majas nõus.

Postimees kirjutas sel nädalal, et häirekeskuses on veerand töötajatest puudu, samuti võttis kiirabi hiljuti kasutusele uue juhise, mistõttu sõidavad kiirabiautod rohkem ka nende juurde, kelle häda ei olegi eriti ohtlik. Kuidas need trendid teie tööd mõjutavad?

Väga suur kiirabikutsete arv domineerib Tallinnas ja Tartus, kus patsientide mõtteviisis on seda rohkem, et ma kutsun kiirabi. Hajaasustuses mõeldakse pigem, et ma ei tea, kas mul kiirabi praegu vaja on. Näen Viljandis, et rahulikku tarkust on inimestel rohkem.

Mis puudutab kiirabikutsete arvu kasvu, siis seda ei saa lahendada juhenditega – see on välistatud. Ainus viis on visiiditasu. Iseasi, kuidas seda tehniliselt lahendada ehk kuidas inimene selle eest maksab. Visiiditasu paneb mõtlema, kas on ikka vaja kiirabisse helistada ja seejärel hakkavad mugavuskutsed vähenema. Kui inimene on nõus maksma 25 või 250 eurot, siis ta on haige ja siis peab kiirabi tulema.

Mõte kõlab revolutsiooniliselt. Kui palju peaks visiit maksma?

Ma kujutan ette, et Eesti elatustaseme juures 20 eurot kiirabivisiidi eest ei ole palju.

Oponendid ütlevad, et sel juhul ei kutsu enam kiirabi need, kes seda vajavad. Mis te neile vastate?

Kas neil on ikka vaja, kui nad ei kutsu.

Aga kui nad ei oska olukorda hinnata?

Inimesed isegi ei püüa hinnata, käsi kiirabi kutsumise järele tõuseb Eestis liiga kiiresti.

Ent viitan ka teisele probleemile. Kolleeg kurtis, et deltakutse (kõige kõrgema prioriteediga kutse, mille kohaselt abivajaja seisund on eluohtlik ja kiirabibrigaad tuleb välja saata ühe minuti jooksul – toim.) idee on devalveerunud, mis tähendab, et brigaad ei viitsi nii suure hulga kutsete peale enam mentaalselt valmis olla raske haige käsitlemiseks. Nad võtavad lõdvalt. 15-20 kutsega ühes vahetuses ei jõua ka süüa ega puhata, sest kogu aeg tuleb olla autos.

Teiseks, suur hulk mitteerakorralisi kutseid põhjustab kiirabis personali voolavust ja pettumust töös, mis tähendab, et nutikamad lahkuvad. Ühes kiirabiasutuses on viie aasta jooksul ligi pool personalist vahetunud. Aga umbes viis aastat läheb selleks aega, et saada tegijaks.

Kas päästekorraldaja ei võiks inimesele nõu anda, millal kiirabi vaja läheb?

Mina ei paneks häirekeskusele survet. Telefoni teel on üsna keeruline öelda, kui tõsiselt keegi haige on. Teiseks, meil ei ole võimalik sinna tööle palgata kuigi palju tervishoiutöötajaid. Lisaks töötavad häirekeskus, kiirabi ja haiglad praegu väga eraldi. Varem tegutsesime rohkem külakogukonnana, näiteks dispetšer töötas kiirabijaamas. Inimesed olid koos, arutasid ja teadmised ujusid vastastikku.

Jõuamegi sinna, et inimene peab oma tervise eest ikka ise seisma.

Kuidas EMOs ooteaegu lühendada?

Kahel viisil. Esimene on üldriiklik. Eestit vaevavad elustiilihaigused – kõrgvererõhu-, suhkruhaigus. Äkki paneks inimest oma tervise eest hoolitsema see, kui tema tulumaks siduda kehamassiindeksiga?

Teiseks, EMO ei koorma traumapatsiendid, välja arvatud üksikud jäävihmapäevad, kus arst alustab hommikul kell kaheksa kipsi panemisega ja lõpetab pool kolm öösel, sest haigeid on nii palju.

EMOt koormab tavaline üldsisehaiguste patsient, kes tuleb siia perearsti juurde mineku asemel ja kellele tehakse kõrgdiagnostikat ning tõdetakse, et teie tervis on samasugune nagu ennegi. Minu arvates peaks EMOsse pöördumine, va vigastuste puhul, käima vaid perearsti saatekirjaga.

Praegu näeme, et perearst ei suuna neid, kes peaks tulema ja pole näha ka neid, kes peavad samal ajal tööl käima. Nende asemel istuvad EMOs pensionärid, kes ei peaks seal olema, kuid kellel on 8-10 tundi vaba aega. Kas lõpuks nendest uuringutest kellelegi ka mingit kasu tõuseb?

Mida kogemus ütleb?

Ei tõuse.

Miks te ei suuda inimestele selgeks teha, et sellisest ülevaatusest ei ole tolku?

Inimene on emotsionaalne olend. Talle meeldivad uuringud ja analüüsid. Ent näen praegu oma töös selliste radioloogiliste uuringute arvu kasvu, mille tulemus näitab, et kõik on korras, kuid mida tehakse igaks juhuks, sest patsient on juba seal. Iga uuring kiiritab patsienti, koormab aparaati ja radioloogi, kuid patsiendil ei lähe midagi paremaks või ei ole EMOs õige aeg ja koht, kus seda uuringut teha.

Tihti on kirjeldatu taustal sügavamad põhjused – perearsti juurde ei pääse või ei saa temaga läbi, eriarsti visiiti tuleb oodata kuus kuud – EMOs saab kiiremini löögile.

Jah, need on igapäevased põhjused. Aga mul on laiem küsimus. Kuigi perearsti nimistute katmisega on ilmne probleem, siis miks blokeeriti Riigikogus hiljuti võimalus, et haiglad palkaksid endale üldarstid? Viljandi tahaks seda väga teha, aga ei saa. Me tooksime tagasi polikliiniku mingis moodsamas vormis. Aga praegu istuvad need patsiendid EMOs. Mul oli hiljuti haige, kelle perearst asus Harjumaal - see ei ole normaalne.