Sõjastuudio ⟩ Eerik-Niiles Kross: Venemaa täieliku isoleerimiseni on veel pikk maa minna

Eerik-Niiles Kross Foto: Remo Tõnismäe

Julgeolekuekspert Eerik-Niiles Kross tõdes Postimehe otsesaates «Sõjastuudio», et ilmselt oli mobilisatsiooni väljakuulutamine Venemaa presidendi Vladimir Putini jaoks keeruline otsus, sest juba varasemate küsitluste põhjal oli teada, et valdav osa venelastest seda ei toeta. 

«Sõja kaotamist ei elaks Kreml poliitiliselt üle või see saaks vähemasti olema väga keeruline, aga küll need võimalikud rahvarahutused saab maha suruda,» leiab Kross.

Putin kuulutas eelmisel nädalal välja mobilisatsiooni ja osaliselt oli see võib-olla pöördepunkt, mida oodati, sest see tõi sõjavastased venelased tänavatele ja meelt avaldama. Kas Putin kaevas endale selle liigutusega n-ö augu?

Täna on seda vara öelda, aga kindlasti see muutis Venemaal keskkonda väga olulisel määral. Siiani proovis Putin kõigest hingest jätta Vene inimesele muljet, et see sõda on kuskil kaugel eemal: professionaalid teevad seal oma tööd, kõik läheb plaani järgi – nagu ta kogu aeg rõhutanud on, asi on kontrolli all, sõda läheb hästi ja Putin teab, mida teeb ja pole põhjust muretsemiseks.

Üks põhjus, miks Kreml oli väga vihane, kui Balti riigid ja Poola hakkasid rääkima, et tuleb Vene turismindus ära lõpetada, oli ilmselt see, et Euroopasse reisivad üldiselt Piiteri ja Moskva valgekraed või nn Vene keskklass ja eliit. Aga seda venelast, kes Ukrainas sõdib, kes tavaliselt on pärit kuskilt Voronežist või provintsist või on üldse mittevenelane, Euroopasse reisimise piirang või Schengeni viisa väga ei ärrita. Küll aga ärritab see neid inimesi, kes siiani ongi saanud elada üsna rahulikult sellises olukorras, et sõdurid sõdivad, meie siin Moskvas ajame oma asja ja küll elu läheb paremaks.

Nüüd aga, pärast mobilisatsiooni väljakuulutamist, kus ka Kremli retoorika on muutunud, puudutab see sõda peaaegu kõiki Vene perekondi – neid, kus on mobilisatsiooniealine mees.

Ma ei tõttaks selle hinnanguga, et nüüd ongi mobilisatsioon ebaõnnestunud.

Piltlikult võib öelda, et see sõda toodi viimaks Ukrainast venelasteni?

See sõda toodi kõikide venelaste kodudesse. Vähemasti nüüd mõeldakse selle peale. Väga palju on praegu sotsiaalmeedias videosid, kuidas põgenetakse Venemaalt ja on suured järjekorrad Gruusias, ja Kasahstani olevat juba mitusada tuhat venelast läinud. Kuidas tänavalt püütakse venelasi ja hakatakse ka vastu ja rõhk on justkui sellel, et mobilisatsioon on kuidagi läbi kukkumas.

Ma ei tõttaks selle hinnanguga, et nüüd ongi mobilisatsioon ebaõnnestunud. Venemaal on 25 miljonit mobilisatsioonikõlbulikku meest ja kui nendest ka tõepoolest isegi paar miljonit ära jookseb, siis 23 miljonit on ikka veel alles. Arvata, et nad nüüd ei saakski kokku mõnda sadat tuhandet, pole siiski mõtet.

See nüüd nii tore ei ole, et teevad mobilisatsiooni ja midagi ei tule välja. Küllap nad ikkagi selle massi mingisugusel moel – võib-olla küll aeglasemalt kui tahaks – kokku saavad ja vähemalt osaliselt Ukrainasse rindele saadavad.

Kas väsinud Vene sõdur ja tagasilöögid rindejoonel võivad olla põhjuseks, miks Venemaa strateegiat muutis?

Küllap jah. Ilmselt jõudis lõpuks ka Kremlisse kohale, et olukord on väga halb. See, mis mõne nädala eest Harkovi oblastis toimus, kus Vene rinne lihtsalt kokkus kokku, ukrainlased võtsid suure territooriumi väga kiiresti tagasi – see on väga halb märk Venemaa jaoks. Seega selline paanika võib levida.

Kui see on nende praegune olukord, siis ilmselt tuli Kremlis teha valik. Juba enne mobilisatsiooni oli teada, et selle väljakuulutamine on väga ebapopulaarne. Kui sõda kui selline oli küsitluste järgi populaarne, siis mobilisatsiooni toetas vaid kümmekond protsenti küsitletutest. Seega oli teada, et see mingisugust palavat entusiasmi rahva hulgas esile ei kutsu.

Ilmselt Putini seisukohalt oli raske valik – kas valida ebapopulaarne otsus ja proovida midagi päästa või tõepoolest võtta sisse kaotus. Sõja kaotamist ei elaks Kreml poliitiliselt üle või see saaks vähemasti olema väga keeruline, aga küll need võimalikud rahvarahutused saab maha suruda. 

Zelenskõi on öelnud, et Putin ei blufi enda tuumanupuga. Kui tõenäoliseks teie seda peate, et Putin enda tuumaähvardused mingi stsenaariumi korral ka teostab?

Sellele küsimusele vastamine oleks natukene kohvipaksu pealt ja tulevikku ennustav. Lõppude lõpuks keegi sinna Putini pea sisse ei näe. Alustame sellest, et Putin on ka varem tuumarelvaga ähvardanud suhteliselt kergekäeliselt. Ta on seda juba enne veebruarikuist sissetungi rääkinud, et kui lääs mõtleb sekkumisele, siis «meil on tuumarelv».

Kevadel pandi korra väidetavalt Vene tuumaarsenal isegi mingisugusesse valmidusse. Seega ta on kasutanud seda ähvardust. Aga mulle tundub, et mitte niivõrd kavatsusega tegelikult kasutada tuumarelva, vaid nii kaua, kui tal see ähvardus on taskus ja kõik teavad, et tal on maailma suurim tuumaarsenal, kõik teavad, et ta on võimeline hullumeelseid asju tegema ja kõiki rahvusvahelisi norme rikkuma, on tal olemas heidutusvahend.

See on heidutus, et «ameeriklased, ärge tulge vahele, muidu tuleb tuumasõda». Ja ameeriklased vähemalt mingi piirini usuvad seda. Ja seal ongi see keeruline moment, et lõppude lõpuks lääneriikide valitsused vastutavad oma inimeste eest ja kas sa julged võtta selle riski, et Putin lubab küll, et saadab tuumaraketi, aga ma ikkagi aitan Ukrainat, ja kui palju ma siis aitan, ja kas seal on mingi piir, mille ületamine võiks tõepoolest esile kutsuda tuumarünnaku.

Mulle tundub, et pisut me pingutame sellega üle ja on väga ohtlik minnagi sellega lõpuni kaasa. Kui aktsepteerida seda stsenaariumit, et Putin lubas tuumarünnakut, järelikult me peame tagasi tõmbama, sest muidu tuleb tuumasõda – see tähendaks ju seda, et venelastel on meetod, millega ükskõik mida saavutada. Siis nad võiksid järgmisena võtta mõne teise riigi ja öelda, et kui me seda ei saa, siis tuleb tuumasõda. Ja see oleks ju põhimõtteliselt alistumine.

Külma sõja ajal oli see tuumaheidutus vastastikune väljaarendatud kunstiliik lausa, kus olid mingisugused reeglid, mõlemad pooled võtsid seda tõsiselt ja suudeti hoida tasakaalu. Lääs on veidi ära unustanud selle, on olnud mugav rahuaeg ja nüüd tundub, et issand jumal, keegi ähvardab tuumarelvaga, me ei oska enam midagi teha. Tuleb meeles pidada, et ka mitmel NATO riigil on tuumarelv ning tõenäoliselt töötavad need paremini kui Vene omad, ja see on seni ikkagi selline psühholoogiline sõda.

See on selline tahtekonflikt, et kelle tuumaheidutus on usutavam. Nii kaua, kui Putin arvab, et ta võib selle tuumapommiga vehkimise teel midagi saavutada või veel hullem, kui ta arvab, et ta võiks tuumarelva kasutamisega midagi saavutada, siis on see oht suurem. Mida järeleandlikumad me oleme, seda suuremaks see oht tegelikult kasvab. Sellega, kui Putin ütleb: tuumapomm, ja meie astume sammu tagasi, me vaid julgustame teda tegema midagi veel hullemat.

See on muidugi spekulatsioon ja ega siin mingit absoluutset tõde ei ole võimalik esile tuua, aga vaadates Putini üldist poliitilist arengut ja kuidas ta suhtub oma eesmärkidesse ja võimu üldiselt, siis isegi tähtsam kui Ukraina, on talle ikkagi tema enda võimul püsimine.