OTSE POSTIMEHEST ⟩ Jürgen Ligi: kriisi varjus on reeglid kogu Euroopas üle aia visatud

Kahepäevasel eelarveläbirääkimisel sündis ime, kõik said raha juurde ja kõik võimuliidu osapooled olid rahul ja õnnelikud. Mille arvelt see õnn tuleb, sellest räägime veteranpoliitiku Jürgen Ligiga (RE). 

Saatejuht on Ulla Länts. 

Valitsuse eelarvekõnelused lõppesid üllatavalt positiivselt – kui algul räägiti, et raha ei ole mitte millekski, siis reede õhtuks selgus, et tulevad nii palgatõusud kui ka muu, mida soovitud. Kust see raha siis leiti?

Ega raha ei leitudki, raha laenatakse kokku. Seda positiivsust võib ju vaadata nii ja teisiti. Kõik on rahul, kui saavad raha juurde, aga rahanduse üldine seis kindlasti halvendab. Selle tulemuseks on krooniline puudujääk, mida seni tauniti ja võlakriisi õppetundide järel vältida püüti. Kriisi varjus on reeglid ja põhimõtted kogu Euroopas üle aia visatud ja poliitikud kogu Euroopas hõõruvad käsi.

Kui suur on oht, et kõige selle tõttu saame juba lähitulevikus mitmed maksud, millega mitte keegi arvestanud ei ole?

Ma siiski arvan, et maksude tõstmist püütakse igati vältida. Pigem räägitakse sellist juttu, et me siin vähendame aktsiise, aga see, mis seisus eelarve parajasti on, ei ole üldse oluline. Karta on, et valimistel lubatakse veelgi rohkem. Iga valitsuse lagunemine maksab ühiskonnale väga palju, aga mis seal salata, eelmise valitsuse lagunemine osutus lõppkokkuvõttes kokkuhoiuks, sest need surved, mis seal eelarvele pandi, olid märksa suuremad. Seal opereeriti päris julmalt suvaliste miljarditega ja samal ajal räägiti, et teeme veel maksulangetusi ka. Aga eks uued valimised tulevad peale ja kui juba pidurid maas on, siis läheb kogu asi mäest alla järjest kiirenevas tempos.

Euroopa Keskpank on ju oma otsustega üsna kindlalt öelnud, et laenuraha läheb järjest kallimaks. Kui paljud tavakodanikud ei saa sellest ehk aru, siis kas poliitikud eiravad olukorda meelega?

See on omakasu. Igal juhul on selline võlgu elamine poliitikukarjäärile abiks, sest tagajärjed jäävad varju. Inflatsioon kusagilt tuleb ja probleemid kusagilt tulevad, aga lollid rahapaigutused unustatakse ära ja esitletakse oma suurt heldust. See on poliitilise konkurentsi küsimus, need poliitikud pole ju halvad inimesed, aga poliitiliselt käitutakse siiski omakasu silmas pidades ega vaadata, milline riik sellise tegevuse tulemusena maha jääb. Kuna ma ei taha kõlada liiga kriitiliselt, siis kordan üle, et oleks võinud minna palju hullemini. Nõudmised, mida eelarveläbirääkimistel letti löödi, olid ikka kohutavad, need olid otseselt hinnatõusu suurendavad – nõuti 30-protsendilisi palgatõuse ja koalitsioonikõnelustel kokku lepitust suuremaid kulutusi. Ma isegi ei mäleta sellist asja, et koalitsiooniläbirääkimised lõpevad ja siis hakatakse ajakirjanduse vahendusel esitama päris nõudmisi. Aga need nõudmised tulid, mitmed ministrid ütlesid, et mina lähen läbirääkimistele nii ja naasuguste suurte rahasoovidega.

Nii et mingit rahu ka selles uues võimuliidus tegelikult ei ole?

Eelarve kokkulepped on olemas, nii et selles mõttes mingi rahu ju tekkis, aga on muid asju, mis näitavad, et poliitiline kultuur on tegelikult halvenenud. Pärast kokkuleppeid algavad uued nõudmised ja uued nügimised ning ega see üldisele meeleolule abiks ei tule. On väga isiklikke rünnakuid, halvustamisi meedia kaudu – selliseid asju koalitsioonid tegelikult kaua välja ei kannata.

Eile oli riigikogus esimesel lugemisel eelnõu, mis võtaks Venemaa ja Valgevene kodanikelt valmisõiguse kohalikel valimistel – kas Reformierakond toetab seda?

Sellel on mitu otsa, sellised põhiseaduse tasemel seadused nõuavad väga suurt konsensust. Me võtame ju sellega valimisõiguse kõigilt kolmandate riikide, kaasa arvatud meie liitlasriikide kodanikelt. Päris nii aga teha ei saa, kui tegelikult tahetakse valimisõigus ära võtta Venemaa kodanikelt. Reformierakond üldjoontes tahaks sellele tulemusele jõuda, aga teisalt on siin olnud ka kõva kõhklus, et keda siis valitakse kohalikel valimistel Narvas või Sillamäel, kui suur saab olema seal esindatus ja millised saavad olema kohalikud meeleolud. Me oleme seda esile toonud, aga ega me ka ei lähtu ka ainuüksi sisetundest, vaid kuulame ära, mida ütlevad õiguskantsler ja president.