SÕJASTUUDIO ⟩ Indrek Kannik: kiire edasiminek oleks ukrainlaste jaoks liiga suur risk

Ukrainlaste kiirele edasiliikumisele Harkivi oblastis järgnes eelmisel nädalal paus. Kas see tähendab, et valmistutakse sama intensiivseks edasitungiks mõnel teisel rindelõigul või pigem kindlustatakse positsioone, sellest räägime Postimehe «Sõjastuudios» rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse direktori Indrek Kannikuga. 

Kuidas hinnata ukrainlaste tegutsemist eelmisel nädalal?

Ukrainlased jõudsid Harkivi oblastis teatud piirideni, looduslike piirideni, põhiliselt Oskoli jõeni, ja hindasid enda jaoks olukorda rahulikult. Kiire edasiminek oleks olnud nende jaoks liiga suur risk, mis võinuks kaasa tuua liiga suuri kaotusi, kuna nende enda logistika jaoks oleks kujunenud teekonnad liiga pikaks. Seega võtsid ukrainlased teadlikult pausi, et hakata uuesti vägesid koguma.

Samas, Hersoni oblastis rünnakud jätkusid, Ukraina siiski tasapisi edenes, ja seda ka Põhja-Donbassis. See ei ole küll enam selline liikumine, et nädalaga sada kilomeetrit edasi, aga see on olnud siiski pidev ja stabiilne edenemine.

Kui hoolikad on ukrainlased edasiliikumiste planeerimisel?

Ma arvan, et nad on väga hoolikad. Ukraina on ikka teist tüüpi riik kui Venemaa, inimelul on seal väärtus, asjatult oma sõdureid tappa ei taheta ja neid ei visata mängu, mida ei kontrollita.

Luhanski oblasti põhjaosas, kus venelastel ei ole väga palju üksusi, võiksid ukrainlased üsna kiiresti edasi liikuda, aga sellega kaasneksid kaotused ja riskid, et venelased ründavad nende tagalat. Seetõttu on võetud teadlikult paus vägede kogumiseks ja siis, kui tuntakse end piisavalt tugevana, minnakse edasi.

Kui raske võiks olla terve Luhanski oblasti Ukraina kontrolli alla võtmine?

Tervikuna on see mõõdukalt raske ülesanne, kui Vene väed just kokku ei kuku. Luhanski oblasti põhjaosas, mis on suuruselt isegi suurem kui lõuna, on see ilmselt tehtav juba lähinädalate või lähikuude jooksul. See on ala, kus venelastel ei ole palju üksusi ja nad ei ole seal end korralikult kindlustanud – juba 2014–2015 aasta sõjas ega ka tänavu veebruaris-märtsis.

Selles paikkonnas sisulist sõjategevust ei toimu, kumbki pool ei ole seda piirkonda pidanud nii tähtsaks, et sinna suuri kindlustusi teha. Suuri linnu seal ei ole, on vaid põllud ja metsad. Seetõttu võiks olla selle territooriumi läbimine ja enamuse Luhanski oblasti territooriumist enda kontrolli alla saamine sügisel reaalne.

Kus üldse võiks olla see piirkond, kus on võimalik kõige esimesena tagasi võtta piirkondi, mis vallutati 2014. aastal?

Eks need teoreetiliselt ongi sealsamas Luhanski oblasti põhjaosas, samas on ukrainlased väga lähedal ka Donetski ümbruses nendele aladele, mis okupeeriti 2014. aastal. Ka seal on teoreetiliselt võimalik, et mingi territoorium saadakse tagasi. Ma arvan, et Donetski ümbrus on venelastel siiski paremini kindlustatud ja seetõttu on ukrainlaste riskid seal suuremad.

Venemaa on viinud osa Peterburi kaitsmiseks mõeldud rakette Ukrainasse. Kas siit võib välja lugeda, et nad muid piiriosi enam üldse ei tähtsusta – Venemaa piir NATO riikidega on ju muutumas pikemaks?

Tegelikult on venelaste käitumine kogu selles sõjas näidanud, et vaatamata kogu oma retoorikale, ei pea nad nad võimalikuks sõjalist konflikti NATOga. Ka Eesti idapiir on nii tühi, nagu ta ei ole olnud viimased 30 aastat, sama ütlevad soomlased.

Nii et siit võib välja lugeda, et nad ei pea seda konflikti arvestatavaks võimaluseks. Samas suurriigi puhul, kelle sõjalise doktriini kohaselt peaksid kõik piirid olema mõõdukalt kaitstud, näitab see, et varud on ikka väga otsakorral.

Taas on hakatud rääkima sellest, et kui olukord venelaste jaoks muutub väga halvaks, võivad nad kasutada tuumarelva. Kas see võiks juhtuda?

Ma isiklikult pean tuumarelva kasutamist vähe tõenäoliseks. Siin tekib ka selline moment, et mida halvemini diktaatoril läheb, seda vähem on tal oma riigis mänguruumi. Arvan, et ka Venemaal on piisavalt palju inimesi, kes saavad aru, et tuumarelva kasutamine on ikkagi väga fataalne samm.

Pean ohtlikumaks tuumašantaaži läbi tuumaelektrijaamade. Zaporižžja tuumaelektrijaama olukord on olnud pikka aega nähtav, venelased on seal sees ja ründavad sealt ukrainlasi.  Täna oli üks esimesi rünnakuid ka Lõuna-Ukraina Pivdennoukrainska tuumajaamale, kus vene raketid maandusid 300 meetri kaugusele reaktoritest.

Nii et tuumašantaaž on tõenäolisem variant, selle puhul saavad venelased hämada, et seda tegid ukrainlased ise. Kui nad kasutaksid päris tuumarelva, siis see häma ei toimiks, kõik saavad aru, et Ukrainal ei ole tuumarelva.

Kust need raketid selle jaama pihta võisid tulla?

Need võivad tulla erinevatest kohtadest, neid võidakse lasta ka merelt, need võivad tulla Hersoni kandist, need võivad tulla ka Valgevene territooriumilt.