Hannes Hanso on suundumas koos perega tööle Eesti suursaadikuks Hiina Rahvavabariigis. Kuidas kujutab rännumees ja endine kaitseminister ning Kuressaare linnapea oma elu ja tööd seal ette, sellest me Postimehe otsesaates räägimegi.
OTSE POSTIMEHEST ⟩ Hannes Hanso: Hiina on riigina väga äge koht (1)
Kui keeruline koht on Hiina diplomaadi jaoks?
Hiinas on tuhat korda rohkem inimesi kui Eestis, tegu on ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikmega, tuumariigiga, maailma suuruselt teise majandusega, nii et Hiina on väga oluline riik.
Samas peegeldab Hiina käitumine viimastel aastakümnetel seda, et nende kaalukategooria rahvusvahelistes küsimustes on muutumas. Hiina suhtumine ülejäänud maailma on muutunud palju jõulisemaks. Läbirääkimistel käitub Hiina kompromisside asemel küllalt jõuliselt ja see tekitab nii naabruskonnas kui ka maailmas ärevust.
Positsioon, mille Hiina on võtnud Ukraina sõja suhtes, ei ole kindlasti meie vaates rahuldav. Hiina jätkab väga konstruktiivset koostööd Venemaaga nii poliitikas, majanduses kui ka julgeolekuvaldkonnas, ja seda vaatamata Venemaa agressioonile Ukraina vastu.
Meie töö, ning ka minu töö suursaadikuna on hiinlastele meie seisukohta selles küsimuses meelde tuletada. Minu jaoks saab see olema suur väljakutse ja päris palju tööd, aga selleks ju diplomaadid ongi, et selles karisid täis meres navigeerida ja leida võimalusi enda seisukohti esitada. Ideaalis nii, et neid ka kuulatakse ja leida ka punkte, kus me saame vaatamata teatud erinevatele arusaamadele, siiski koostööd teha.
Milline on sinu varasem kokkupuude Hiinaga, sa ju oskad hiina keelt?
1994. aastal ostsin jalgratta ja sõitsin sellega Tiibetist Hongkongi, see oli minu kõige põhjalikum neljakuune kokkupuude selle riigiga. Olen käinud mitu aastat Hiinas ülikoolis ja õppinudki seal hiina keelt ning töötanud mõned aastad Euroopa Liidu esinduses Pekingis.
Ma tunnen ennast Hiinas väga koduselt. Olen varasematel reisidel maganud mõnikord talumeeste juures põrandal, kõikvõimalikes teeäärsetes urgastes, elanud telgis ja ööbinud kusagil jõe ääres kraavis. Oleme Hiinas ka Uhhuduuriga mitu kuud ringi sõitnud ja ma olen käinud peaaegu terves riigis, viibinud pea kõigis provintsides ja näinud ka rohujuuretasandil seda elu, mida seal elatakse.
Kuigi inimesi meil Pekingi esinduses väga palju ei tööta, on saatkonnahoone korralik, spetsiaalselt selleks ehitatud.
Ma oma silmaga saatkonnahoonet näinud ei ole, sest kui ma ma Hiinast 2010. aastal ära tulin, oli seal selline suur ohakaid täis plats, millel olid müürid ümber ja roostes raudvärav, aga sinna pidi tulema Eesti saatkond. See on tõesti meie esimene taasiseseisvuse järgne esindus, mis projekteeriti ja ehitatigi saatkonnaks.
Kui keeruline on minna nii kaugesse riiki koos pere ja väikeste lastega?
Meie üks laps, 9-aastane, on juba paar aastat koolis käinud, aga meil on ka kolm last, kes niipea, kui me karantiinist vabaneme, lähevad Pekingis esimest korda elus kooli. See on nende jaoks mitmes mõttes suur elumuutus, sest lisaks tuleb koolis õppida inglise keeles, mida nad ei oska.
Arvan, et alguses saab olema stressirohke, aga lapsed kohanevad kiiresti ja me saame hakkama. Nad igatahes ootavad väga ja õnneks on ka mu abikaasa Riina elanud aasta Pekingis ja oskab samuti vähemalt igapäevaelu tasemel hiina keelt.
Meie eelhoiak on positiivne, me ei lähe võõrasse kohta. Õnneks elavad saatkonnas ka mõned lastega pered, nii et peitust, taagaajamist ja trifaad saab saatkonna aias ikka mängida.
Ajakirjanikuna oled Hiinast palju saateid teinud ja arvamusi avaldanud. Kui pikk oli sinu ametisse nimetamise protsess – Hiina jälgib ju väga täpselt, mida neist arvatakse?
Minu kinnitamise protsess võttis tõesti tavapärasest mõnevõrra rohkem aega, aga see on ju normaalne, et riigid teevad endale selgeks, kes ja mida esindama tuleb. Ma siiski usun, et kui riik kellegi esitab, siis oleks nagu väga ebatavaline, eriti suursaadiku puhul, kui see kandidaat tagasi lükatakse. Ma ju tunnen Hiinat väga hästi, Hiinas on fantastiline toit, suurepärane kultuur, ilusad jõed, mäed, kõrbed ja saared. Hiina on riigina väga äge koht.