OTSE POSTIMEHEST ⟩ Toomas Asser: riigil tuleb hakata ülikoolide ees tekkinud võlga tasuma

Kõrghariduse elujõulisuse eest peaks seisma rohkem ministreid nagu Hollandis, sest kui kaob rahva haritus, pole enam teadmisi ega arusaamist, mis on tõepärane ja mis mitte, lisaks muutuvad kitsaks arutelu- ja keeleruum, rääkis Tartu Ülikooli rektor Toomas Asser Postimehele.

Ülikoolide rahamure on erakordselt terav. Parandage mind, ent aeg-ajalt tundub, nagu oleksid rektorid kas liiga viisakad või on teid liiga vähe, et teie nõudmised ühiskonnas tugevalt kõlaksid.

Loomulikult on rektoreid vähe, ent hüüdjaks hääleks kõrbes pole me ka jäänud. Kuid kõrghariduse rahastamine ei peaks olema ainult haridusministri probleem, nagu ütleb hea kolleeg, Groningeni ülikooli professor Elmer Sterken, kes tunneb ülihästi ka Eesti kõrgharidusmaastikku. Hollandis seisavad kõrghariduse eest lisaks haridusministrile ka rahandus- ja majandusministrid, sest uuendusi ei ole ühiskonnas võimalik teha ilma haritud inimesteta.

Eestis võtavad haridusse raha toomise vajalikkuse kohta juba sõna ka ettevõtete juhid, teadlased, lapsevanemad.

Jah. Kõrghariduse kvaliteet ja mis hinna eest seda saab, ei puuduta vaid neid lapsevanemaid, kelle lapsed käivad ülikoolis, vaid ka neid, kelle lapsed seal tulevikus käima hakkavad. Kõrghariduse tulevik vajab Eesti jaoks lähitulevikus põhimõttelist muutust.

Seda, mis saab ühiskonnast, kus riik pikka aega haridusesse ja teadusesse raha ei pane, näitab Venemaa saatus sõjas Ukraina vastu. Kas Eestil pole samamoodi jätkates ohtu, et meist saab «kõva kätt» ihalev rahvas?

Seda on raske öelda, mis meist saab, kui haridussüsteem jääb kiratsema. Kuid selge on see, et kui ei ole haritud rahvast, pole teadmisi ega arusaamist, mis on tõepärane ja mis mitte, siis muutuvad kitsaks arutelu- ja keeleruum. Teiseks tahan rõhutada, et kõik Eestis pakutavad erialad on ühiskonnas võrdselt tähtsad, olenemata õppeastmest või ülikoolist, kus seda õppida saab.

Poliitikute sõnul tahavad nad targemat rahvast ja nutikamat majandust, ent raha selleks ei anna. Millest tuleb vastuolu sõnade ja tegude vahel?

Tuletan siin meelde ülikoolide eelmisi halduslepinguid, kus võtsime lisakohustusi ja uskusime meile antud lubadusi. Eeldasime, et riik tagab kohustuste katmise tavapärasele lisaks võetud õppekavade ja -mahtude osas, mis paraku tõeks ei osutunud. Nii et nüüd tuleb enne vaadata, et me ennast samade vekslitega uuesti ära ei müü.

Kõrghariduse rahastamine on jõudnud viimaste aastate suurimasse madalseisu – kulude suhe SKP-sse langeb pidevalt. Kuidas nii on juhtunud?

Kõrgharidus on tõesti vaeslapse rollis. Selline kontrastne vahekord pole tekkinud üheksa aastaga mitte ainult SKP, vaid ka keskmise palga ja isegi üldhariduskuludega võrreldes. Nimetame seda võlaks, mis on jäänud riigi poolt tasumata, seda tuleb hakata lahendama. On arutatud, milline peaks olema võla kustutamise tempo, aga kindlaid kokkuleppeid veel allkirjastatud pole. Lisaks on kõrgharidusse investeerimine riigile äärmiselt kasumlik – tulumäär on kuni 7 korda. Kahjuks seda arusaamist ei ole rahastajatel praegu veel tekkinud.

Päästjad ja õpetajad käisid täna oma nõudmistega Riigikogu ees platsil, Lätis algab esmaspäevast õpetajate streik. Teie tundute äärmiselt kannatlikud, ent kas sama kannatlikud on ka kõrghariduses töötajad?

Praegu ei ole meil plaanis streikima hakata, aga oleks kummaline mõelda, et see olukord ei tekita töötajates rahulolematust. Kõrghariduses toimuvad protsessid on sedavõrd pika vinnaga, et halbade otsuste kahjud selguvad palju hiljem. Praegu on meile öeldud, et sel aastal kompenseeritakse tegevuskuludes puuduolevat summat 10 miljoni euroga. Ent pole teada, kust see raha tuleb ja mida meilt selle eest oodatakse.

Tartu Ülikool on võtnud vastu 150 Ukraina üliõpilast. Sel aastal nende kulud kaetakse, aga mis saab sõjapõgenike õppemaksudest edaspidi, kas need on arvatud tulevase lisaraha sisse või laekub sellevõrra raha täiendavalt juurde, seda hetkel ei tea.

Kas sel õppeaastal, septembris, õppejõudude palgad tõusid?

Ei tõusnud, ent tegeleme juba praegu järgmise aasta palgaga. Tavaliselt tõusevad ülikoolis palgad märtsis, ent tänavu on selge, et neid tuleb varem tõsta, loodetavasti saab seda teha jaanuaris. Hetkel ei saa ma veel öelda, milline on palgakasv, kas kõigile lisandub võrdselt või teeme kellelegi mingeid erandeid.

Alates järgmisest aastast peaks kõrgkoolide tegevustoetusele igal aastal lisanduma 15 protsenti juurde, nelja aasta jooksul kokku teeb see 300 miljonit eurot. Ent alarahastatus selle kokkuleppega ei kao. Arstina ütlen, et olukord on sama, kui panna arteriaalse verejooksu puhul plaaster vigastatud kohale.

Paraneda ei aita, aga päris ära ei sure. Õpetajad küsivad järgmisel aastal palkadeks juurde 135 miljonit eurot, haridusminister on rääkinud 100 miljonist eurost. Kui suur summa on ülikoolidele 15 protsenti tegevustoetusest?

Kõigi peale kokku 25 miljonit eurot. Ent võib-olla veidi suurem, kui sel aastal lubatud 10 miljonit eurot peaks lõpuks laekuma ja see lisandub baassummale, millest hiljem 15 protsenti leitakse. Lisaks on ülikoolide peale sel aastal jagamiseks ootel 5 miljonit eurot, kui allkirjastaksime halduslepingud, mis talvel allkirjadeta jäid.

Kas ülikoolid ei sea latti liiga madalale, sest inflatsioon on praegu 20 protsenti?

Ma ei välista, et võib-olla tuleb kokkulepe üle vaadata, mis sõltub ka sellest, millised saavad olema ülikoolide väliskeskkonnast tingitud erisused. Kuni me seda ei tea, on raske teha ettepanekut praeguste kokkulepete korrigeerimiseks.

Ent veel olulisem on lähiajal, enne riigikogu valimisi, ühiskonnana kokku leppida, missugust kõrgharidust Eesti tahab ja sellest lähtuvalt tekitada arenguks pikem plaan.

Rahastamise aruteludest on üpriski kõrvale jäänud üliõpilaste panus ja nende hakkama saamine õpingute ajal.

Kuidas tudengid toime tulevad?

Tudengid on sunnitud õppetöö arvelt töötama. Seetõttu jääb neil õppetööks vähem aega ja õpinguid katkestatakse rohkem kui peaks. Ebakindlusega kaasnevad omakorda vaimse tervise probleemid. Õppelaenud ja -toetused on lootusetult ajast maha jäänud ja selle teemaga tuleb kohe-kohe tegelema hakata.

2000 eurosest õppelaenust aastas huvitatuid oli varem väga vähe. Laenusummat tõsteti küll 1000 euro võrra, ent see ei kata kulutusi isegi söögile ja majutusele. Probleemiks on ka liiga kõrge laenu intressimäär - 3 protsenti, millele lisandub kasvav euribori protsent.

Millised toetused on ette nähtud majanduslikult halvasti toime tulevatele tudengitele?

Üliõpilastele mõeldud toetused on Eestis sisuliselt puudu. Üliõpilased panustavad aega, kui võtavad oma parimast bioloogilisest eluperioodist tükikese ja annavad selle ülikoolide kätte, et haridust saada – see on samuti nende suur investeering.

Kas toetate õppemaksu sisse seadmist?

Meil ei ole praegu konsensust, kuidas kõrgharidust tulevikus rahastada. Seda tuleks teha mitmest allikast, kus riigi osaks jääb 75-80 protsenti. Millised on teised allikad ja milline võiks olla õppuri osa ja kus tekib tasakaalupunkt hea hariduse saamisega, on edaspidi poliitiliste vaidluste objekt.

Kindlasti ei tasu unustada, et Eestit ümbritsevad tasuta kõrgharidusega Põhjamaad ja ka erinevate erialade lõpetajatel on erinevad väljavaated tööjõuturul. Hollandis kehtib tudengile mõõdukas, aastas 2000-3000 eurone õppemaks.

Sel aastal muutis arstiteaduskond sisseastumise korda, mis viis selleni, et arstiks õppima soovijaid pääses 180 kohale 168 ja proviisori õppe 40 kohale vaid kolm. Kas pingutasite nõudmistega üle?

Seda ei peaks nii üle dramatiseerima. Avaldusi tuli tõesti tavapärasest kaks korda vähem. Kuigi ülikool teatas sisseastumise korra muutusest kaks aastat ette, oli see osale sisseastujatest siiski üllatus. Lisaks näitasid sisseastumiseksamite tulemused, et füüsika ja keemia omandamise tase pole kõikides koolides hea.

Ent arstiõpe on jätkuvalt ülikoolis kõige väiksema väljalangevusega õppekava, kus kuue aasta jooksul jätab õpingud katki 15-20 tudengit.

Kas proviisori kursus üldse avati?

Avati küll. Lisaks pakuti soovijatele võimalust õppida pool aastat täienduskursusel, kuhu laekus üle 70 taotluse, millest valiti välja 24. Kuid ka sel moel ei saanud kursus kohti täis. Talvel saavad lõpetajad kandideerida proviisoriõppe esimese kursuse vakantsetele kohtadele - neid on 37. 

Perearstidele oli residentuuris 40 kohta, aga täis tuli 29. Radioloogias seevastu esitati 8 avaldust kohale. Miks noored arstid valivad rohkem teisi erialasid?

Tuleb veel analüüsida, miks kohad ei täitu. Ent perearst on tööandja, mis ei pruugi kõigile tohtritele sobida. Radioloogias on vabadust rohkem. Perearsti praksise pidamine keskustest eemal on samuti keerulisem, kui kolleegid on kaugel ja sotsiaalne keskkond võimalustevaesem.