SÕJASTUUDIO ⟩ Rainer Saks: initsiatiiv Hersonis on ukrainlaste käes

Juba mitmendat päeva kestab ukrainlaste vastupealetung riigi lõunaosas Hersonis. Kas see võiks tähendada, et lähiajal tuleb suurem rünnak kogu rinde ulatuses, sellest räägime Postimehe sõjastuudios julgeolekuekspert Rainer Saksaga. 

Saatejuht on Ulla Länts. 

Eile pääsesid Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri eksperdid Zaporižžja tuumajaama. Mida nad seal teha saavad?

Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri missiooni esimene ülesanne on kindlaks teha ja koostada raport selle kohta, mis seisus on tuumajaama ohutus, kuidas seal protseduurireegleid järgitakse ja kuidas jaam töötab. Loota on, et selle raporti mõjul saavad aatomienergiaagentuur ja ÜRO ning mõned teised organisatsioonid kujundada mingid meetmed, mida hakata sõdivatelt osapooltelt nõudma ja mida tuleb täpsemalt järgida.

Ukraina on küll öelnud, et nende eesmärk on viia sellest piirkonnast välja sõjaline tegevus ja nad soovivad, et Vene väed lahkuksid sealt. Samas on selge, et sõja sellises faasis ei antaks seda territooriumi ka Ukraina kontrolli alla.

Küsimus on, kas ÜRO egiidi all on seal võimalik tekitada olukord, kus piirkond oleks mingite rahvusvaheliste jõudude kontrolli all. Ma väga kahtlen, et selleni jõutakse, kuna see on väga pikk ja keeruline protsess. Aga vähemalt on see mingisugune surveavaldus Venemaale.

Juba ainuüksi asjaolu, et Venemaa missiooni tuumajaama lasi, annab kinnitust, et neil ei lähe rindel hästi. Venelastel on järjest rohkem vaja tuua mängu selliseid rahvusvahelisi mehhanisme, mis võimaldaksid kaudselt vaherahuläbirääkimiste õhkkonda.

Mis võiks lähiajal Hersonis juhtuda?

Ukrainlased on seal juba tõsist edu saavutanud, suures plaanis ongi initsiatiiv ukrainlaste käes ja Venemaa on see reageeriv pool, kes peab oma vägesid saatma nendesse piirkondadesse, kuhu Ukraina on nad oma tegevuse tulemusena nii öelda kutsunud.

Teine märk, mis on Ukraina jaoks väga positiivne, on see, et nad on suutnud tekitada just Dnepri läänekaldal suurtükiväe tule ülekaalu ja kontrollivad juba õhuruumi, väidetavalt on Venemaa õhukaitse seal tugevasti pärsitud või täiesti hävitatud. Need on kaks väga suurt saavutust, mida sõja praeguses faasis ei ole sugugi lihtne teha.

Ukrainlased on kindlasti ka mõningaid väiksemaid territooriume tagasi võtnud, aga see pole praegu veel eesmärk. Eesmärk on ikkagi tekitada olukord, kus Vene väed kaotavad Dnepri läänekaldal võitlusvõime. Mõni arvab, et sellega läheb nädal. Ma ise kaldun ka arvama, et järgmise nädala keskpaigaks hakkab ehk rohkem esile tulema, et Vene vägede võitlusvõime hakkab langema. Muidugi võib ka minna kauem, sest väga raske on hinnata ja sellist maatriksit, mille järgi seda välja arvutada, ei ole olemas.

Samas räägitakse sellest, et Vene väed on just rinde lõunaosas suutnud üsna tugevalt sisse kaevuda.

Venelaste jaoks on iseenesest väga suur saavutus, et nad üldse Dnepri läänekaldale jõudsid, kuna ukrainlased ei suutnud seda sõja alguses takistada. Kui nad nüüd kaotavad võimaluse tungida edasi Odessa suunas või ka põhja poole, siis on nende jaoks eriti oluline hoida olemasolevat platsdarmi, eriti tähtis on see poliitilise juhtkonna jaoks.

Just seetõttu ongi nad rajanud ühele rindelõigule kolm kaitseliini, millest esimese on Ukraina ära lõhkunud ja jäänud on kaks. Samas kogu rindejoont ei ole võimalik pideva kaevikuteliiniga katta, seetõttu kasutataksegi väga palju mobiilset kaitset ja seetõttu on ka luurel väga tähtis roll.

Kui venelased peaksid hakkama selles piirkonnas taganema, siis arvestades seda, et sillad on lõhutud, kuidas see võiks toimuda? Mida nad suudavad päästa?

Mehi nad saavad päästa, aga tehnikaga on raskem. Tehnika jääb maha, nii nagu see jäi paljuski maha ka siis, kui nad taandusid või kohati lausa põgenesid Kiievi suunalt.

Põhimõtteliselt hinnatakse Vene väegrupi suuruseks selles paikkonnas hetkel 15 000 kuni 20 000 sõdurit. Ma ise arvan, et see number jääb alla 20 000, sest kui see oleks suurem, oleks neil potentsiaali ka peale tungida, aga seda pole Vene üksused selles kohas juba väga ammu suutnud, nad on olnud kaitses.

Praegu pääseb üle jõe jala ja kergemate paatidega, võib-olla parvede ja kergemate sõiduautodega, nii et mingisugune liiklus ikkagi toimub, aga Vene pool ei suuda vedada järgi laskemoona suurtükiväe raskerelvade jaoks ja ei suuda viia tehnikat remonti ja seda välja vahetada. See tekitab seal olevast grupeeringust varsti sellise kergjalaväe, aga kergjalaväega toimetulek on palju lihtsam, kui raskelt relvastatud väekoondistega.

Kuuldavasti olevat Putin andnud käsu, et Donetski oblasti piirideni tuleb jõuda 15. septembriks. On see realistlik?

Kahtlemata ei ole, pigem on see selline strateegiline kommunikatsioon, et näidata, nagu oleks initsiatiiv Venemaa käes.

Kuhu venelased võiksid täiendavaid jõude suunata? Teame, et läbi Krimmi on toodud kohale 3. armeekorpuse üksused. Kus neid võidakse kasutada?

See on ikkagi mõeldud selleks, et täiendada Hersoni grupeeringut, aga kui nüüd üle jõgede ei pääse, siis võib-olla tõesti Vene väejuhatus mõtleb välja mingisuguse alternatiivse plaani, kuidas rünnata kuskil mujal, selleks et häirida ukrainlaste pealetungi Dnepri läänekaldal.