OTSE POSTIMEHEST ⟩ Marina Kaljurand: Euroopas ei suudeta tõenäoliselt täielikus viisakeelus kokku leppida

Kas Euroopa suudab leppida kokku Vene kodanikele turismipiirangute kehtestamise ja jätkata ka teiste sanktsioonidega või hakkab sõda meie jaoks tavaliseks muutuma. Kui levinud on Euroopas arvamus, et sõda peetakse Ukrainas ja teised riigid ei peaks kartma, sellest räägime Postimehe otsesaates Euroopa Parlamendi saadiku Marina Kaljurannaga. 

Saatejuht on Ulla Länts.

Ukrainas käib sõda, aga sõdiva riigi kodanikud reisivad rõõmsalt mööda Euroopat ringi ja veedavad siis puhkust. Miks see nii on?

Eks see tundubki väga ebaõiglane, et kui Ukrainas surevad inimesed, siis siin käivad Vene kodanikud puhkamas. Olin nädalavahetusel Jurmalas ja nii palju Vene autosid ja nii palju vene keelt, ma ei teagi, millal ma seda viimati nägin ning seda oli väga kurb vaadata.

Eesti on astunud õigeid samme, piirates Vene kodanike Eestisse pääsemist ja viisade väljastamist ning kontrollides dokumente palju põhjalikumalt ja palju aeglasemalt. Kas Euroopa Liit tervikuna on valmis kehtestama kõigile Vene kodanikele või Vene turistidele viisakeeldu, ma arvan, et seda ei juhtu.

Jah, mõned Vene kodanikud, mõned ametnikud, kes on kõige otsesemalt vastutavad agressiooni eest, on küll mustas nimekirjas ja ametlikud suhted on katkenud, aga sellise kokkuleppe saavutamisse, kus kõik 27 riiki ütleksid, et nad lõpetavad turistidele viisade väljastamise või ei lase venelasi oma riiki, ma ei usu.

Suure tõenäosusega võidakse välisministrite poolt Prahas kokku leppida viisalihtsustuslepingu lõpetamises või peatamises. Tegemist on ju Venemaa ja Euroopa Liidu vahelise lepinguga, mille järgi saab viisasid lihtsustatud korras, mis tähendab, et tuleb esitada vähem dokumente, viisa saab kiiremini kätte ja kontroll on võib-olla natuke lihtsam ning viisadki maksavad vähem.

Ma arvan, et see muudatus tehakse küll ära ja Vene kodanikele hakatakse viisasid väljastama samamoodi, nagu kolmandate riikide kodanikele, kellele mingisugused lihtsustused ei kehti, aga ma ei usu, et Vene kodanikele kehtestatakse täielik viisakeeld.

Nii et hea oleks seegi, kui kaoks ära 2007. aastal kehtima hakanud viisalepe ja venelastel ei oleks enam nii lihtne hankida lühiajalisi viisasid?

See oleks vähemalt väike samm. Kindlasti peaks midagi tegema nende Vene kodanikega, kes kasutavad Balti riike ja Soomet transiidina, et jõuda esimese lennukini ja lennata siis teistesse Euroopa riikidesse. Ma arvan, et me peaksime olema palju karmimad.

Saan aru, kui Eestisse tulevad Vene kodanikud, kellel on siin sugulased, kellel on kinnisvara, kes külastavad hauaplatse ja kellel on mõjuvad põhjused, aga kui piiril näidatakse lennuki piletit, et lennata Tallinnast Itaaliasse, Kreekasse või Frankfurti, siis ma leian, et neid ei peaks sisse laskma.

Mina soovitaksin panna praegusel välisministril põhirõhu just sellele, kuidas piirata seda meeletut transiiti läbi Eesti. Mõned sammud on küll juba tehtud, aga seda peaks veel karmimalt piirama. Mitte raiskama aega selle peale, et saada 27 liikmesriigi nõusolek täielikuks viisakeeluks, mida lähikuudel ei tule.

Transiidinumbrid on muidugi suured ja tundub ka irooniline, et me ühelt poolt oleme küll keelanud venelaste lendamise Euroopa Liitu, aga samal ajal tulevad nad autoga üle meie piiri, astuvad Tallinnas lennukile ja lendavad ikka.

Eks see ongi keeruline, sest on olemas Schengeni reeglid ja me saame piirata vaid Eestis välja antud Schengeni viisadega inimeste reisimist. Ma ei tea, kas on üldse võimalik ja kuidas on võimalik, piirata teiste riikide antud Schengeni viisadega reisijate reisimist. Nii et põhirõhk peaks olema sellel, kuidas peatada turistide transiit.

Ma ei ole nõus Saksamaa kantsler Scholziga, et me kiusame siin Vene kodanikke, venelastel on neid kohti, kus reisida, küll ja külli. On piisavalt riike, kes ei ole kehtestanud neile mingeid piiranguid ega ühinenud mingite sanktsioonidega, nii et mingu nendesse riikidesse.

Euroopa Liidu välispoliitilised otsused peavad olema ühised, kõik peavad nõus olema. Kas me peaksime nüüd hakkama selgitama ja oma viisakeelu ettepanekule toetust kauplema?

Ilmselt seda tuleb selgitada, ilmselt tuleb edasi rääkida, aga ma ei paneks sellele liiga suurt rõhku. Minu arvates on praegu palju tähtsam täita täielikult neid sanktsioone, mis on kehtestatud ja viia sisse täiendavad sanktsioonid Venemaa vastu, sest turistide reisimise peatamine ei lõpeta sõda, aga majanduse allakäik, majanduse hävitamine, see on see, mis toob sõja lõpu lähemale. Nii et ma arvan, et praegu peaks olema põhirõhk sellel, et täidetaks juba kokku lepitud sanktsioone ja liigutaks täieliku energiaembargo poole, sest ma ei saa ka sellest aru, mida me ootame.

Kui Venemaa mängib ühe riigi teise vastu kasutades ära neid kõhklusi, mis Euroopa Liidus on, siis hakkab ta ära kasutama ka vastuolusid, mis tekivad täieliku viisakeelu mittesaavutamisega, nii et miks me raiskame selle peale aega. Tegeleme parem sellega, mis on esmane ja selleks on Venemaa majandusele nii tugeva löögi andmine kui võimalik, et ta ei saaks finantseerida sõda, et ei saaks finantseerida lahingumoona ostmist, et tuleks sõjale lõpp või vähemalt tuleks sõja lõpp lähemale, aga muidugi Ukraina poolt soovitud tingimustel.

Euroopa Parlament koguneb taas uueks tööaastaks. Kui suur on oht, et nüüd hakatakse parlamendis tegelema rohkem oma probleemidega, mõtlema, kuidas talv Euroopas üle elada ja hoopis vähem pööratakse tähelepanu Ukrainale?

See oht on olemas, Ukraina ei ole enam nii prioriteetne. Juba kevadel oli Euroopa Liidus tunda sõjast väsimise märke. Poliitikud peegeldavad ju oma valijaid ja ka minu poliitilises fraktsioonis tahtsid mõne riigi poliitikud rääkida energiahindadest ning ei mõelnud selle peale, mis seda põhjustab.

Nad peegeldasid seda, mida ootavad nende valijad. Nende valijatele ei läinud korda, mis toimub Ukrainas, nad olid juba mingil hetkel harjunud sellega, et hommikul ärkad üles, vaatad, kui palju on hukkunuid, mida räägib Zelesnkõi, kui üldse vaatad, noh ja siis lähed oma muredega edasi.

Nii et see oht on olemas, aga ma arvan, et siin ongi ka Balti riikide saadikute, Poola ja mõnede teiste riikide saadikute ülesanne hoida Ukraina teemat päevakorral. Mõlemad teemad peavad olema päevakorral, nii sõda Ukrainas, kui see, kuidas meie inimesed selle raske sügise üle elavad – aga see sügis tuleb raske. Neid teemasid ei tohi vastandada ja selle hinnaga, et meie, eurooplased, saaksime sügisel kergemini hakkama, ei tohi survestada Ukrainat järeleandmistele Venemaa suhtes.