OTSE POSTIMEHEST ⟩ Irene Käosaar: kerge ei saa see õppeaasta olema

Uue kooliaasta märksõnadeks on õpetajate puudus, Ukraina lapsed ja üleminek eestikeelsele haridusele. Kuidas me selle kõigega hakkama saame, sellest räägime Postimehe otsesaates Narva riigigümnaasiumi juhi Irene Käosaarega.

Algus kell 12, saatejuht Ulla Länts. 

Kui keeruline tuleb alanud õppeaasta juba seetõttu, et see on ühtlasi ettevalmistusaasta üleminekul eestikeelsele õppele?

Meil on tõesti suhteliselt vähe aega, aga ma siiski tahaks meelde tuletada, et see eesti keelele üleminek ei ole ju tulnud ootamatult. Seda otsust on ühte või teistpidi kaalutud, tahetud teha, juba peaaegu tehtud, aga siis ikkagi pidama jäädud, umbes kümme aastat. Ametlikku otsust ei ole ju veel tänagi, on vaid kokkulepe koalitsioonilepingus. Kuni eestikeelsele koolile üleminekut pole kirjutatud seaduse keelde, on ikkagi natuke sellist ärevust, et kas otsus ikka tuleb. Kui rääkida koolidest, siis ega kerge ei saa see õppeaasta olema. Meil on ju paljudes eestikeelsetes koolides ka Ukraina lapsed, kes ei valda eesti keelt, ega tea väga palju meie kultuuriruumist ja keskkonnast. Ma arvan, et koolide puhul on peamine väljakutse saada üle hoiakutest, et eestikeelsele koolile pole võimalik üle minna. Ma olen kindel, et seda on võimalik teha ja kui me räägime asjaolust, et üleminek eestikeelsele õppele algab esimeses ja neljandas klassis, siis see ei tähenda, et juba üleminekuaasta 1. septembril peab kõik olemas olema, vaid siis me alles alustame. Õpetajate puudus on muidugi väljakutse, see on probleem eestikeelses koolis, aga venekeelses eriti, sest siin lisandub lisaks kompetentsinõudele ka tingimus, et õpetajad peavad valdama eesti keelt väga heal tasemel ja olema valmis vene õppekeelega koolist töötama. Venekeelne kool paraku on natuke teistsugune keskkond kui eesti õppekeelega kool, nii et neid hoiakute ja väärtusruumi väljakutseid on päris mitmeid.

Miks meil õpetajate järelkasv kadunud on, kas küsimus on ikkagi palgas või on õpetajatöö ise muutunud keerulisemaks?

Kui ma seda vastust vaid teaksin, see nagu öeldakse, on selline miljoni dollari küsimus. Probleeme on ilmselt mitmeid. Mina ise ei ole küll palga või raha usku inimene, aga kui palk on liiga väike, siis on muidugi probleem. Õpetajate palk on siiski tasapisi ka tõusnud. Ta kindlasti peaks olema kõrgem, aga mina ei usu, et keegi jääb kooli õpetajana tulemata selle pärast, et seal on palganumber nii või teistsugune. Pigem on ehk probleemiks, et varem oli väljakutseid vähem, vähem oli erinevaid huvitavaid tegevusi. Praegu on maailm tööalaselt hästi kirju ja erinevaid väljakutseid otsitakse kusagilt mujalt. Varem võib-olla oligi üks võimalus, kuidas maailma parandada, minna kooli õpetajaks, nüüd on aga variante enam. Nii et ma arvan, et sellise maailmaparandusliku suhtumisega inimesed hajuvad lihtsalt ära. Teisalt on võib-olla lisandunud hirme, et lapsed on tänu erinevatele kasvatusmeetoditele väga palju muutunud. Ka koolidest endast on tulnud sellist hirmutamistaktikat, et lastel on kõik õigused ja õpetajatel ei ole ning ärge jumala pärast kooli tulge, koolis on ikka väga keeruline. Mina seda arvamust ei jaga. Ma ei usu, et õpetajal, kellel on autoriteet ja empaatia, oleks koolis väga palju probleeme.

Lähiaastatel vajame ilmselt tublisti juurde eesti keele õpetajaid.

Me vajame järgnevatel aastatel juurde eesti keele õpetajaid ja ka eesti keeles õpetavaid õpetajaid, sest mitte kõik õpetajad, kes vene õppekeelega koolides töötavad, ei ole võimelised eestikeelsele koolile üleminekuprotsessiga kaasa minema. Üks võimalusi on kutsuda üles inimesi, kes oma kompetentsi ja hariduse poolest oleksid kohased, tulema kooli õpetama. Mul endal on taoline kogemus kevadest, kui ma töötasin veel Integratsiooni Sihtasutuses ja me vajasime seoses ukrainlastega õpetajaid. Siis tegime sellise üleskutse ja meiega võttis ühendust üle saja inimese, kes olid eesti filoloogid, aga töötasid toimetajate ja tõlkijatena või hoopis mingis muus ametis. Nad olid valmis õpetajateks tulema. Nii et see on üks praegu kasutamata võimalusi. Teatav täiendõpe on muidugi vajalik.

Teil endal on aega aasta, et komplekteerida Narva riigigümnaasium, kust te leiate sinna eesti keelt osakavad õpetajad?

Olen väga optimistlik, ma üldse ei muretse. Olen täiesti kindel, et ma need õpetajad leian, tuleb lihtsalt vaadata laiemalt. Esiteks on ka Narvas ka praegu päris mitu kooli ja seal õpetab päris mitu õpetajat. Nii et ei saa öelda, et plats oleks täiesti puhas ehk siis olemasolevad õpetajad on üks variant. Teine variant on leida inimesi erinevate programmide kaudu või käia ülikoolides, aga mul on see kogemus olemas ajast, kui Narva eesti keele majja õpetajaid otsisin. Tegelikult on vaja luua korralik töö- ja õppimise keskkond. Kui see on olemas ja on ka toetavad kolleegid ning metoodiline tugi, samuti selgelt sõnastatud ühine eesmärk, siis ma arvan, et soovijaid on väga palju. Minu poole on juba pöördunud minu enda tuttavad erinevatest valdkondadest, kes on valmis õpetama mõnd valikainet.

Laiem avalikkus sai alles viimastel nädalatel aru, et Narva volikogu töötab vene keeles, rikkudes sellega keeleseadust. Kas täiskasvanute keeleõpe pole Narvas võimalik või nad kohe üldse ei taha eesti keelt õppida?

Võimalused on olemas. Seda võin ma küll kinnitada, et riik on viimastel aastatel panustanud täiskasvanute keeleõppesse väga palju. Me avasime 2019. aastal ju eesti keele majad Narvas ja Tallinnas. Meil on Narvas suurepärased ruumid, meil on suurepärased õpetajad – nii et võimalused on olemas. Seoses Ukraina põgenike tulekuga on see võimaluste arv veelgi suurenenud. Mis puudutab tahtmist, siis nähes, kuidas inimesed käivad erinevatel üritustel, pole ka tahtes küsimus. Kui vaadata linnavolinikke, siis kahjuks on nendest väga paljud sellises vanuses ja siiamaani elanud ja õppinud ka selles keskkonnas, kus keegi ei ole nõudnudki eesti keele oskust ning neil ei ole tekkinud mitte mingisugust motivatsiooni selle õppimiseks. Tegelikult räägivad nooremad volikogu liikmed Narvas ka eesti keelt, lihtsalt, kui üldine keelekasutus on vene keel ja kui pooled või natuke rohkem kui pooled inimestest mitte midagi aru ei saa, siis muutub ühel hetkel see istung tsirkuseks ja tekib küsimus, et mida siis volikogu peaks tegema, kas ta peaks rääkima sisuliselt mingitest teemadest või korraldama keelekursusi.