K, 5.10.2022

OTSE POSTIMEHEST ⟩ Hellar Lill: sõjahauas olevas kirstus võib olla ühe sõduri pealuu ja teise säärekont

Ulla Länts
, ajakirjanik
Hellar Lill: sõjahauas olevas kirstus võib olla ühe sõduri pealuu ja teise säärekont
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1

Eestis on üle saja sõjahaua ja mitte kõik neist ei saa jääda oma senisesse asukohta. Mis nendest edasi saab, sellest räägime sõjamuuseumi direktori Hellar Lillega.

Saatejuht on Ulla Länts.

Kuuldavasti on muuseumisse toodud Narva tank kasvatanud tublisti teie külastatavust.

Nädalavahetusel käis meil meil tõepoolest palju inimesi, aga muuseum on ju saanud meedias tänu sellele tankile ka päris hea turunduskampaania. Samas ei saa öelda, et kõik need inimesed, kes meil käisid, oleks tulnud vaatama tanki kui kultusobjekti. Põhjus oli pigem selles, et tankist oli palju juttu ja seda tuldi vaatama. Teisalt on meil muuseumi välialal täpselt samasugune tank eksponeeritud kogu aeg, nii et selles mõttes pole Narva tankis tehnikamälestisena midagi erakordset.

Kõige kurikuulsam monument on nüüd teisaldatud ja edaspidi saavad omavalitsused loodetavasti ise punamonumentide äraviimisega hakkama, keerulisem on olukord, kui monumendi alla on ka keegi maetud. Kui palju on Eestis sõjahaudu, mis asuvad väljaspool kalmistut?

Väljaspool kalmistut olevaid sõjahaudu on palju ja kõiki ei pruugi me teadagi. Neid, mis on sõjahaudadena registris, mida me teame ja kus on reeglina ka hauatähis, on kusagil 130 ringis. Silmas tuleb pidada sedagi, et väljaspool kalmistut rajatud sõjahauad ongi tihti tehtud just ideoloogilistel kaalutlustel ja sellistesse kohtadesse, kus inimesed käivad – linnaväljakutele, parkidesse, haljasaladele. Eesmärgiks oligi, anda sellisele monumendile hauapaiga pühadus ja just see on hoidnud neid monumente tänase päevani.

Samas ei ole sõjahaua ümbermatmises midagi erakordset. Tegelikult tuleb kogu aeg nii teede ehituse kui majade vundamentide rajamise käigus välja ka sõjahaudu. Me lihtsalt ei teadnud neist varem midagi, sest nad on tähistamata ning ka seal olevad säilmed maetakse kalmistule. 

Kui palju on materjali selle kohta, kes võiks olla ühte või teise paika maetud ja kui usaldusväärne see teave on?

Nõukogudeaegsed andmed on tõepoolest väga ebausaldusväärsed. On juhtumeid, näiteks Otepääl, kus olemas olid lausa nimeplaadid inimeste kohta, kes oleksid pidanud olema sellesse paika maetud, aga väljakaevamistel selgus, et tegelikult oli pinnas pea puutumata. Seal ei olnud kunagi mitte mingisuguseid matmisi toimunud, oligi lihtsalt hauasammas, kuhu olid lisatud mingid nimed.

Samuti on olnud juhtumeid, kus on varem teada, et maetud peaks olema mingi arv sõdureid, ka nimed on juures, aga väljakaevamistel selgub, et mõnes kirstus ei ole tervet skeletti, on ühe inimese pealuu ja teise säärekont. Sellisel juhul on enamasti tegemist sekundaarse matmispaigaga, mis tähendab, et need inimesed on juba enne olnud kuhugi maetud, aga ideoloogilistel kaalutlustel on nad esialgsest matmispaigast ühte või teise kohta kokku toodud.

Pronkssõduri teisaldamisega seotud ümbermatmiste käigus üritati ju üsna täpselt selgitada, kes sinna maetud olid, nii et kaasatud olid ka kohtuekspertiisi spetsialistid, praegu vist enam nii täpselt andmeid välja ei selgitata?

Pronkssõduri puhul oligi tegu esmakordse teisaldamisega ja sellele pöörati väga palju tähelepanu. Kui me tänasel päeval säilmeid välja kaevame, tuleb arvestada, et tuvastamine on praktiliselt võimatu. Mõnel puhul võib ehk olla säilinud mõni dokumendi osa või mõni medal seerianumbriga, mille põhjal on võimalik hakata inimesi tuvastama, aga kõigile DNA uuringu tegemine on praktiliselt võimatu.

Ma ei räägi isegi rahanumbritest, kuigi see on erakordselt kallis, aga küsimus on selles, et kellega neid säilmeid siis võrrelda. Kui me ümbermatmisi teeme, siis mõnikord on inimesed meie poole pöördunud, et nende perekonnalegendi järgi peaks vanaisa või vanavanaisa olema sellesse kohta maetud.

Tuleb aga silmas pidada, et me tõesti võiksime selle ühe inimese DNA andmed saada, aga kui võrdlus on kaheksakümne inimesega, siis läheb see maksma suurusjärgus 100 000 eurot. Nii et kas sellel on suurt mõtet?

Sõjast on ju möödas väga palju aega, mida üldse on võimalik hauast leida?

Inimeste luustikud on säilinud kenasti, reeglina on olemas ka kirstujäänused, mõnikord mõni tekstiilitükk, jalanõude säilmed, aga reeglina mitte midagi väga erakordset. Kui on tegemist sõduriga, kes on koos kiivriga maetud, siis on ka kiiver, mis on enamasti küll halvas seisukorras.

Kui töömahukas sõjahaua lahtikaevamine on, kuidas te seda tööd teete?

Meil on sõjahaudade komisjon, mis töötab kaitseministeeriumi juures. Ettepanekuga üks või teine ühishaud ümber matta pöörduvad sõjahaudade komisjoni poole enamasti omavalitsused. Komisjon teeb otsuse, mille kinnitab kaitseminister ja kuna kaitseministeeriumi haldusalas on sõjahaudadega tegelemine delegeeritud sõjamuuseumile, siis ongi muuseumi ülesanne need ümbermatmised teha.

Nii et meie võtame juba ühendust konkreetse kohaliku omavalitsusega, arutame nendega läbi, et kuidas toimub hauatähise eemaldamine ja millist tehnikat on sinna täpselt vaja. Kui hauatähis on eemaldatud, siis selle arvatava sügavuseni, kuhu inimesed võivad olla maetud, me siiski siseneme tehnikaga ja sealt edasi tulevad juba spetsialistid, kes kaevavad luustikud välja.

Asja teeb keeruliseks see, et matmisala ei ole tihtipeale konkreetselt piiritletud või on seda on hiljem ümber kujundaud, ja siis võivad säilmed olla ka mujal. Nii et tööd on päris palju.

Märksõnad
Tagasi üles