Sõjastuudio ⟩ Kunnas: Venemaa käsitab Eestit vaenuliku riigina

Sõjastuudio saatekülaliseks on Leo Kunnas Foto: Kermo Benrot

24. august on Ukraina iseseisvuspäev. Sellega seoses hoiatas Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi kõiki oma partnereid Venemaa selle nädala plaanide eest. Riigikogu riigikaitsekomisjoni aseesimees Leo Kunnas nentis Postimehe otsesaates «Sõjastuudio», et Vene pool võib tõesti nüüd teha rohkem raketirünnakuid.

Ukrainlasi on hoiatatud Vene raketirünnakute suure ohu eest täna ja homme, mil riigis tähistatakse lipu- ja iseseisvuspäeva. Ehkki rindejoon on püsinud paigal, siis kas usute, et lähipäevadel on näha täiendavaid provokatsioone ja negatiivsemaid arenguid?

Vene pool loomulikult võib nüüd teha rohkem raketirünnakuid ehk siis anda rakettidega tulelööke. Aga neil on olnud see probleem, et viimase aja trend on olnud, et nad on kasutanud palju õhutõrjerakette (S-300 ja S-400) maismaa sihtmärkide vastu, mis ei ole selleks üldse mõeldud ja mis on seetõttu ka ebatäpsed.

See näitab seda, et neil ei ole Iskander-tüüpi taktikalisi rakette kui ka kaliiberrakette, mida lastakse lennukitelt ja laevadelt ja millel on suurem ehk 1300 km tegevusraadius. Raketid on kallid ja neid ei ole palju varus. Seega Venemaa midagi väga massiivset tõenäoliselt teha ei saa.

Aga raketirünnakud on tavapärased, kuid need ei toimu mingi kindla regulaarsusega – on päevi, mil antakse rohkem tulelööke ja on ka päevi või isegi nädalaid, kus neid on vähem. Terve suvi on olnud vahelduv nende rünnakute osas.

Mis on tuumpõhjused selleks, et rindejoon on püsinud suhteliselt muutumatuna? On see jõu raugemine, relvade puudumine, inimressursi nappus?

Siin on teatud patiseis sel põhjusel, et kummalgi poolel pole praegu eeldusi suuremateks pealetungideks. Ukraina pool vajaks palju rohkem raskerelvastust, nad on saanud vaid murdosa sellest, mida vajaksid. Erinevad analüütikud on hinnanud seda erinevalt, aga Ukraina pool suudab Vene tulelöökidele vastata umbes kümnendiku või mõnikord maksimaalselt viiendiku osas.

Vene pool kasutab ikkagi iga päev suurtükimürske ja reaktiiv laskeseadeldiste rakette mitukümmend tuhat ja Ukraina pool suudab sellele siis vastata võib-olla mõne tuhandega. Nende tulelöökide massiivsuses on loomulikult selge ebavõrdsus. Aga Ukraina seisu on viimase paari kuu jooksul parandanud nii HIMARS kui ka M-272 tüüpi reaktiiv laskeseadeldised.

Kas praegust olukorda arvestades, kui kumbki pool ei saa põhjusel või teisel märkimisväärset edumaad, võib see konflikt aastateks vinduma jääda?

Jah, see võimalus on. Konflikt on kestnud praeguseks juba 8 ja pool aastat. Me võime vaielda, mis kuupäeval 2014. aasta veebruari lõpus see täpselt algas, aga nüüd, 24. augustil saabki ju kuus kuud täpselt täis laiaulatusliku agressiooni algusest.

Vene pool loomulikult siseriiklikult väidab, et mingit sõda ei ole, et see on kõigest erioperatsioon. No suurem erioperatsioon kui Tšetšeenias – ega nad ei väitnud ka, et Tšetšeenias kunagi sõda oli. Seal toimus Venemaa sõnul ka kõik muu kui sõda.

Aga praegune mastaap on muidugi palju suurem ja seda ei saa Vene pool päris niiviisi pidada, nagu ta pidas näiteks teist Tšetšeenia sõda. Ukraina on liiga suur nii elanike arvu kui territooriumi poolest. Selleks, et edu saavutada, peaks Venemaa kuulutama välja kas osalise või täieliku mobilisatsiooni ja formeerima siis sõjaüksusi või kasvõi osaliselt oma sõjaaja relvajõud.

Ehk siis ikkagi tunnistama, et tegemist on sõjalise konfliktiga?

Peaks seda tunnistama, aga seda Vene pool ei taha teha, sest on ka ilmne, et kuigi küsitlused näitavad sõjale suurt poolehoidu ja Vene propaganda püüab seda ka igati rõhutada, siis määratud hulka vabatahtlikke ei ole kuskil näha, kui küsitakse otse, kas nad on valmis minema sõtta.

Vene pool on sunnitud kraapima kokku inimjõude igalt poolt – põhiliselt okupeeritud aladelt, siis Wagneri grupp, püütakse leida vabatahtlikke Süüriast jne. See sõda ei lähe neil üldse kergelt. Venemaa püüab praegu seda okupatsioonirežiimi igati põlistada ja territooriume annekteerida ehk siis teha libareferendumeid, kehtestada Vene seadused, Vene haridussüsteem ja kõik, mis sinna alla kuulub ja muuta need territooriumid siis osaks Venemaast.

Selles mõttes on Ukraina jaoks aeg kriitiline, sest Venemaal on neid samme ridamisi planeeritud astuda juba septembris. Ukraina pool peaks tegema kõik endast oleneva, et neid takistada.

Euroopa Liidu välispoliitika juht Josep Borrell ütles, et Liit hakkab arutama Ukraina vägede väljaõppeoperatsiooni käivitamist naaberriikides. Annaks see mingi eelise? Mida see muudaks?

See muidugi aitaks kaasa. Näiteks ka britid on teatanud, et nad soovivad anda väljaõpet umbes kümnele tuhandele Ukraina sõjaväelasele. Kui Ukraina saab nüüd lääne päritolu relvasüsteeme, siis on ju loogiline, et nende kasutamiseks on vaja teha tüübiõpe, ümberõpe, täiendavalt taktikat õppida – seda kõike on vaja teha.

Ukraina kuulutas juba mitu kuud tagasi, et tahab suurendada oma relvajõude ühe miljoni inimese suuruseks (sõda alustasid nad umbes 200 000 – 300 000 inimesega) ja nüüd on loomulikult küsimus selles, et selleks, et sellest ühest miljonist abi oleks, on vaja need inimesed ka välja õpetada, üksustesse komplekteerida ja need üksused kokku harjutada. See kõik ei käi väga lihtsalt ja kõik see ei käi väga ruttu.

Kuidas sellised väljaõppeoperatsioonid välja näevad? Kas need toimuvad Ukraina pinnal või väljaspool?

Kui Euroopa Liit sellist operatsiooni hakkaks tegema, siis ma ei pea väga tõenäoliseks, et seda Ukraina pinnal hakatakse tegema. Tõenäoliselt on see ikkagi Euroopa Liidu riikide pinnal – eelkõige Poolas, Rumeenias, Leedus. See võiks välja näha nii. See parandaks Ukraina olukorda. Praegu kõik, mis vähegi parandab Ukraina olukorda, on hea.

Valgevene uudisteportaali Harta97 juht on kindel, et Putini esimese käsu peale ründab ka Valgevene Ukrainat. Mil määral on Lukašenka veel mõjutatav läänest või määrab tema jaoks asjad vaid Putini sõna?

Ma olen selles mõttes optimistlikum – see tõenäosus, et Lukašenka ründaks Ukrainat, on praegu väike. Ta oleks võinud seda teha kohe sõja alguses, tal oli mitu võimalust selleks, aga ta ei teinud seda. Siis ongi küsimus, miks ta ei teinud seda.

Kõige tõenäolisem põhjus, nii palju kui me näeme avalikest allikatest ja natuke võibolla ka Valgevene inimeste kaudu on tegelikult see, et Lukašenka tajub, et enamik Valgevene rahvast on selle sõja vastu. Valgevene relvajõud ja paljud ohvitserid ning vanemohvitserid ja kindralid kindlasti ei toetaks seda sõda.

Ukraina poole on ka Valgevene üksusi juba tekkimas ja siin tekiks juba konflikt ka valgevenelaste vahel. Lukašenka on eelkõige mures selle pärast, kuidas oma võimu säilitada ja ta ei astu neid samme, mis võiksid tema võimu oluliselt õõnestada. Sõda Ukrainaga oleks üks neist.

FSB väitel põgenes Darja Dugina tapja läbi Pihkva oblasti Eestisse – kas seesugune avaldus on provokatsioon omaette, n-ö pinna valmistamine millekski, et Eesti sellesse sündmuste ahelasse seoti?

Venemaa loomulikult käsitab Eestit vaenuliku riigina ja teeb kõik endast oleneva, et Eestit kuidagi diskrediteerida iga asjaga, millega vähegi võimalik. Selle kohta loomulikult ei ole mingeid tõendeid, et see niiviisi on aset leidnud.

Igasuguseid Vene propaganda väiteid olen ma üritanud teatud mõttes lihtsalt ignoreerida. Neisse ei ole mõtet süveneda. Mis puudutab Duginat, siis on see küsimus, et kes võiks olla sellest huvitatud või selle taga. On selge, et ei ole Ukraina poole huvides tappa praeguse Putini poliitika ideoloogiline isa, vana Aleksandr Dugin, mis oli selle rünnaku eesmärgiks ilmselt.

Kes seda võis teha ja mis põhjusel, ma ei oska seda öelda. Võib olla ka märke sellest, et Venemaal on mingit sisemist vastupanuliikumist tekkimas, aga ka selle kohta ei ole meil mingeid kindlamaid tõendeid, et võiksime seda väita.