K, 5.10.2022

SÕJASTUUDIO ⟩ Kyllike Sillaste-Elling: Ukrainas muretsetakse, kuidas minna talvele vastu

Ulla Länts
, ajakirjanik
Kyllike Sillaste-Elling: Ukrainas muretsetakse, kuidas minna talvele vastu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
  • Eesti hakkab üles ehitama Zõtomõri piirkonda.
  • Esimene lasteaed ehitatakse Eesti puidutööstusettevõtete abiga.
  • Inimeste olukord talvele vastu minnes on keeruline.

Eesti on esimene riik, kes on otsustanud hoolimata sellest, et sõda Ukrainas veel kestab, panustada riigi ülesehitamisse. Mida täpsemalt tehakse, sellest räägivad Postimehe Sõjastuudios välisministeeriumi asekantsler Kyllike Sillaste-Elling ja Postimehe ajakirjanik Margus Martin.

Kas ajal, mil sõda alles käib käib, on mõistlik alustada ülesehitustöödega?

On ikka, inimestele tuleb anda ju lootust. Ukrainas elab väga palju inimesi, kõik on sõja tõttu kannatanud, aga nüüd on aeg hakata ka riiki üles ehitama. Ukraina on ju ise esitanud sellekohase palve ja Eesti vastas sellele võib-olla ehk isegi esimesena.

Me oleme valinud välja ühe piirkonna – Zõtomõri, miks just selle?

Eks me vaatasime erinevaid kriteeriume, piirkonna suurust ning millised vajadused seal on. Paikkond asub Kiievist läänes, üsna lähedal Valgevene piirile ning kõik potensiaalsed selle piirkonna projektid tundusid meile hallatavad. Oleme ju siiski üsna väike riik, aga ma arvan, et me saame väga hästi hakkama ka Zõtomõri ülesehitamisega.

Selles paikkonnas on päris palju purustusi ja on selge, et kõike kohe taastada ei suudeta, millest tuleks alustada?

Ma lähtuksin sellest, mida räägiti kohtumistel Kiievis ja seal räägiti kahest asjast - üks on ikkagi relvaabi, vajadus selle järele on praegu väga, väga suur. Teine asi, millest nad rääkisid, oli finantsabi, et üldse hakkama saada, kui tuleb talvele vastu minna. Ka nemad muretsevad tõusvate energiahindade pärast. Zõtomõris on igapäevased mured, toidupuudust seal küll ei ole, aga väga paljud lasteaiad ja koolid on purustatud ning nad tahaksid hakata neid juba üles ehitama, et lastel oleks kuhugi minna. Elu läheb ju edasi ja lapsi on vaja harida. Samuti on probleemiks infrastruktuur, nägime seal isegi, et peaaegu kõik sillad olid purustatud, ilmselt läheb nende taastamiseks samuti palju ülesehitusraha.

Kuidas saadakse hakkama sisepõgenikega, kes tulevad küll ära sõjapiirkonnast, aga otsivad peavarju Ukraina nendes piirkondades, mis on sõjast suures osas puutumata?

Ma usun, et nad saavad hakkama. Zõtomõris me küll nendega kokku ei puutunud, aga olen kuulnud, et teised piirkonnad on olnud väga vastutulelikud. Väga palju põgenikke on ju Lvivis, sinna on läinud inimesed, kes ei taha Ukrainast lahkuda, aga ei taha olla ka rinde läheduses ja sõjategevuse keskmes. Rääkisime Zõtomõris ka inimestega, kellele sõbrad teistest riikidest olid küll pakkunud, et tulge meie juurde ja elage nii kaua kui vaja, aga nad ei soovinud kodumaalt lahkuda.

Meie oleme küll teinud otsa lahti, aga kui palju on vaja rahvusvahelist kogukonda veenda, et sõjalise abi kõrval tuleb koheselt hakata ka Ukrainat üles ehitama?

Selle peale on hakatud mõtlema. Alles mõned nädalad tagasi toimus sel teemal ka esimene suur rahvusvaheline konverents. Samuti on Euroopa Liit hakanud selle peale mõtlema ja katsub luua süsteemi, mis oleks Ukrainale kasulik. Ukraina on ka ise teinud ettepaneku, kuidas see võiks toimuda. President Zelenskõi tegi juba mõni nädal tagasi üleskutse, et palun valige endale mõni piirkond, mida üles ehitada - nii et neid samme on hakatud astuma ja üsna kiires tempos. Meie huvi on, et kogu ülesehitus oleks hästi koordineeritud ja kõik riigid ei tormaks ühte piirkonda, nii et mõned teised jääksid abita. Usun, et Ukraina riik on piisavalt haldussuutlik, et seda kõike koordineerida ja planeerida.

Kas Eestil on olemas meeskond, kes meie poolt valitud piirkonnaga tegeleb?

Meil on see meeskond olemas ja nad on juba ka Ukrainas kohal käinud. Eelmisel nädalal pandi nurgakivi ühe lasteaia ehitamiseks ning sealt minnakse juba edasi. Meie oleme üsna paindlikud ja ma usun, et me suudame üsna kiiresti edasi liikuda. Eelmisel nädalal viis ka meie välisminister Urmas Reinsalu President Zelenskõile ja teistele Ukraina liidritele sõnumi, et me tahame olla Ukrainat üles ehitades eesrindlikud ja kõige kiiremad. Me oleme väiksed ja suudame teha selliseid asju üsna paindlikult. Lasteaia projekt on väga hea näide, kuidas meie puidutööstusettevõtted aitavad seda teha.

Kui suur on oht, et kui sõda jääb kauaks kestma, tekib ka rahvusvahelisel kogukonnal väsimus ja abi Ukrainale jääb väiksemaks?

See oht on olemas, et kriisiväsimus tekib. Selleks, et see ei tekiks, tuleb Ukraina teemat järjekindlalt tõstatada. Kui ma vaatan NATO-t ja Euroopa Liitu, siis see teema on endiselt päevakorras esimene ja väga tähtis. Loomulikult tuleb sellega kogu aeg tegelda ja tulla välja ka konkreetsete ettepanekutega, aga selle nimel me ju kogu aeg töötame, valmistades ette järjekordset sanktsioonide paketti Venemaa suhtes.

Postimehe ajakirjaniku Margus Martini sõnul sai Zõtomõr juba sõja alguspäevil päris palju kannatada. Hooneid mis said raketitabamuse on seal paarituhande ümber ja suurem osa neist on tsiviilhooned. Ta rääkis, et inimeste ootus on, et neid objekte hakataks uuesti üles ehitama. «Kui sõja lõppu ootama jääda, siis sa võidki ootama jääda ja oma kuhjuvate murede otsas edasi istuda.»

Martin lausus, et Ukrainas on inimeste mure vastu talve päris suur ja kui vaadata realistlikult, siis ega kuu või kahega pole ka võimalik elamisväärseid tingimusi taastada. Seega on olukord sügise hakul keeruline ja praegu ei kujuta küll ette, kuidas need probleemid lahendatakse.

«Kõige ekstreemsem juhtum, mida mina tean, on Mõkolajvist, kus üks mu tuttav elab juba 24. veebruarist alates keldris. Ma ise küll ei kujuta ette, kuidas minna talvele vastu, kui sa koos kahe lapsega pead keldris elama. Nii et ma praegu ei taha mõeldagi selle peale, mis hakkab külmade ilmade saabudes toimuma.»

Märksõnad
Tagasi üles