SÕJASTUUDIO ⟩ Peeter Tali: venelastel ei jätku enam sõdureid

Sõjastuudios räägime nii viimastest arengutest Ukraina sõjas kui ka Narva tanki ümber toimuvast. Stuudios on strateegilise kommunikatsiooni ekspert Peeter Tali. Saatejuht on Ulla Länts.

Ukrainas on aktiivsem sõjategevus kandunud viimase kuuga lõunasse. Miks on venelased oma põhitähelepanu sinna suunanud?

Põhjuseks on ukrainlaste edukus kaitses ja kindlasti uute relvasüsteemide kasutuselevõtmine. Nüüd on ukrainlastel siiski ülitäpsed raketid ja nad on ära hävitanud hulgaliselt venelaste moonaladusid, koondumiskohti, staape ja lahingutehnikat.

Venelastel on tegelikult tulnud hirm naha vahele ning seda on selgelt näha ka vägede liigutamisest – nad on liigutanud väed Donetski oblastist lõunasse, et ukrainlased ei suurendaks oma edu Hersoni oblastis. Seal on tekkinud oht, et venelased võivad kotti jääda, kuna ukrainlased lõhuvad edukalt sildu, nii et need ei ole enam rasketehnikale kasutatavad.

Venelased üritasid Antonivka silda parandada, aga ukrainlastel õnnestus hävitada ka parandustehnika. Nüüd ongi venelastel strateegiline kimbatus, sest neil oli ikkagi plaan viia augustis või septembris läbi libareferendum Zaporižžjas ja Hersonis, mis on suures osas venelaste kontrolli all. Seal on aga tekkinud vastutegevus ja ukrainlased suruvad ka jõuliselt peale, et referendumit poleks võimalik läbi viia. Nii et Venemaa üritab siduda Ukraina vägesid igal pool, et takistada nende toomist lõunasse, kus nad võvavad vabastada Hersoni oblasti ja Zaporižžja.

Miks pommitavad venelased Zaporižžja tuumajaama, kui see on niigi nende kontrolli all? Tahavad näidata, et süüdi on ukrainlased?

Ühel poolt küll, aga seal purustati ju ka kõrgepingeliin. Ukrainlased käituvad siiski võimalikult ettevaatlikult, sest nad on tuumakatastroofi üle elanud. Tegelikult on see igasuguste rahvusvaheliste regulatsioonide vastu, et üldse sellises piirkonnas sõdida. Paraku ei ole Venemaa ealeski mingitest regulatsioonidest kinni pidanud.

Kas peaks kartma, et Vene sõjaväes võib mõni agar hull võtta tuumajaamaga seoses vastu otsuse, mille tagajärgi pole enam võimalik tagasi pöörata?

Vene sõjaväelaste rumalus on kohati ehmatavalt üllatav. Loomulikult soovivad ÜRO ja tuumaagentuur saata sinna oma vaatlejaid, aga Venemaa leiab igasuguseid ettekäändeid, et seda ei juhtuks. Venemaa ju kasutab tuumajaama territooriumit relvastuse, varustuse ja lahingumoona ladustamiseks ning lahingu juhtimiseks, mis on selgelt rahvusvaheliste reeglitega vastuolus.

Esimesed viljalaevad pääsesid möödunud nädalal siiski Ukrainast liikuma. Mis sunnib Venemaad seda kokkulepet täitma?

Eks siin tuleb mängu ühtpidi omakasu, sest kui vaadata natuke suuremat üldpilti, saab ju keegi kellegi mure ja hädaga väga rikkaks. Venelased peavad ju samuti selle vilja, mille nad on ukrainlastelt varastanud, kuidagi Mustalt merelt välja saama ja maha müüma.

Teisalt ei saa ka alahinnata Aafrika riike, kes seda vilja tegelikult vajavad, samal ajal kui Venemaa üritab saada Aafrikast mingisugustki toetust. Aafrikat ähvardab ilma Ukraina viljata näljahäda ja Venemaa peab siin mingi kompromissi tegema.

Aga vaatame, kuidas need asjad edasi arenevad, sealt on neli-viis laeva läinud, aga me ju ei tea, mis võib veel juhtuda.

Kus võiks olla ukrainlastel praegu võimalus võtta tagasi venelaste poolt okupeeritud alasid?

Seal, kus venelased on oma vägesid ära viimas. See on see sama Hersoni piirkond, kus tegelikult Ukraina töötleb Vene järelvedu ning logistikat, lõhub staape, koondumisalasid ja lahingumoona. Samamoodi võib ukrainlastele avaneda uus võimalus ka Donetskis ja Izjumis.

Venemaa küll üritab imiteerida rünnakut, aga tema üksused on verest tühjaks jooksnud ja just seetõttu võib ukrainlastel avaneda võimalus edasiliikumiseks ning ka oma positsioonide parandamiseks. Täna on olukord selline, et venelastel ei jätku enam elavjõudu, samas kui ukrainlastel ei jätku relvastust.

Vabatahtlike ja sõdurite mõttes ei ole ukrainlastel probleemi, kuna nad siiski hoiavad oma vägesid. Sellist asja nagu venelased teevad, et suurtükituli, siis tuimalt jalavägi peale, kui ära tapetakse, siis uuesti suurtükituli, uuesti jalavägi peale – sellist asja ukrainlased kindlasti ei tee. Nii et venelastel on probleem isikkoosseisu ja sõduritega, neid üritatakse küll värvata ja välja õpetada, aga lõppkokkuvõttes on nad siiski halvasti välja õpetatud.

Varem ju räägiti, et venelastel ei ole elavjõud probleemiks, sest riik on suur ja sõdureid jätkub, nüüd on need probleemid siiski tekkinud?

Me oleme ju lugenud täiesti uskumatuid lugusid sellest, kuidas Venemaa kahuriliha toodab. Põhimõtteliselt võib ju minna ka Teise maailmasõja kõige mustematesse praktikatesse, kus kriminaalidele anti mitte amnestia, vaid suunati nad läbi trahvipataljonide rindele, ja praegu on täpselt samamoodi. Ka nüüd üritatakse vanglatest midagi kokku panna.

Põhimõtteliselt on Luganski ja Donetski oblastist rindele aetud enam-vähem kõik mehed, kes suudavad relva kanda. Nad on lihtsalt jõuga võetud ja saadetud. Aga nende väljaõpe on kehv, sest ega see päris nii ei ole, et täna olen treial, kaevur või pianist ja homme olen kuulipildur. Üksiksõduri väljaõpe on üks asi, lisaks on vajalik ka üksuse kokkuharjutamine.

Tundub, et Vene üksused ei ole ülemäära hästi kokku harjutatud, samal ajal kui nende eliitüksused on kandnud tohutuid kaotusi. Siin võib tõmmata paralleeli Putini ja Hitleri vahele, et sa võid kindraleid vahetada nii palju kui tahad, aga kui su kampaania on halvasti üles ehitatud ja väed halvasti treenitud, siis kindralite vahetamine ei aita.