Arengulava järgi peaksid viiest maakonnakeskuse haiglast saama kogukonnahaiglad ehk sisuliselt meditsiinilise abiga hooldekodud, mida perearstid koordineeriksid.
Aastal 2000 jaotati haiglad kõrgema etapi haiglateks (Põhja-eesti regionaalhaigla, Tallinna lastehaigla ja Tartu ülikooli kliinikum), neljaks keskhaiglaks (kaks Tallinnas, Pärnu haigla ja Ida-Viru keskhaigla) ning 11 maakondlikuks haiglaks.
Aastal 2014 arvati mingil põhjusel, et maakonnahaiglad pole jätkusuutlikud ja need tuleks piirkondlike haiglatega ära võrgustada. Taheti võrgustada ka Kuressaare haiglat, kuid kohalik haigla arvas, et see pole parim mõte.
See oli kindlasti väga õige otsus! Kui vaatame spetsialistide olemasolu, haigla võimekust Hiiumaal ja Saaremaal, arvan, et Saaremaal on võimekus praegu suurem. Meditsiiniteenuste osas oleme natuke paremas seisus. See ei tähenda, et hiidlased meditsiinilist abi ei saaks.
Aga iseseisev haigla annab võimaluse näha vajadust kohapeal, ise palgata personali. Kõige drastilisem näide on meil silmaarstiga. Kui Kuressaare haiglas silmaarsti polnud, keegi seda ei küsinud. Nüüd on silmaarst tööl ja inimesed on pahased, sest pole üldse aeg silmaarstile. Nii kui ajad vabanevad, lähevad need automaatselt täis.
Nii et ühelt poolt öeldakse, et väiksemates kohtades teenuseid ei tarbita, vajadus puudub. Silmaarst võib olla Tallinnas või Pärnus. Aga kui teenust pakkuda kohapeal, läheb see nö «lendu». Selgub, et vajadus on hoopis väga suur.
Enda näite võin ka tuua. Võib küsida, et kas maakonnahaigla vajab hematoloogi – niivõrd kitsas spetsialiteet võiks olla ainult regionaalsetes haiglates. Aga ku enne tegin ühe, siis nüüd kuus vastuvõttu kuu aja jooksul ja ajad on kõik kinni. Pean vastuvõttu suurendama. Hematoloog saaks töötada Kuressaare haiglas kindlasti poole kohaga.