K, 5.10.2022

Sõjastuudio ⟩ Kunnas: Venemaa isu võib olla suur, aga Ukraina on suur tükk, mis teatavasti ajab suu lõhki

Nele Kullerkupp
, reporter-toimetaja
Kunnas: Venemaa isu võib olla suur, aga Ukraina on suur tükk, mis teatavasti ajab suu lõhki
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Sõjastuudio saatekülaliseks on Leo Kunnas
Sõjastuudio saatekülaliseks on Leo Kunnas Foto: Kermo Benrot

Riigikogu riigikaitsekomisjoni aseesimees Leo Kunnas tõdes Postimehe otsesaates «Sõjastuudio», et aktiivne lahingutegevus Ukrainas on hetkel vaibunud ning sõjatandril toimub pigem positsioonide hoidmine. Suurt sõjalist loogikat Vene vägede tegutsemise osas Kunnase hinnangul näha ei ole. «Venemaa eesmärk oli ju panna Ukrainas pukki omameelne valitsus, teostada kukutamisrünnak esimese paari päevaga ja sisuliselt hõivata Kiiev, Harkiv ja Odessa ning muuta Ukraina sisuliselt Venemaa vasallriigiks. See suur strateegiline peaeesmärk kukkus täielikult läbi,» selgitas Kunnas.

Milline on tegevus hetkel sõjatandril – aktiivne lahingutegevus on vist vaibunud?

Märksõna võiks olla idarindel muutusteta. Sellest ajast peale kui Lõssõtšansk juuli alguses langes ei ole suuri muudatusi rindel toimunud. Rinne on endiselt praktiliselt Donetski äärelinnades, kus see oli juba 2015. aasta jaanuaris. On näha, et Putin, ilmselt nagu Adolf Hitlergi II Maailmasõja lõpu poole, sekkus isiklikult operatsioonidesse ja andis poliitilisi juhiseid. Loomulikult sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega, aga kui poliitikud hakkavad otseselt sõjaväelastele määrama, kuidas seda sõda pidada, siis tulemused ongi umbes sellised, nagu me täna Ida-Ukrainas näeme. Väga suurt sõjalist loogikat me siin ei näe. Nii Sjevjerodonetskil kui Lõssõtšanskil ja kogu sellel viiel protsendil Luganski oblastist, mille pärast see sõda siis lõpuks käis, ei ole tegelikult mingit sõjalist tähtsust.

Kas praegu on näha siis pigem positsioonide hoidmist ja kindlustamist?

Praegu küll. Ukraina poolt valmistub, et Vene pool jätkab pealetungi, et oma – neid alguses hämamiseks mõeldud – eesmärgid siiski täita. Vene pool on oma hämamiseks mõeldud eesmärkidest suutnud täita kahest eesmärgist poolteist. Nad on suutnud hõivata Luganski oblasti ja saavutanud maismaa ühenduse Krimmiga.

Kui tõenäoline on, et Venemaa nende piirkondadega rahuldub?

Venemaa eesmärk oli ju panna pukki omameelne valitsus, teostada kukutamisrünnak esimese paari päevaga ja sisuliselt hõivata Kiiev, Harkiv ja Odessa ning muuta Ukraina sisuliselt Venemaa vasallriigiks. See suur strateegiline peaeesmärk kukkus täielikult läbi. Aga see sama pooleteise eesmärgi viimane pool ehk siis Donetski oblasti hõivamine ja selle n-ö DNRi jõustamine oblasti piires, siis me näeme, et umbes pool Donetski oblastit on rahvavabariigi relvajõudude käes ja teine pool on Ukraina poole käes. Ja kui me vaatame seda tempot, millega Vene väed suutsid peale tungida siin Luganski oblastis, siis võib igaüks ise arvutada, kui palju selleks võiks aega minna. Loomulikult Vene poole isu võib olla suur, aga Ukraina on liiga suur tükk ja suur tükk ajab teatavasti suu lõhki.

Rahvusvahelise sõjauuringute instituudi sõnul ei õnnestu Vene vägedel lähinädalate jooksul märkimisväärselt territooriumi juurde vallutada. Kas Venemaa jõud on raugemas või on Ukraina vastupanu lihtsalt piisavalt hea?

Ukraina vastupanu on loomulikult ületanud kõik Vene poole luurehinnangud. FSB tehtud ekslik luurehinnang, mille pealt nad seda sõda alustasid, nägigi ette, et Ukraina variseb kokku, valitsus variseb kokku, Zelenski põgeneb, tekib kaos ja Kiievis suudetakse hõivata kesklinn esimese paari päevaga. Ehk siis helikopteri dessant, siis kohe edasi suur õhudessant transpordilennukil, välkkiire liikumine Kiievi kesklinna, riigi valitsusasutuste hõivamine ja siis n-ö uute juhtide pidulik väljakuulutamine. See oli see, kuidas Vene pool seda operatsiooni nägi. Oleme seda analüüsinud korduvalt, mis sellega siis tegelikult juhtus. Tegelikkus osutus sellest väga kaugeks. Ukraina pool loomulikult kindlustub – nii vanal kaitseliinil kui eriti Donbassi põhjaosas. Tegelikult võib oletada, et Vene pool ise kindlustub praegu ka nii Hersoni oblastis kui ka Zaporižžja oblastis, kus Vene pool ilmselgelt ootab Ukraina vastupealetungi varem või hiljem.

Kui palju selles sõjas on näha strateegilist mõtlemist ja kui palju see on lihtsalt selline jõuproov või «lahmimine»?

Kui Vene pool tõmbas aprilli alguseks väed Põhja-Ukrainast välja, siis see väljatõmbumine viis selleni, et nad ei suutnud Donbassis operatsiooni alustada nii, et neid vägesid oleks saanud rakendada korraga ja sünkroonselt nii põhja- kui lõunasuunalt.Ehk Mariupolis teatavasti lahingutegevus sel ajal käib ja see sidus Venemaa vägesid lõunapool. Venemaa esialgne eesmärk ilmselt oli teha strateegilised läbimurded Izjumist lõunasse ja Huljaipolest põhja ja lõigata kogu vastassuunaline Kurski kaar ära. Vene pool küll proovis, aga kuna need väed ei saabunud korraga rindele ja ei saabunud sünkroonselt ja mõned neist olid kandnud ka suuri kaotusi, siis neid ei saanud rakendada. Poliitiline surve 9. maiks midagi saavutada oli nii suur, et see pealetung ebaõnnestus ja siis tõmmati eesmärke tagasi. Kogu võitlus tegelikult ongi käinud ju Luganski oblasti viiel protsendil territooriumist. Sõjaliselt ei ole Sjevjerodonetskil ja Lõssõtšanskil mingit erilist tähtsust erinevalt Mariupolist, mis on otseteede ristumispunktis Venemaa mandriosast Krimmi. On ilmselge, et sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega ja iga hinna eest taheti näidata, et saavutatakse vähemalt mingid eesmärgid, aga see pool Donetski oblastit on siiani hõivamata ja ka need eesmärgid ei ole sellisena saavutatud.

Kuidas võivad HIMARSi raketisüsteemid Ukraina sõja kulgu mõjutada? Ukraina kindralid on öelnud, et kui nad oleks saanud need süsteemid enda kasutusse kuid varem, võiks olukord täna teine olla.

Need süsteemid parandavad Ukraina olukorda. Ukrainal on nüüd teatud ülekaal distantsidel 500m kuni 5km ehk siis tankide relvastus on Ukrainal korralik ja seda abi on saadud läänest ka juurde. Aga Vene poolel on olnud selge ülekaal distantsidel 5km kuni 30km. Ehk siis Venemaa poolne suurtükituli hoiab halastamatult teatud tsoone tule all. Jah, need süsteemid hakkavad olukorda mõjutama, aga minu hinnangul selleks, et jõuda nii kaugele,et Ukraina saaks võidu, oleks neid raketisüsteeme vaja suurusklassis mitte 20 vaid 200. Ja muidugi oleks vaja laskemoona nende jaoks. Laskemoona oleks nii palju vaja, et isegi Ameerika Ühendriikidel ei ole seda laskemoona hetkel kuskil varudes. Loomulikult HIMARSi kui ka M272, mis on selle sama süsteemi natukene võimsam analoog, erinevus Vene reaktiivlaskeseadmetest on see, et saab kasutada täppismoona. Sellest tulenevad ka osaliselt suured tsiviilelanike kaotused Ukraina elanikkonna seas.

Märksõnad
Tagasi üles