Kohe on möödas pool aastat sellest, kui Venemaa alustas täiemahulist sõjalist agressiooni Ukraina vastu. Kas tol hetkel te oskasite ette näha, et see sõda võib nii pikale venida või on praegune reaalsus need hirmud ületanud?
Võib öelda, et need tunded on olnud meil kõigil erinevad. Esimestel dramaatilistel päevadel kui Venemaa oli võtmas Kiievit kotti ja jõudsasti peale tungis, siis oli hirm kõigil, et see sõda võib kujuneda lühiajaliseks teistsuguse tulemusega. Praegu näeme seda, et ka need võimalikud lootused, mis kevadel läbirääkimisteks olid, ei ole realiseerunud. See tähendab seda, et meie analüüs peab olema üks ja selge – see sõda lõppeb siis kui Venemaa lõpetab selle. Venemaa lõpetab selle sõja siis kui talle on piisav surve. Järelikult vastus on see, et see surve ka lääne kogukonna poolt ei ole olnud piisav selleks, et Venemaa selle sõja lõpetaks.
Kas fakt on see, et Venemaaga läbirääkimistel selle lahenduseni ei jõuta?
Jah. Ma arvan, et see on võlts lootus, et Venemaa on valmis tegema järeleandmisi, mis oleksid aktsepteeritavad rahvusvahelise õiguse, õigluse ja Ukraina riigi huvide perspektiivis. Venemaa soovib tugevdada oma positsioone relvade jõul, seda me näeme nende tohutust survest Ida-Ukrainas ja loomulikult see genotsiid, mida Venemaa läbi viib, on selle süsteemsusega, et hävitada Ukraina jätkusuutlikkust. Ukraina SKP tõotab tulla sel aastal poole väiksem – süsteemne infrastuktuuri hävitamine on üks osa sellest plaanist.