Otse Postimehest ⟩ Birgit Lao: eesmärk on kroonaviiruse kohalolu meie ümber mitte tunnetada

Terviseameti peadirektor Birgit Lao saates Otse Postimehest. Saatejuht Nele Kullerkupp. Foto: Erik Prozes

Riik on sügisel algavaks koroonahooajaks valmistunud kolmeks stsenaariumiks: leebe, raske ja uus pandeemia. Terviseameti sõnul on viies koroonalaine juba alanud, kuid ameti ja Sotsiaalministeeriumi selge siht on hoida ühiskond avatuna. Terviseameti peadirektor Birgit Lao ütles Postimehe otsesaates, et koroonaviiruse puhul peaks seda käsitlema nagu iga teist viirusnakkushaigust. «Siht on sinna, et koroonaviirus on tegelikult täpselt samamoodi käsitletav nagu gripp ja me ei peaks sellest eraldi rääkima,» selgitas Lao.

Mis seisus me täna oleme?

Paslik on alustada laiemalt ja rääkida, mis on hetke siht ja millise sihiga läheme sügisele ja talvele vastu. Alanud on viies tõusulaine. Terviseameti ja ka sotsiaalministeeriumi selge siht on kirja pandud Covidi pikaajalises kavas ja eesmärk on hoida ühiskond avatuna, mis tegelikult tähendab seda, et hetkeolukord kehtib nii sügisel kui talvel.

Ühiskonna avatus tähendab seda, et kõik vajalikud teenused on kättesaadavad, toimib ettevõtlus ja me tegelikult seda koroonaviiruse olemasolu ühiksonnas ei tunneta. Ja kuidas me seda teha saame? Loomulikult mitte nii nagu eelmiste lainetega, et me ei ole ettevalmistatud ja mõtleme ainult sellele, et ainuke päästeaine on vaktsiin. Vaktsineerimine jääb oluliseks, eriti riskigruppide seas, aga vahepeal on toimunud see, et haiglad on saanud tugevamaks.

Me oleme poolteist aastat ehitanud haiglatele juurde palateid, voodikohti, varustanud neid hapnikuga, tegelenud sellega, et kriisiajal oleks vajalik personal olemas. Teine oluline muutus on see, et sügisest tulevad turule Covidi ravimid – neid on mitmeid ja erinevate sümptomite vastu. Veel on oluline see, et me ei sõltu enam testimisest. Testimine võib kõrval toimuda, see on inimesele oluline teada, mis on tema hetkeseisund – on ta nakatunud või mitte, on ta potentsiaalselt viirust edasi kandev või mitte. Meil on vabatahtlike ja meditsiinitöötajate pank olemas, kust me saame kiiresti abi kui olukord läheb kriitiliseks.

Kuivõrd on praegu nakatumised tõusnud?

Kui me vaatame kordajat R, siis see käib üles-alla. Peab arvestama, et tegemist on hetkel B.5 tüvega ehk omikron tüvega, mis ongi erakordselt nakkav. See, et meil on nakkusega inimesi rohkem kui teistes lainetes, ei ole midagi erakordset. Õnneks on see nakkus üsna leebe – inimesed nakkuvad, põevad kiirelt läbi ja tegelikult hospitaliseerimist või haiglasse sattumist või lausa intensiivi või juhitavale hingamisele sattumist on väga-väga vähe.

Mis on see «uus pandeemia», milleks riik ühe stsenaariumina valmistunud on?

See on nö punane tase ja see on olukord, kus on leviv teine nakkustüvi, on kindlasti vaja haiglatele kehtestada piirangud, ravipiirangud, haiglad enam toime ei tule. See on olukord, kus haiglas olevate inimeste arv on vähemalt 600+ ja tõesti ei ole muid viise kui hakata mõtlema sellele, et mingeid teenuseid riigis tuleb tõesti piirata. Aga see on see kõige hullem stsenaarium. Hetkel meile teadaolevalt ja kui vaadata ka Euroopa Liidus ringi, selliseid uusi tüvesid liikumas ei ole.

Olete välja öelnud, et väga paljugi sõltub inimeste enda käitumisest. Mis on see käitumine, mida te Eesti inimestelt ootate?

Siin tuleks mõelda laiemalt, mitte ainult koroonapandeemia kontekstis. Tuleb mõelda, mida teha siis, kui inimene ei tunne end hästi. Süsteem on olnud juba paindlikum ja tulnud vastu sellele ka Covidi ajal, et kui on soov jääda koju, siis hüvitised ja haigusleht avati juba esmahetkel. Tegelikult täpselt samamoodi käituda, kui mis iganes viirushaiguse või kehva enesetunde korral – jääda koju, võtta ühendust perearstiga ja liikuda sealt edasi.

Digiregistratuuris avati eile võimalus broneerida aeg neljandaks vaktsiinidoosiks. Kas usute, et inimesed on altid seda võimalust kasutama?

Kogemus näitab seda, et seda on vaja riskigrupile ehk 60+ eluaastat. Kui vaatame seda vähest intensiivi ja juhitava hingamise inimeste vanust, vaatame neid, kes jõuavad haiglasse, siis nende keskmine vanus on 73 eluaastat. Siia juurde peab tooma ka selle, et meil on palju hooldekodusid, kus on siiski riskigrupi inimesed ning tuleks hoida ära see, et nad satuvad raskes olukorras haiglasse.

Seega on soovitav teha neile ära esimene tõhustusdoos, lõpetada eelmine pooleli jäänud vaktsineerimiskuur ja ka neile inimestele, kes on nooremad, aga kuuluvad madala immuunsusega inimeste riskigruppi. Teistele inimestele on tegelikult vaba valik – siin piiranguid ei ole. Aga kes soovib, saab samamoodi alates eilsest end vaktsineerida lasta.

Eestis alla 18-aastaseid hetkel ei vaktsineerita.

Kuidas te suhtute noorte ja väikelaste vaktsineerimisse? Väga palju on (eriti välismeedias) sellest räägitud, sellel teemal vaieldud, aga kas teie peate seda vajalikuks?

Siin on tegelikult ka teadusnõukoda öelnud, et hetkel seda prioriteetseks ja vajalikuks ei peeta. Eestis ka alla 18-aastaseid hetkel ei vaktsineerita.

Kui suur on oht, et jõuame jälle sellesse olukorda, et inimeste, kes ei ole teatud arvu kordi end vaktsineerida lasknud, tegevusi hakatakse piirama?

Kui hakkame piirama, siis me ei räägi ju enam sellest hetkeolukorra säilitamisest. Me selgelt ütleme välja, et siseriiklikult selliseid piiranguid, mis ühiskonnaelu halvaks, ei teki - see tähendab seda Covid-tõendit ja maski kandmist. Selliseid valdavaid ja läbivaid piiranguid hetkel koroonatüvede, -leviku ja ka kohtupraktika põhjal teha ei saa.

Mida see tagasivaatavalt näitab? Kas möödunud aastatel, kui Covid-19 pandeemia tekkis ja oli uus viirus, tehti valesid otsuseid kui võtame aluseks selle, millised on tänased teadmised viirusest?

Vaktsineerimine on ikkagi immuunsuse kasvatamine ja siin on oma loogika täiesti olemas. On see esimene või teine doos, on seal pikemaajalisem vahe jäänud, siis see on selline inimese organismi mälu, mis iga doosiga või läbipõdemisega kasvab. Mis puudutab neid piiranguid, kui hetkeolukorras tagasi vaadata, siis see olukord on natuke teistsugune. See uudsus praegusel tüvel puudub ja me ei saa ühiskonda reguleerida sellega, et tegemist on uue viirusega, et me käituksime täpselt samamoodi, et paneme midagi lukku või keelame ära. Delta tüve ajal oli see uudsus olemas. See vahe ongi. Küsimus on loomulikult igasuguse piirangu pikkuses ja kaalutletud mõttekuses. Õppetund on kindlasti see, et piirang on tähtajaga ja kaalutlus peab olema väga-väga tugev.

Terviseameti peadirektor Birgit Lao saates Otse Postimehest. Saatejuht Nele Kullerkupp. Foto: Erik Prozes

Mida me oleme viimaste aastatega koroonaviiruse kohta õppinud ja mida peaks nüüd tegema teisiti?

Seda on mitu korda ka välja öeldud, et koroonaviiruse puhul peaksime seda käsitlema nagu iga teist viirusnakkushaigust. Teame, et sügisel süvenevad gripijuhtumid, gripil on igaaastaselt erinev tüvi. Kes on kokku puutunud gripivaktsiiniga teab ka, et tuleb igal aastal end vaktsineerida. Siht on sinna, et koroonaviirus on tegelikult täpselt samamoodi käsitletav ja me ei peaks sellest eraldi rääkima.

Koroonaviiruse puhul peaksime seda käsitlema nagu iga teist viirusnakkushaigust.

Seega kui uusi tüvesid ei lisandu, pole vaja koroonaviiruse peale enam paanikasse minna?

Isegi kui see tüvi lisandub, aga see ei käitu hullemini, siis tõesti.

WHO kutsus valitsusi üle kogu maailma taastama maskikandmise kohustust. Kas see teema on teil laual olnud? Ütlesite, et suund on see, et piiranguid ei kehtestata, aga kui WHO seda soovitab, siis miks meie sellega kaasa ei lähe?

WHO võib soovitada ja ega maski kandmine selles mõttes ei ole kuhugi kadunud, lihtsalt küsimus on, kes selle otsuse teeb. Valitsus praeguse seisuga seda otsust kindlasti ei tee ega kavatse teha. Selleks peaks olema selle pandeemia nö kõige kõrgem tase ja me oleme sellest väga kaugel. Aga kui inimesed on kokku puutunud olukorraga, kus nad külastavad perearsti, polikliinikut, haiglat, siis on asutustel enda territooriumi piires võimalik seda kohustust teatud põhjendustel peale panna. Selles mõttes kohati see pole kadunud, aga me ei näe seda.

Rääkides koroonasügisest, kas võime öelda, et oleme jõudnud sellesse staadiumisse, kus viirusega on õpitud elama?

Märgid näitavad küll nii. Oleme piisavalt valvsad ja tegelikult on üksikisiku vastutus ka tõusnud. Oleme teadlikud, mis meile sobib, mis on meie hoiakud, kuidas me ennast ja perekonnaliikmeid saame kaitsta. Loomulikult me ei jõua sinnani, et kõik meie riigis on vaktsineeritud ja seda ei ole ka vaja. On teatud piir, kus saame öelda, et see osakaal on saavutatud – meil on 10 protsenti veel minna täiskasvanud elanikkonnast, aga see on saavutatav.

Aga kui seda ei saavutata?

Eks me peame sellega elama. Hetkel on üldine vaktsineeritus täiskasvanute seas 74 protsenti ja me ei tunneta mitte mingit muutust. Selles mõttes on see hea, et kui me hoiame distantsi, kaalume enda riske, siis on märke, et saame niimoodi edasi minna.

Räägime koolidest – kas distantsõpe on midagi sellist, mida kohustuslikus korras enam ette võtta ei tule?

See on tegelikult kooli kaalutlusotsus. Nagu ma ütlesin, siis iga asutus kaalub oma riske ise. Aga loomulikult suurem siht on hoida ühiskond avatuna ja hoida koolid avatuna. Koolide puhul on kindlasti oluline kohalikel omavalitsustel mitte käituda nö ühetaoliselt. Tuleb olla väga täpne ja saada teada täpselt, kui on viiruskolde tekkimise oht, siis kus see on ja millises koolis ning millises klassis. Hetkel neid vahendeid ja võimalusi on, et seda üsna täpselt määrata. Koolide üldine sulgemine ei ole kindlasti meede, millega me selle viiruse levikut piirame.

Kui madalaks on koroonakriis inimeste valuläve muutnud?

Ma arvan, et see on üsna madal. Me näeme hirmu numbrites, näeme hirmu statistikas. Numbrid ei saa olla hirmutavad, aga loomulikult saavad olla hirmutavad nende tõlgendamise ja statistiliste andmete mõistmise küsimus. See on keeruline. On ka selgelt näha, et kui ilmuvad teised nakkushaigused ja viirused, siis hirm, et see muutub suureks puhanguks, on üsna suur. Kui tegelikkuses ei pruugi olla tegemist mitte millegi muu, kui ükskik- või harvnähtusega. Ma usun, et tundlikkus on kasvanud ja seda võiks saada maha.