Otse Postimehest ⟩ Tõnis Saarts: Reformierakond ja Kallas on selles valitsuses kergesti šantažeeritavad

President Alar Karis nimetas täna ametisse Kaja Kallase teise valitsuse. Pikalt veninud valitsusläbirääkimised kandsid vilja ja Kallasel õnnestus Isamaa ja Sotsiaaldemokraatliku erakonnaga siiski kolmikliit sõlmida. Politoloog Tõnis Saarts tunnistas Postimehe otsesaates, et ehkki liidu sõlmimine võis Kallase positsiooni tugevdada, tuli Reformierakonnal teha tugevaid järeleandmisi. 

«See diil, mis saadi, on palju kallim ja võibolla ka Reformierakonna varasemate turuliberaalsete kasinuspoliitika meetmetega rohkem vastuolus kui see, mida oleks nad võibolla saanud Keskerakonnaga jätkates,» sõnas Saarts ja lisas, et nii Reformierakonna kui Kallase nõrkus selles valitsuses on see, et nad on üsna kergelt šantažeeritavad.

Kui tugevaks hindate uut kolmikliitu?

Ma hindaks seda keskmiselt tugevaks. Tõenäosus, et see kolmikliit ka laguneb, ja et me näeme sügisepoole veel ühte valitsust, pole väga suur. Ma usun, et need osapooled ei ole huvitatud selle valitsuse lagundamisest – vähemalt esialgu. Kuigi ei saa olla ka kindel, võibolla see kuulub näiteks Isamaa plaanide hulka, et lõpuks ikka Reformierakond vähemusvalitsusse jätta, aga praegu sellest märke ei ole. Ma ütleksin, et on keskmiselt tugev, sest lihtsalt situatsioon tingib, et täiesti vastutustundetuid koalitsioonimänge enam ette ei võeta.

Võib arvata, et Kallas on teadlik sellest haprast positsioonist, mis tal on ja ta ei saa teist korda enam liitu laiali lasta. Seega ta peab järeleandmisi tegema, et koalitsioonipartneritele meele järele olla.

See ongi võibolla Reformierakonna ja Kaja Kallase üks peamine riskikoht ja nõrkus selles valitsuses, et nad on üsna kergelt šantažeeritavad. Nende partneritel on oluliselt tugevamad kaardid käes. Eks me näeme, kas selle valitsuse tegelik suunanäitaja ja juht on Kallas ja Reformierakond või nihkub reaalpoliitiliselt see jõukese Isamaa kontorisse.

Kui populaarsusküsitlusi uskuda, siis eesootavatel valimistel peaks Reformierakonnal olema väga hea positsioon ning sellest võib eeldada, et ka praegused koalitsioonipartnerid tegelikult üritavad head nägu näidata, et võimalusel pärast valimisi sinna liitu edasi jääda.

Ma arvan, et ilmselt päris tüli ei hakata norima. Aga poliitikas on nii, et kui kõik meenutaksid seda, kuidas keegi kellelgi vaiba alt ära on tõmmanud ja mingisuguseid nõudmisi on esitanud, siis ei saaks ühtegi koalitsiooni teha. See käib poliitmängude juurde – igaüks mängib oma positsiooni nii tugevalt välja kui ta kaardid seda võimaldavad.

Antud koalitsioonikõnelused venisid ikkagi küllaltki pikale ja õhus oli siiski oht, et seda kolmikliitu ehk ei sünnigi. Kas see, et Kallasel õnnestus see kolmikliit ikkagi kokku tuua, tugevdas tema positsiooni?

Ma arvan küll, et mõnevõrra tugevdas. Kuigi ma olen väga nõus ka nende hinnangutega, et see diil, mis saadi, on palju kallim ja võibolla ka Reformierakonna varasemate turuliberaalsete kasinuspoliitika meetmetega rohkem vastuolus kui see, mida oleks nad võibolla saanud Keskerakonnaga jätkates. Need olid päris rasked läbirääkimised ja minu arvates Reformierakond tegi väga tõsiseid järeleandmisi. Aga ütleme nii, et väga palju neid valikuid ka ei olnud.

Aegade kõige lühem koalitsioonilepe – on see arusaadav, kuna see on siiski sõlmitud väga lühikese valitsemisaja peale?

Ma olin ka sellest üllatunud, et see on kõigest kaheksa lehekülge. Väga napp lepe võrreldes sellega, mis harilikult Eestis sõlmitakse. Need koalitsioonilepingud, mis tulevad otse peale valimisi, on tihtipeale väga mahukad - seal on väga palju tõsiseid reformipoliitikaid. Kuna sel valitsusel on tõesti tegutsemiseks kaheksa kuud, siis ega see leping väga mahukas ei saanudki olla. Aga see, et see on suhteliselt napp, näitab mingil määral ka seda, et koalitsioonipartnerid jätavad vist teatud ruumi uuteks kokkulepeteks ja tegevusvabaduseks. Üldiselt on Eestis koalitsioonilepingud nagu pühakiri. Mis kirjas, see peab tulema ja sellest lähtutakse. Mida üldsõnalisem ja napim on koalitsioonileping, seda rohkem võimalusi see jätab. Mulle tundub, et siin on mängitud kas Reformierakonna või ka teiste partnerite poolt just sellele avatumale strateegiale.