OTSE POSTIMEHEST ⟩ Kaspar Oja: kindlasti on ettevõtteid, kes Vene impordi lõppemisest hoopis võidavad.

Millised on Eesti majanduses esimesed suuremad märgid tulevasest kriisist? Kellel on lootus võita ja kas ettenägelikkus aitab maanduda käppadele? Millise mõju toovad kaasa uue valitsuse plaanitavad kulutused? Sellest kõigest rääkis Postimehe otsesaates Eesti Panga ökonomisti ja Vabariigi Presidendi majandusnõuniku Kaspar Ojaga.

Konjunktuuriinstituudi värske ülevaate järgi on Eesti majanduses veel kõik hästi, kuid on tunda kriisihõngu. Mida Teie nina ütleb, kuna ja milline kriis Eesti majanduses tuleb?

Mulle tundus see ülevaade ise palju optimistlikum, kui pealkirjad, mis pärast seda tulid. Ülevaade väga hullu olukorda ette ei näinud. Kui ise vaatan küsitlusi, siis mulle jääb mulje, et ettevõtted on pigem optimistlikud. Ehitus-, teenindus- ja tööstussektor on keskmises optimistlikumad, kaubandussektor muutunud pessimistlikumaks, samuti majapidamised.

Samas, ku vaadata majapidamiste käitumist, pessimism kuidagi välja ei paista – tarbimine on muutunud optimistlikumaks.

Mingisugune majanduslangus tuleb. Eestile oodatakse selleks aastaks kas väikest majanduskasvu või –langust. Hinnad, palgad ja kasumid peaksid samas kasvama päris korralikult.

Natuke on see olukord sarnane eelmisele Vene kriisile. Majanduse reaalnäitajates oli väike langus, aga nominaalnäitajad kasvasid küllaltki tugevalt.

Need ettevõtted, kes olid oma tegevuse suunanud varem Venemaale, saavad pihta. Kes varem eksportisid piirkonda, kus nüüd on tekkinud kaupadest puudus, võiks praegu isegi paremini minna kui enne.

Elevust tekitas Teie arvamuslugu Äripäevas, kus te nüpeldasite arenguseire keskuse sõjamõjude raportit, leidsite, et keskus hindab mõjusid üle. Te pole nõus väitega, et Venemaa ja Valgevene impordi asendamine läheks Eesti ettevõtetele maksma 860 miljonit eurot. Väliskaubandust Venemaaga moonutab väga palju transiitkaubandus. Tõite näite, et Eesti ekspordib ligi kuus korda rohkem õli, kui ise toodab ehk siis tegelikult liigub läbi Eesti transiitõli. Kääre statistika ja tegelikkuse vahel üritasid ära kasutada puidutöösturid, eesmärk oli saada riigiabi ehk rohkem soodsat riigimetsapuitu. Praegu tegeleb tegeliku olukorra väljaselgitamisega riigieelarve kontrolli erikomisjon. Kui suur probleem on majandusprognooside tegemisel statistika ja tegelikkuse erinevus?

Tahaks kohe ära klaarida, et ma pigem kiitsin raporti tegijaid, aga ja, seal oli mõningaid metoodilisi küsimusi. Venemaaga on see probleem, et Balti riikides on palju kaubandust, mis pole kohaliku tootmisega väga tugevalt seotud.

On selline transiidilähedane kaubandus, mis definitsiooni järgi pole transiit – kaup vahetab niimoodi omanikku, et vahepeal saab omanikuks Balti riigi ettevõte. Läheb kirja vahenduskaubandusena. Ühes statistikas on sees ekspordi-impordina, maksebilansist SKPst on see välja võetud.

Vaadates klassikalist väliskaubandusstatistikat, paistab seal Venemaa osakaal väga suur, kui vaatame maksebilanssi, siis seal on see palju väiksem. Maksebilanss on majandusliku mõju mõttes ilmselt tõele lähemal. Kõike, mida siit läbi veetakse, me Eesti majandusega seostama ei pea.

Kindlasti on ettevõtteid, kes selle pealt teenivad ja kannatavad, kui seda kaubandust on vähem. Aga Eestiga seotud lisandväärtust selles kaubanduses on ikkagi väga vähe.

Kindlasti kannatavad sadamad, kes on ikkagi Eesti ettvõtjad.

Kes ja kui palju võib võita 10. juulist lõppenud Vene impordi tõttu?

Energiahinnad on kõvasti tõusnud, vahepeal tõusid ka puiduhinnad. Need on kaubad, mida Eestis toodame ja kindlasti on ettevõtteid, kes sellest võidavad. Impordi hinnad Euroopas on kasvanud küllalt kiiresti, meil kiiremini kui Euroopa keskmine, aga kui paneme juurde ekspordihinnad, siis nende kasv on küllaltki sarnane. Toodame Eestis kaupu, mis on läinud maailmas uues turuolukorras kallimaks. Nii et kindlasti ettevõtteid, kes sellest olukorrast võidavad.

Kuivõrd on keskmine inimene võimeline majandusmuutustest aru saama? Ikka reisivad ohjeldamatult, ostavad kallilt aktsiaid ja kinnisvara kokku. Bitconidesse investeerinud said juba vastu pükse. Millistest investeeringuid pole praegu kindlasti tark teha?

Kindlasti tasub igasugused rahaga seotud otsused mitu korda läbi mõelda. Uurida tausta, kuhu investeeritakse. Viimase aja uudistest meenub ühe hoiulaenuühistu teade pankrotist. Selliseid ehmatusi on olnud veel ja võimalik, et tuleb veelgi.

Tänases Postimehes on lugu, et hirm majanduslanguse ees kukutab toorainehindu. Ehituspuidu börsihind on kukkunud üle 50 protsendi. Inimesed rõõmustavad, et kodus saab jõukohase hinnaga remonti teha, aga saeveskite tellimused on kõvasti kokku kuivanud ja kaalutakse isegi saematerjali üliodavalt Hiina mahamüümist. Mida arvate, kuhu ühelt poolt tarbijate rõõm ja teiselt poolt tootjate hirm välja viivad?

Ehitussektorit on mõjutanud Vene turu äralangemine palju. Paljud metalltooted toodi varem Venemaalt. Samuti tee-ehituse puhul bituumen. Seetõttu on ehitushinnad olnud väga ettearvamatud ja ehitusprojekte on edasi lükatud. Natuke ootaks põhjapanevate järelduste tegemisega.

Puit on toode, mida saab kasutada energiana ja asendusmaterjalina ehitussektoris. Praeguses ettevõtluskeskkonnas oleksin oodanud, et puidu hind oleks läinud pigem üles. Aga viimase aja majanduslanguse hirmud tõenäoliselt toovad seda allapoole.

Ehk on tegu tervisliku auru väljalaskmisega? Eriti näiteks kinnisvaraturul – isegi kõrgepalgalised IT-spetsialistid kurdavad, et ei jaksa kodu osta ega üürida?

Auru vähehaaval välja lasta on parem kui ühe suure pauguga. Aga natuke on ennatlik väide, et asi on sinnapoole liikunud. Üks pank ütles hiljuti, et inimesed ei jõua enam kinnisvara osta. Aga tekib küsimus, et kes siis ostavad – on need tulnukad või robotid? Näib, et hoolimata küsitlustest, mis viitavad majapidamiste kindlustatuse langusele, on oma otsustustes ikkagi väga julged ja teevad ka kinnisvaraga seotud otsuseid jätkuvalt edasi.

Hiljuti olnud koroona-ajast on Eesti majandus väga kiiresti taastunud. Koroona-ajal lisati majandusse hulk raha nii keskpanga kui valitsuse poolt. Väga palju raha lisas ka võimalus võtta raha välja pensionifondidest. Me näeme praegu erinevaid moonutusi kulmineerumas.

Võib arvata, et ühel hetkel fondidest välja võetud raha majandust enam nii väga ei mõjuta ja see asi hakkab rahunema.

Peame arvesse võtma, et majandus on meil praegu väga heas seisus, aga samas on pakkumispoolsed piirangud. See on keskkond, kus majandusse lisatav raha võib tekitada väga imelikke moonutusi.