SÕJASTUUDIO ⟩ Marko Mihkelson: edaspidi on Venemaal Balti merel tunduvalt keerulisem opereerida

Riigikogu võib juba homme ratifitseerida Soome ja Rootsi liitumislepingu NATO-ga. Kuidas see protsess kulgeb teistes riikides ja kas nüüd on kõik takistused NATO laienemisele Läänemere ääres kõrvaldatud, sellest räägime Postimehe Sõjastuudios riigikogu väliskomisjoni esimehe Marko Mihkelsoniga. Saatejuht on Ulla Länts.

Täna allkirjastati Brüsselis NATO peakorteris Soome ja Rootsi ühinemisprotokollid NATO-ga. Edasi peavad need heaks kiitma kõigi 30 liikmesriigi parlamendid, meie teeme seda juba homme.

Tõesti, kohe kui Brüsselis said allkirjad antud, tegi meie valitsus telefoniistungi ja kiitis omalt poolt heaks eelnõu, millega Eesti peaks ratifitseerima Soome ja Rootsi liitumisprotokollid, ühtlasi tegi valitsus ettepaneku, et riigikogu võiks koguneda homme. Meil on eeltöö tehtud, homme hommikul koguneb riigikogu väliskomisjon ja kuna tegemist on rahvusvahelise lepinguga, mis vajab kahte lugemist, siis esimese lugemise viime läbi kell 12 ja loodetavasti paar tundi pärast esimese istungi lõppu, tuleme kokku teiseks istungiks. Nii et ma eeldan, et teisel lugemisel toetab riigikogu ühehäälselt Soome ja Rootsi liitumist NATO-ga.

Kas Türgi poolt võib tulla veel probleeme, Soome meedia arutleb võimaluse üle, et nende riik peaks Türgile välja andma seal elavaid kurde?

Eks see diplomaatiline töö on käinud viimastel nädalatel väga intensiivselt nii Soome, aga eriti just Rootsi poolt vaadatuna. Kui rääkida kurdiproblemaatikast, siis see on kindlasti tundlikum küsimus Rootsile kui Soomele, aga kuna Soome ja Rootsi on kogu selles protsessis liikunud tandemina, siis ei jäta üks teist maha. Usun, et kui ratifitseerimisprotsess toimub, siis toimub see ikkagi mõlema riigi puhul ühiselt. Ka meil on homme riigikogus arutusel ainult üks eelnõu, millega me mõlema liitumise NATO-ga ratifitseerime. Osaliselt on ratifitseerimisprotsess liikmesriikides juba alanud, sest näiteks Kanadas, Norras ja Islandil on vastavad otsused tehtud etteulatuvalt. Ma loodan, et ka meie homne otsus on panus selleks, et ratifitseerimine saaks olema kiire, ilma igasuguste venitusteta. Täna vaadatakse Soomes ja Rootsis muidugi Türgi peale ja arusaadavalt seal võib tekkida küsimusi, aga ma siiski arvan, et kui 29 liikmesriiki on oma otsuse teinud ja järg oleks justkui viimasena Türgi käes, siis küllap saadakse ka seal sellega hakkama, aga kindlast on Soome ja Rootsi diplomaatidel kõvasti tööd ees.

Kui pikaks kogu ratifitseerimisperiood võib kujuneda?

Kõige olulisem on vaadata, millal Ameerika Ühendriigid otsuse teevad, sest tegemist siiski on NATO kõige olulisema liikmesriigiga ja nemad on lubanud juba suve lõpuks senatis hääletuse läbi viia. Poliitiliselt ei ole küll USA-st kostunud ühtegi sellist arvamust, et me peaksime mingil viisi valvsad olema, et sealne sisepoliitiline terav olukord peegelduks ratifitseerimishääletuses. Kui meenutada Eesti liitumist NATO-ga 2004. aastal, siis enne meie ametlikku liikmeks saamist, võttis ratifitseerimisprotsess aega 14 kuud. Toona tegi kõige viimasena otsuse Belgia, aga seal on palju parlamentaarseid tasandeid, kust otsused peavad läbi käima, nii et puht füüsiliselt võtab see aega. Kui tempo on hea ja keegi otseselt ei viivita, siis on väga suur tõenäosus, et juba aasta lõpuks on kõik otsused tehtud.

Kui palju parem on pärast Soome ja Rootsi lõplikku NATO-ga liitumist julgeolekuolukord kogu Läänemere piirkonnas?

Ma arvan, et me võime juba praegu palju rahulikumalt magada, sest kes oleks ikkagi pool aastat tagasi uskunud, et me suvel riigikogus tuleme erakorraliselt kokku, et ratifitseerida Soome ja Rootsi liitumisprotokollid NATO-ga. See on pöörane muutus, mis on toimunud poole aastaga. Võime vaid ette kujutada, et kui mõlemast riigist saab täieõiguslik NATO liikmesriik ja kui vastavalt sellele ajakohastatakse NATO kaitseplaanid ning me hakkame kõigis valdkondades ühisõppusi pidama ja kui Balti meri muutub NATO sisemereks, siis mida see tähendab Põhja-Euroopa, aga laiemalt ka kogu Euroopa julgeoleku jaoks - see on pööraselt oluline muutus ja kindlasti meile väga positiive. Selle tõttu ma usungi, et homme, kui me riigikogus oleme, siis vähemalt selles küsimuses saab riigikogu näidata selget tugevat üksmeelt.

Venelastele jäävad vaid Kaliningradi ja Peterburi sadam, kui nurkasurutuna nad ennast selles paikkonnas tunnevad?

Kui rääkida nurka surumisest või sadamasse surumisest, siis oleks neil põhjust ainult peeglisse vaadata, et kes siis oli see, kes pani Soome ja Rootsi avalikkuse nii oluliselt oma otsust väljendama. Ega see toetus pole kuhugi kadunud ka vaatamata sellele, et osaliselt tekkis teatud viivitus Türgi vastuseisu tõttu. Venemaa Balti laevastik on küll arvestatav jõud, aga kuna Balti merest on sisuliselt saanud NATO sisemeri, on Venemaal juba täna selles keskkonnas tunduvalt keerulisem opereerida, kui nad peaksid planeerima mingisugust agressiivset tegevust NATO liikmesriikide vastu. Selles mõttes muutub pilt meile palju positiivsemaks. Eesti ja teiste Balti riikide kaitsmine ei muutu küll oluliselt lihtsamaks, aga ükskõik milliseid rünnakuplaane Venemaa oma kaardimängudes ka teinud on, siis pilt nende jaoks muutub palju kehvemaks ja keerulisemaks.

Venemaa reaktsioon tänastele allkirjadele oli üsna tagasihoidlik.

Aga mis neil öelda on, alustada sõda NATO vastu. Nad ei teinud isegi mingeid ähvardavaid liigutusi ja ega sel ei olegi ka mingit mõtet. Toimuv näitab seda, et kui lääneriigid on sirge seljaga, teavad mida nad tahavad ja viivad oma poliitika ellu, siis Venemaa taganeb. See on see sama jõule allumine. Venemaa sõnu ei usu, usub ainult tegusid ja see sama kehtib ka Ukrainas.