SÕJASTUUDIO ⟩ Peeter Tali: Sjeverodonetsk on suures osas maapealt pühitud

Vene väed on vallutanud suurema osa Sjeverodonetski linnast, kus on purustatud kõik kolm silda. Postimehe Sõjastuudios kommenteerib viimaseid arenguid Ukraina sõjas strateegilise kommunikatsiooni ekspert Peeter Tali. 

Saatejuht on Ulla Länts. 

Milline on olukord Sjeverodonetskis?

Seal käivad linnalahingud, Sjeverodonetski linnaosad on käinud käest kätte. Venelased kasutavad massiivset suurtüki- ja raketituld ning põhimõtteliselt on Sjeverodonetski linn suures osas maapealt pühitud, varemetes, meenutab Mariupolit või Aleppot. Tegevus käib seal nii, et pärast massiivset suutükiväe tuld, tuleb Vene jalavägi sisse ja Ukraina jalavägi lööb Vene jalaväe välja ning siis jälle massiivne suurtükituli ning mees mehe võitlus. Vene jalavägi jääb kindlalt alla Ukraina jalaväele, aga ülekaal on venelastel suutüki- ja raketitules, mida ta ka kasutab. Venelased üritavad suure jõuga Sjeverodonetskit kätte saada ja suruda sealt edasi, mis võib-olla väga mõistlik ei ole, aga kuna käsk on antud Kremlist, siis nad üritavad seda iga hinna eest teha. Seal on tegelikult kaksiklinnad Sjeverodonetsk ja Lõssõtšansk. Lõssõtšansk on kõrgendikul ja ukrainlased hoiavad seda täiesti kindlalt. Vene väed peaksid jõe ületama ja Lõssõtšanski ka ära võtma, aga ega see linnavõitlus ei lähe nii lihtsalt, seal ei saa Venemaa kasutada ka ülekaalu raskes soomustehnikas ja suurtükiväe ülekaal on ka nii nagu ta on.

Paraku on seal linnas veel ka rohkem kui 10 000 elaniku, kes kogu selle möllu keskel peavad kuidagi hakkama saama, sest ära neid sealt ju enam tuua ei saa?

Ära sealt enam ei saa ja nende humanitaarkoridoridega on ju ka nii, et ukrainlased on küll palunud, et nad saaksid tsiviilelanikud linnast ära viia, aga venelased suunavad nad otse Luhanski oblasti filtratsioonilaagritesse, et jälle mängida seda tsiviilinimeste pantvangidraamat, mis 21. sajandi esimeses pooles on siiski täiesti vastuvõetamatu.

Venelased siiski üritavad Sjeverodonetskit täielikult kätte saada, nagu ka kogu Luhanski oblastit?

Operatiivtasandi eesmärk on tõesti saada Luhanski oblast tervenisti kätte, et siis hakata seda Venemaaga ühendama. Järgmine samm on muidugi Donetski oblast, et siis edeneda edasi kaksiklinnade Slovjanski ja Kramatorski poole, mis on Donbassi võtmekeskused. Tegelikult võiksid ju venelased üritada võtta ukrainlased kotti ülevalt põhjast ja alt lõunast, et tekitada sinna mingi Mariupoli sarnane asi, aga ilmselgelt ei ole neil selle jaoks jõudu. Teine asi on muidugi see, ukrainlased edenevad vaikselt, aga järjekindlalt Hersoni suunas. See omakorda on pannud Vene kindralstaabi kindlasti dilemma ette, et kui kõik kokku kraabitud reservid lükata Sjeverodonetskisse, kes hoiab siis Hersoni. Ehkki Hersonis on venelased kõrvuni kaevunud, ei toeta kohalik elanikkond neid seal mitte üks raas ja nii juhtubki venelaste poolt okupeeritud aladel igasugu asju - toimuvad plahvatused ja õhku lendavad moonavoorid.

Ka Harkivi oblastis soovivad venelased ka üht-teist tagasi võtta ja olukord on seal üsna pingeline.

Tegelikult on ukrainlased ju selle sõja käigus tagasi võtnud päris suured alad, venelased on välja löönud Sumõst ja tagasi surutud ka Harkivist, mis oli ju peaaegu ümber piiratud. Nüüd üritavad nad saada taas Harkivile lähemale, et saaks seda suurtükitule ja mitmiklasu raketiheitjatega mõjutada, et külvata terrorit ja hirmu. Tsiviilobjekte ei tohi tulistada ja sihtmärgiks võtta, venelased aga teevad seda, see on sõjakuritegu. Samas on läänemaailm väga kannatlik, nii et küllap need kindralid ükskord sinna Haagi kohtusse ikkagi jõuavad.

Läänemaailm ongi väga kannatlik ja ehk natuke ka liiga korrektne. Jaanus Piiraslu usutlusest Sumõ kuberneriga selgub, et kuigi venelased tulistavad praktiliselt iga päev üle piiri Sumõ oblastit, on ukrainlastel keelatud neid üle piiri vastu tulistada.

Ukrainlased peavad sellest tõepoolest väga piinlikult kinni, kuigi Vene vägede koondumiskohtades ja laskemoonaladudes juhtub mõnikord siiski «õnnetusi». Üle Vene piiri tulistamisest hoidutakse, takistamaks Venemaad seda konflikti edasi eskaleerimast. Venemaa ikkagi kasutab kõiki vahendeid, ta ei ole küll kasutanud väga massiivselt õhuväge ja üritab tulistada õhuvahenditel ehk siis lennukitel TU-22M3 baseeruvaid tiibrakette välja Vene õhuruumist, kuna nad kardavad, et Ukraina õhuruumi kohal tulistatakse nad lihtsalt alla. Eks see selline ähvardamine ja heidutamine käib. Ukrainlsed peavad olema tõesti korrektsed, sest ameeriklased on ju öelnud, et see on ka üks tingimus, et saada HIMARS raketisüsteeme.

No väga paljud Eesti analüütikud ikkagi peavad seda olukorda, kus Ukraina peab väga täpselt vaatama, et sõda natukenegi ei kanduks Venemaa territooriumile, ebaõiglaseks. Nad ütlevad, et venelased ei saa enne aru, et see sõda on julm ja kohutav, kui see ei tule nende koduõuele.

Venemaa on siiski tuumariik, Ukraina ju enam ei ole, sest Ukraina andis oma tuumarelvaarsenali ära. Budapesti memorandumiga lubasid Venemaa, Suurbritannia, Ameerika Ühendriigid ja veel mõned riigid tagada Ukraina territoriaalse terviklikkuse, mis päris nii ei läinud. Aga kui sõda kandub Venemaa territooriumile, siis võib Venemaa käsitleda seda eksistentsiaalse ohuna ja nende tuumarelvavibutus võib minna reaalsemaks.

Ukraina president on öelnud, et lubatud relvaabist on jõudnud Ukrainasse kümme protsenti. Miks seda nii vähe on?

See on täiesti õigustatud küsimus, aga võib-olla peaks seda küsima Saksamaa Bundestagilt, et miks. Riigid üldiselt on oma lubadusi pidanud ja me väga palju ka ei tea, mida on tegelikult Ukrainasse saadetud. Soome näiteks väga kõvasti trummi ei löö, aga kas ta midagi on Ukrainasse saatnud, ma arvan teadvat, et on. Samamoodi on ka Eesti on väga palju aidanud. Läti, Leedu, Poola, Slovakkia, tšehhid, Ida-Euroopa riigid on aidanud, samamoodi ka Inglismaa ja Ameerika Ühendriigid. Ka Prantsusmaa on aidanud. Aga need kogused, mida Saksamaa on lubanud või siis jälle ei ole lubanud, on ikkagi relvastuse mõttes on väiksed ja suurt pööret ei too. Samas on iga relvasüsteem ukrainlastele abiks. Eks häda ole ka selles, et Ukrainas oli relvi pärast iseseisvumist küll väga palju, sest seal olid kolme endise Nõukogude Liidu Lääne sõjaväeringkonna varud, aga need müüdi kõik maha, kuhu iganes - Aafrikasse, Aasiasse, Lõuna-Ameerikasse, igale poole. Täna on häda ka sellest, et relvad lihtsalt füüsiliselt kuluvad ja ära kuluvad ka suurtükid.