R, 9.12.2022

OTSE POSTIMEHEST ⟩ Tiiu Aro: meditsiinis on palju huvigruppe ja keeruline on millegi täiesti uuega välja tulla

Kadri Tammepuu
, ajakirjanik
Tiiu Aro: meditsiinis on palju huvigruppe ja keeruline on millegi täiesti uuega välja tulla
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Ka tervishoidu on jõudnud poliitikutele omane kemplemine, leidis riigikogu sotsiaalkomisjoni liige Tiiu Aro (RE). Perearstide puuduse leevendamiseks tuleb tervisekeskused legaliseerida nii, et seal tohib juurde võtta patsiente üksikult ja ka tervete nimistute kaupa. 

Riigikogus algasid ööistungid, sest Reformierakond takistab perehüvitiste eelnõu vastu võtmist. Miks poliitikud ei suuda omavahel kokku leppida?

Demokraatias on igaühel õigus oma tõele. Kokkulepped on võimalikud, ent need eeldavad suurt tahet. Sel korral tegi koalitsioonipartner salaeelnõu, millele ei küsitud liitumiseks meie fraktsioonist kelleltki allkirja. Nii see läks.

Tulemuseks on venitamistaktika, mis tähendab maksumaksjale kümneid tuhandeid eurosid. Kas teie hinnangul on see mõistlik rahakasutus?

Kindlasti ei ole see mõistlik. Ent ka see, mis sellele eelnes, oli ebamõistlik. Igal meetmel on vastumeede ja see on hetkel paratamatu. Ma olen poliitikas olnud episoodiliselt, viimati munitsipaalpoliitikuna Saaremaa vallas. Seal tulid kokkulepped kergemini. Opositsioon ja koalitsioon niimoodi ei vastandunud.

Ühest otsast raha kaob, ent hiljuti ütles haigekassa juht Rain Laane, et lähiajal oleks neile juurde vaja miljard eurot aastas, muidu rahvas ei pääse arsti juurde. Sotsiaalkomisjonis arutate ilmselt neil teemadel – kuidas ravijärjekordi ravida?

See on kompleksne probleem ja väga sageli me sellest ei räägi, vahest ehk eelnõude või mõne arengukava kontekstis. Ega raha ei ole ju ainuke mure. Sa võid ju tervishoidu matta raha, aga kui pole arste, õdesid, hooldajaid, siis pole kedagi palgata. See on omamoodi nagu surnud ring, kus kõik lülid peavad olemas olema - koolitus, töökohad, raha.

Olete elukutselt arst ja pääsete ikka mõne kolleegi juurde ravile, kui vaja peaks minema, aga mida soovitate teha sellel, kel tuttavaid arste pole?

Õnneks on mul nii hästi läinud, et ma ei ole pidanud vanu kursusekaaslasi ja kolleege eriti tülitama.

Asja arutamiseks olen suhelnud komisjoni kaudu perearstide õppetooli juhataja Ruth Kaldaga ja lugenud neid kirjatükke sellest, et EMOsse pöördutakse liiga palju. Inimesel on tihti ootus, et kui tal hakkab kusagilt valutama, peab saama abi kohe. Paraku ei pruugi tal olla 24/7 vaja nende hädadega pöörduda.

Ütlen ausalt, et mul ei ole häid lahendusi. Arvan, et neid muresid peab lahendama koos. Neid ei saa panna ainuüksi perearstide õlule, vaid see peab olema sotsiaalministeeriumi, haigekassa, perearstide õppetooli, miks mitte ka patsientide ühingu ühine plaan.

Meil on üle 50 suurepärase tervisekeskuse, mis tuleks legaliseerida sellisena, et seal saaks võtta patsiente kas üksikult või tervete nimistutena juurde. Teisalt eeldab see, et tervisekeskustele selle eest ka makstakse.

Paarkümmend aastat tagasi otsustati, et perearstidest saavad mikroettevõtjad. Ent oli ka neid, kes kohe hoiatasid, et kui igaüks oma nurgas nokitseb, ei ole see efektiivne, sest pool tööajast kulub administratiivsetele tegevustele.

1992. aastal loodi perearsti õppetool, õigusruum muutus 2000. aastal. Ent mina isiklikult ei ole kunagi olnud meditsiinis ettevõtluse fänn.

Kas praegune mudel, kus perearstid taas koonduvad, võiks olla parem?

Minu arvates küll.

Miks teil oma ajal terviseameti juhina ei õnnestunud otsustajatele selgeks teha, et perearste ei jätku? Kui otsiti tühjaks jäänud nimistutele uusi perearste, siis konkursid luhtusid. Asi oli hapu juba kaheksa aastat tagasi, kui ilmus analüüs perearstiabi kohta, ja läheb järjest hullemaks.

Tervishoid ja selle korraldamine on üks väga raske valdkond, sest huvigruppe on väga palju. Väga raske on millegi täiesti uuega välja tulla. Toon paralleeli: praegu ootab sotsiaalministeeriumi hinnangut uus haiglavõrgu arengukava aastani 2040, kus on välja toodud trendid: millises tempos elanikkond vananeb, kui palju hakkab olema 65+ inimesi, milliseid tõbesid nad põevad ja millist ravi vajavad, aga selle asemel ehitame uhkeid haiglaid, pakume kõrgel tipptasemel tehnoloogiaga voodikohti – neid ei lähe niipalju vaja. Tervishoius oleks vaja kokkuleppeid, aga sinna on ka jõudnud selline poliitikutele omane kemplemine.

Hiljuti käis sotsiaalministeerium välja plaani, et haiglad teevad ära selle töö, mida perearstid teha ei jõua. Miks sotsiaalkomisjon selle algatuse eelnõust välja võttis?

Idee oli juba eelnõus sõnastatud vastuoluliselt: nimistud, millel ei ole perearsti, antakse üle haiglavõrgu arengukava haiglatele, kus tuleb osutada samasugust teenust. See ei ole võimalik, sest haiglas ei tööta perearste ega pereõdesid.

Ka haiglad ei olnud uuest kohustusest vaimustuses, sest mismoodi garanteerida teenust igapäevatöö kõrvalt? Üks võimalus on võtta perearsti vajavaid patsiente vastu EMOs. Sel juhul, vabandust, spekuleerin, võiks EMOsse võtta küll mõne töötaja lisaks, aga see ei ole kohe perearstiabi.

Perearstidel ettepanekuid on, need tuleb läbi töötada ja neile roheline tuli anda.

Ja ega see praegune asendusarstide süsteem pole ka jätkusuutlik. Paralleelselt jookseb kaks liini: tulekustutamine ja pikk plaan.

Pikka plaani oleks võinud teha juba 15 aastat tagasi.

Olen sellega nõus. Minul ei ole briljantseid ideid, ent asi on ka rahastamises. Tuleks tagada, et perearsti ja haigla rahakott ei läheks segi.

Tuleme inimese murede juurde tagasi. Eestis on perearstide puudus ja tööd saab iga soovija, kui anda sellisesse süsteemi ülesandeid juurde, suurenevad käärid – väga head perearstid teevadki kõik ära, ent kes juba enne jätsid midagi tegemata, ei võta vedu. Koroona vastase vaktsineerimisega oli perearste, kes vaktsineerisid kogu nimistu riskigrupi, seevastu teised ei teinud ühtegi kaitsesüsti.

Ma loodan, et ei ole siiski pahasid perearste, vaid igaüks pingutab, nagu jaksab. Vaktsineerimisel pakuti perearstidele ka motivatsioonipaketti - kes väga hästi vaktsineeris, neid premeeriti rahaliselt. Kvaliteet on oluline. Kole öelda, aga kui teisiti ei saa, tuleks hakata võib-olla sanktsioone rakendama.

Kas teie toetate seda mõtet?

Mõistlikul määral ja peab ka teadma, mis see sanktsioon siis täpsemalt on.

Kvaliteedist rääkimisel on üks nurk veel. Patsiendikindlustuse seadusega vabastati arstid isiklikust vastutusest, kui nad on teinud vea. Kolm aastat tagasi kandis üks Hiiu naine tükk aega surnud loodet, sest Ukrainast tulnud günekoloog ei tundnud raseda seisundit ära. Arstil olid kõik paberid korras, aga tegelikud oskused ei vastanud nõuetele. Mida teha, et patsiendid oleksid kaitstud?

Loomulikult on igal meditsiinitöötajal vastutus toimingute eest, mida ta isiklikult teeb. Haiglates on samas kollektiivne töö – üks teeb operatsiooni, teine vastutab öövalve eest. Haigla juhtkonna käes on hoovad, millega kutsuda korrale töötaja, kes korduvalt põhjustab halbu asju.

Täpsemalt kuula saatest.

Märksõnad
Tagasi üles