Milline võiks olla Postimees 165 aasta pärast? Stuudios on Marti Aavik

Kui papa Jannsen 1857. aastal Postimehe asutas, ei osanud ta ilmselt unistada sellest, et 165 aastat hiljem on Postimees hoopis midagi muud, kui paberil ilmuv ajaleht. Kui palju aeg on ajakirjandust muutnud ning kas mõned tõed ja põhimõtted on samaks jäänud, sellest räägime Postimehe otsesaates peatoimetaja Marti Aavikuga. 

Saatejuht on Ulla Länts.

Postimees – 165 aastat koos armsa Eesti rahvaga

Marti Aavik peatoimetaja

Põhiseadust tuleks täiendada punktiga, et vähemalt nädal enne Postimehe sünnipäeva ei tohi poliitikud mingeid selliseid tempe teha, nagu nad praegu on teinud. Õigupoolest võiks sama reegel kehtida ülemaailmselt, sest Postimehe uudisehuntidel on ka vaja aega igavikulisemate asjade peale mõtlemiseks. Vähemalt juubelite ajal. Aga nagu öeldakse, tahtmine on taevariik...Muidugi on Postimehe uudistekütid praegu valvel, et teile Eesti poliitikast ja kõigest muust teada anda.

Vähemalt sama kindel on aga seegi, et pühapäeval, viiendamal jaanikuu päeval saab 165 aastat mööda Postimehe esimesest armsa Eesti rahva teretamisest. See äratav tere (5. juuni 1857) kandus üle maa ja alguse said paljud suured asjad, mis on sügaval südames meil eestlastel ja loodetavasti ka teistel tublidel eestimaalastel. On suur ime, mida me rahvas on saavutanud. Kõige ilmas leiduva ja me esivanemaid tabanud kurjuse kiuste.

Postimees on üks tugev lõim me rahva loos. Omavahel uudiste, uute ja vanade mõtete, rõõmude ja murede jagamise koht tervele Eestile. Mitte asi iseeneses, vaid üheskoos rahvaks olemise ja paremaks saada tahtmise tööriist. Muidugi on tänapäevane meediamaja oma igapäevatoimetamistes palju-palju keerukam ja mitmeharulisem kui papa Jannseni ajal või isegi veel kõigest paarkümmend aastat tagasi. Mõnel muul kui toimetuse korrusel on praegune meediamaja hoopis põnev IT-ettevõte, suur müügiorganisatsioon, isegi eksportiv tööstus (trükikojale mõeldes). Suur tööandja, lisaks ajakirjanikele ka paljude muude ametite pidajatele. Tuum ja olemasolu mõte on aga ikka sama. Uudiste ja muude juttude toomine armsale Eesti rahvale.

Meie ajakirjanikud teevad oma tööd meie rahva jaoks. Pidades loomulikult silmas ajakirjanduslikke standardeid ja paljut muud. Sügavama mõtte annab me tegevusele ikkagi kokkukuuluvuse tunne selle maa ja rahva saatusega. Ajalugu, tegelikult ju me eelkäijate püüdluste ja tegude mõistmine ning mõte, et me kuulume nendega kuidagiviisi üle aegade kokku, ongi osa selgroost, mis argipäeva sahmimistes ometi kujutluspilte soovitud tulevikul aitab hoida.

Sirvin Postimehe 50 aasta juubeli albumit, vaatan selle mahukat kaasautorite elulugude osa. Seda lehte tehti koos armsa Eesti rahvaga. Nii on see tegelikult ju ka praegu. Mida oleks meil teha ilma kõigi teieta, tarkade ja oma erialasid maailma tipptasemel tundvate kaasautorite ja allikateta... Me rahvas on väike ja seepärast pole nupukaimatel head õigustust ainult oma raamatukokku või katseklaasi peitu pugeda – ikka armsale Eesti rahvale tuleb ka oma tarkust näidata. Aitäh, et jaksate!

Postimees on Postimees, aga seda praegu kindlalt koos maakonnalehtedega – mitte ühelgi teisel meediamajal pole sellist haaret üle Eesti. Näete seda iga päev meie veebiuudistes. Eelmisel sügisel, näiteks, tegime oma «suurõppuse» koos maakonnalehtedega, tele ja raadioga. Vapustavalt hea oli näha inimeste indu ja kogeda, et koos suudame liigutada mägesid. Juubelit jagame Pärnu Postimehega. Õigupoolest ei tahaks nendega liiga tähenärijalikult juubeli kuuluvuse üle vaidlema hakata... Pigem jagame koos 165 aasta tunnet edasi kõigile me kaasteelistele.

Imetlen Postimehe ajakirjanikke, oma kolleege. Ka ajakirjanikuna sõjas olevas riigis tegutsemine ei ole naljaasi. Kõik mõtlevad riskide peale, aga mõned lähevad. Nagu nüüd teame, ei ole mitte iga meediamaja Eestis selleks valmis. Postimehes ja maakonnalehtedes aga on vapraid inimesi, ajakirjanikke, kelle jaoks kaalub nende ameti olemasolu mõte üles ohud. Aitäh, Margus Martin, Dmitri Kotjuh, Jaanus Piirsalu, Raul Ranne, Erik Prozes, Andres Einmann, Madis Veltman ja Ain Liiva! Imeline oli vaadata ka peakontorisse jäänute indu ja töökust Venemaa agressiooni esimesest päevast peale. Sisuliselt kaitsetahet, mida sellisel moel käsu peale ei saaks ega rahaga ei ostaks.

Postimehe peatoimetaja kogemusest ei saa ma küll kuidagi kinnitada kuuldusi, et noorus olevat hukas ja vanainimesed lootusetult virilad. Vastupidi! Sellises meeskonnas ja armsa Eesti rahvaga koos on olla uhke ja hea.