K, 5.10.2022

SÕJASTUUDIO ⟩ Stoicescu: sellises tempos relvaabiga pole võimalik sõda võita

Ulla Länts
, ajakirjanik
Stoicescu: sellises tempos relvaabiga pole võimalik sõda võita
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 3

Sjeverodonetsk on langemas venelaste kätte ja veel vabades Luhanski oblasti piirkondades käivad ägedad lahingud. Viimaseid sõjasündmusi kommenteerib Postimehe Sõjastuudios rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur Kalev Stoicescu. Saatejuht on Ulla Länts.

Homme möödub sõja algusest sada päeva. Kui täpselt sõja alguses selle edasist käiku prognoositi ja kuidas ukrainlased on hakkama saanud?

Prognoose tehti erinevaid veel isegi enne 24. veebruari. Ka ameeriklased pakkusid, et Kiiev langeb kolme päevaga. No ei langenud. Seni on Ukrainal enam-vähem kõik hästi läinud. Eriti kui me mõtleme sellele, et venelased pidid taanduma Kiievi, Tšernihivi, Sumõ alt ja isegi Harkivi alt.

Nüüd on Ukraina kaitsjate olukord siiski palju raskem, sest Venemaa on suunanud Donbassi ja Luhanski ja Donetski oblastisse väga suured jõud, nende ülekaal on ju neli ühele, kohati isegi seitse ühele, ja selge see, et nii arvuliselt ülekaaluka vaenlase vastu ei saa ka ukrainlased lõputult vastu pidada. Kohati ongi nad pidanud taanduma, näiteks sealtsamast Sjeverodonetskist.

Ääretult kurb on, et päevas saab surma kusagil 150 Ukraina võitlejat ja haavata umbes 500. Need on ju tohutu suured arvud, eriti kui arvestada, et Venemaa elanikkond on mitu korda Ukraina omast suurem. Nii et nad vajavad praegu hädasti relvaabi.

Kui kaua võiks vastu pidada Sjeverodonetsk – teist Mariupolit seal ilmselt ei teki?

Teist Mariupolit on väga raske tekitada, kuigi mitte võimatu. Sjeverodonetskis sai ju keemiatehas pihta, seal tekkisid keemilistest ainetest pilved, aga see oli ju algusest peale näha, et Venemaa ei hooli inimeludest ega elukeskkonnast. Isegi nendel territooriumitel, mida ta endale nõuab ja vallutada püüab, kasutatakse põletatud maa taktikat, mis tundub täiesti loogikavastane. Mõistlik oleks ju üritada territooriume kätte saada võimalikult terve infrastruktuuriga, mitte hävitada terveid linnu, tehaseid ja muud.

Praegu tundub küll, et Ukraina poolel saab olema hästi palju ohvreid, enne kui suurem abi jõuab rindeni. Selleta, mida seni on antud, poleks Ukraina suutnud vastu pidada, aga nüüd antakse vaid näpuotsaga ja ainult nii palju, et nad suudaksid kuidagiviisi rinnet hoida.

Kui me räägime sellest, et eesmärk peaks olema, et Ukraina võidab selle sõja ja see võit peaks tähendama oma territooriumi vabastamist, siis sellises tempos NATO poolt relvi andes, ei ole see eesmärk teostatav.

Ukrainale on lubatud raketisüsteeme, mis võimaldavad tulistada kuni 80 kilomeetri kaugusele, võimsamaid nad ilmselt ei saa?

Kui me räägime nendest HIMARSi raketiheitjatest, mida USA ja ka britid on lubanud, siis on see siiski esialgu jutt, sest nende Ukrainasse jõudmine võtab aega. Jah, osa neist on Euroopas olemas, aga ukrainlased vajavad ka väljaõpet ja raketisüsteemid on vaja kohale toimetada ning see võtab nädalaid.

Me teeme praegu asju, mida oleks tulnud teha juba nädalaid tagasi. Venemaa välisminister Lavrov on juba öelnud, et kui USA annab Ukrainale HIMARSi raketisüsteeme, siis ületab see sündsuse piiri. No ma ei tea, kas Kremli juhtidel on paslik üldse sündsusest rääkida, aga nii nad räägivad.

Minu arvates pelgavad üsna paljud valitsused, et Ukraina võiks kaugema ulatusega rakettidega rünnata Venemaa territooriumi, sellistega, mis ei ole enam 70 kuni 80 kilomeetrit, aga näiteks 200 või isegi 300 kilomeetrit. Samas tuleks küsida, miks peaks sõda käima ainult Ukraina pinnal. Üks riik on rünnanud teist – mille alusel saab väita, et see ennast kaitsev riik tohib ennast kaitsta ainult oma territooriumil ja mitte haavata agressorit tema enda territooriumil, et takistada agressiooni ja sundida sõda lõpetama.

Kuni sõda ei jõua venelaste koduõuele – ja ma ei mõtle siin Murmanskit või Jekaterinburgi, ma mõtlen siin näiteks Belgorodi või teisi piiriäärseid oblasteid. Venelased ei saa enne aru, kui kole ja jäle see sõda on, kuni see nendeni ei jõua.

Ja siis on veel küsimus näiteks Krimmist, kui Ukraina peaks tahtma murda läbi ka mereblokaadist, miks mitte rünnata Sevastopoli mereväebaasi. Lõpuks kerkib ju küsimus, kas Krimm on või ei ole Ukraina territoorium? Kas Ukraina ründab seal Venemaa poolt okupeeritud Ukraina osa või ründab Venemaad?

Ukrainlased on siis praegu ikka väga raskes olukorras?

Olukord on tõesti raske, kaotused on suured ja tähtis on, et nende võitlusvaim ja kaitsetahe säiliks. Me peame arvestama sellega, et nii suurte kaotustega ja sellise ebaadekvaatse ja hilineva abi puhul võib hakata ka ukrainlaste moraal kõikuma.

Kui nad peavad taanduma, siis võib kaduda see algne optimism, mis tekkis sellest, et venelased taandusid põhja pool ja ei suutnud edasi liikuda Donbassis ning lõunas nendel aladel, mida nad konflikti alguses hõivasid. Seetõttu ongi väga oluline, et läänes saavutataks konsensus mitte ainult Venemaa karistamise osas, vaid ka eesmärgi osas.

Praegu on nii, et ühed tahavad, et kiiresti sõlmitaks rahu, mis lõpetaks sõjategevuse, samas sõjategevus võib ju lõppeda, aga sõja tagajärjed ei lõpe.

Kus võiksid lähiajal lahingud ägeneda?

Viis protsenti Luhanski oblastist on venelaste poolt veel hõivamata ja küllalt suur osa Donetski oblastist samuti. Nii et ilmselt on venelaste eesmärk jõuda nende oblastite piirini ja nad tahaksid loomulikult vallutada ka Zaporižžja oblasti tervikuna koos Zaporižžja linnaga.

Kas läänemaailm saab üldse aru, kes teeb praegu Kremlis otsuseid, kas Putin, Patrušev või Medvedev?

Keegi ei tea seda, võib-olla on Putin üldse mängust väljas, kui teda tõepoolest valmistatakse ette operatsiooniks. Kui Putin ongi haige, siis võib-olla annab ta mingeid käske veel oma haiglavoodist ja me ei tea ka, mis informatsiooni talle üldse antakse otsuste tegemiseks.

Kui rääkida võimalikust järglasest, aga seegi pole teada, millal see võiks juhtuda, siis võib see tõepoolest olla Nikolai Patrušev. Samas on tema nime väljakäimine samuti selline psühholoogilise sõja element, kus öeldakse, et lõpetage Ukraina abistamine, siis saame selle sõja ära lõpetada, kuni Putin veel elus on ja kui te seda ei tee, tuleb see veel hirmsam Patrušev ning vat siis te alles näete.

Märksõnad
Tagasi üles