SÕJASTUUDIO ⟩ Kannik: kui venelased saavutavad oma eesmärgi Ukrainas, siis nad kindlasti liiguvad edasi

Venelased on tunginud Sjeverodonetskisse, rasked lahingud käivad ka mujal Ida-Ukrainas. Postimehe Sõjastuudios kommenteerib viimaseid sõjasündmusi rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse juht Indrek Kannik. Saatejuht on Ulla Länts.

Ida-Ukrainas käivad intensiivsed lahingud suhteliselt väikesel alal. Kui suur tähtsus on Sjeverodonetski hoidmine?

See ala on jah üsna kitsas, lahingud käivad Sjeverodonetskist kuni Bahmutini ja sellel territooriumil on Venemaa suutnud viimase paari kolme nädala jooksul ka selget takstikalist edu saavutada. Strateegilise tähtsusega see linn ei ole. Ta on venelaste jaoks propagandistliku tähendusega, Sjeverodonetsk on olnud Luhanski oblasti administratiivkeskus alates 2014. aastast, kui venelased Luhanski okupeerisid. Üks venelaste esimesi eesmärke oligi Luhanski ja Donetski oblasti administratiivpiiridele jõudmine ja Luhanski oblastis on nad sellele üsna lähedal. Seda ohtu, et Ukraina väed jääks piiramisrõngasse, nagu see juhtus Mariupolis, selles paikkonnas ei ole. Tee lõunasse on seal ukrainlaste jaoks lahti ja võimalusi kotist välja tulekuks on neil kindlasti piisavalt palju. Kuigi jah, lahingud on jõudnud Sjeverodonetski linna ja hommikuste andmete põhjal on juba 50 protsenti linnast venelaste käes.

Sealgi on venelastel põletatud maa taktika - kõike mida saab hävitada, ka hävitatakse. Miks venelased seda teevad?

Venelaste puhul on see tavaline, nad kasutasid seda juba 2014. aastal Ukrainas, seda on nad kasutanud Tšetšeenia sõjas, samuti Süüria sõjas, sest sellel on hirmu tekitamise efekt, aga ka teatav sõjaline loogika. Kuna venelaste täpisrelvad ei toimi just liiga hästi ning tänavalahinguid nad pidada ei oska, siis ongi kõige parem variant hävitada linn täielikult, mis muudab ka linnA kaitsmise raskemaks – kui ei ole maju, kuhu varjuda, muutub ka linna kaitsmine Ukraina vägede jaoks keerulisemaks. Nii et venelastel ei ole paremaid oskusi, kui lihtsalt suurtükitulega kõik puruks peksta.

Kas see, et intensiivne lahingutegevus käib suhteliselt väikesel alal, näitab, et venelastel ei ole enamaks praegu võimekust?

Ma arvan küll, et see näitab, et venelastel ei ole enamaks võimekust. Mäletatavasti kuulutasid nad sõja teise etapi välja aprilli algul, kui tõmbasid KiiEvi ümbrusest ja Põhja-Ukrainast oma väed välja. Aga nad ei ole mingit edu saavutanud ka sõja teise etapi käigus, edasiminekut peaaegu ei ole, vastupidi, Ukraina suutis Harkivist põhjas osa territooriume vabastada. Nüüd on venelased langetanud otsuse, et keskenduda tuleb märksa kitsamale maa-alale.

Väikeseid võite on ukrainlased saanud lõunas.

Hersoni oblastis Mõkolajivi Hersoni vahel on toimunud ukrainlaste edasiliikumine, nad on seal suutnud ületada ka Inhuletsi jõe. Kui kaugele on edasi liigutud, selle kohta on infot üsna vähe. Ukrainlased on ise rääkinud, et nad suutsid esimestel päevadel kümmekond kilomeetrit edasi liikuda, mis selle sõja mastaabis on üsna pikk maa. Venelaste edusammud Ida-Ukrainas on parimal juhul üks, kaks või kolm kilomeetrit päevas. Kui ukrainlased saaksid kasutada piisavalt uut lääne sõjatehnikat, peaks see andma neile ka suuremat edu, kuna looduslikke takistusi on vähe. Kui ukrainlaste suurtükituli läheb kaugemale kui venelaste oma, peaks see olema üsna otsustav tegur sõjas.

Lubadusi ja otsuseid relvade andmiseks on palju, samas tundub, et suur osa neist pole siiski rindele jõudnud. Kuhu see jäänud on?

Raske öelda, kui palju sellest on riikide venitamiste taga ja kui palju on seotud asjaoluga, et ukrainlased peavad läbima ka väljaõppe nende relvade käsitsemiseks. Arvan, et Ukraina jaoks on probleem see, et relvastust küll tuleb, aga samal ajal ollakse läänes endiselt ettevaatlikud just suurema tegevusraadiusega relvade andmisel. Mõnes mõttes sunnitakse ukrainlasi sõdima, üks käsi selja taga, ja minu arvates pole see mõistlik. See toob kaasa sõja venimise, toob kaasa suured purustused Ukraina linnades ja toob kaasa ka suured kannatused Ukraina tsiviilelanikkonnale, ning see tegelikult julgustab Venemaad sõda jätkama. Venemaa ei lähe sinna, kus ta teab, et kaotab, kuna vastasel on tugevam relvastus. Me ju nägime, et kui Odessa ümbruses said venelaste laevad pihta, siis nad enam nii lähedale Odessa rannikule ei trüginud. Kui ukrainlastele antaks rohkem suurema tegevusraadiusega relvastust, siis oleks võimalik ka vene suutükid, mis praegu kõige rohkem kahju tekitavad, puruks lasta.

Mis on nende lääneriikide hirm, kes ikka veel venitavad relvaabiga Ukrainale, kardavad, et sõda kandub Venemaa territooriumile?

Ei ole mingit põhjust arvata, et Ukraina üritaks viia otsest lahingtegevust Venemaa territooriumile, see pole nende huvides, nad ei taha Venemaad okupeerida. Ukraina ei soovi võtta endale territooriume juurde. Jah, muidugi, Ukraina võib anda ja on ka andnud teatud hoope sõjaväelistele objektidele Venemaa territooriumil. Neid lööke on tehtud Põhja-Ukraina territooriumilt Belgorodi oblastile, aga need on olnud väga konkreetsed sõjalise infrastruktuuri või sõjaliste ladude objektid ja minu arvates oleks pehmelt öeldes kohatu neil seda ära keelata. Mõnede lääneriikide relvaabiga venitamisel on kaks põhilist põhjust: üks on intellektuaalne mugavus ja teine on irratsionaalne hirm. Intellektuaalne mugavus on see, et kusagil ikkagi loodetakse, et äkki õnnestub naasta 24. veebruari eelsesse maailma, kus Venemaaga on taas võimalik teatud ärivaldkondades suhteid arendada ja seetõttu ei taheta Ukraina abistamisega liiga kaugele minna. Teine on hirm. Venelased on korduvalt ähvardanud tuumarelva kasutamisega ja see tekitab lääne pealinnades arusaadavat hirmu. Samas toob tuumašantaažile järele andmine tuumasõja võimaluse veel lähemale. Kui annad üks kord järele, siis venelased jäävadki sellega tulevikus šantažeerima. On ju tuntud lause, et terroristidega läbirääkimisi ei peeta, aga tuumašantaaž on vaieldamatult juba terrorism. Kui venelased saavutavad oma eesmärgi Ukrainas, siis nad kindlasti liiguvad edasi.