SÕJASTUUDIO ⟩ Teperik: Sjeverodonetskist pole enam võimalik tsiviilelanikke ära tuua

Venemaa koondab vägesid, rünnates Sjeverodonetskit mitmest suunast. Moskva kaalub Azovi pataljoni võitlejate vahetamist oligarhi vastu. Postimehe Sõjastuudios räägime viimastest sõjasündmustest rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse tegevjuhi Dmitri Teperikiga. Saatejuht on Ulla Länts.

Ukrainlastel on hetkel idarindel raske, presidendi sõnul kaotavad nad seal kuni sada sõdurit päevas. Miks on praegu just Sjeverodonetsk sattunud nii suure löögi alla?

Selleks on mitmeid põhjusi, lahingud on seal toimunud üle kolme kuu ja praegu on käes kõige ägedam faas. Kui kaua see kestab, seda hetkel veel ei tea. Tuleb vaadata tähelepanelikult, mis taktikat Vene väed kasutavad. Ukrainlaste kaotused on muidugi väga suured - kuni sada sõdurit päevas. Need numbrid on ehmatavad. Tundub, et Sjeverodonetskist on saamas teine Mariupol ehk siis linn on täielikult purustatud. Isegi kui Venemaal õnnestub see ära vallutada, siis mingit normaalset elu seal enam toimuda ei saa. Palju tsiviilisikud on juba linnast põgenenud ja need kes seal on, on jäänud lõksu. Just tsiviilisikute olemasolu kas rindejoonel või rindejoone lähistel, takistab oluliselt Ukraina vägede edasiliikumist. Erinevalt Vene vägedest, kes pommitavad valimatult tsiviiltaristut ja tapavad tsiviilinimesi, Ukraina vägi seda teha ei saa, nii et enne kui edasi liikuda, peab Ukraina sõjavägi olema kindel, et ala on tsiviilisikutest puhas, alles siis saavad nad rünnata. Sjeverodonetski ümbrus oli tihedalt asustatud piirkond, seal elas enne sõda üle 300 000 inimese. Kuigi suurem osa on inimestest lahkunud, jäi mingi osa siiski lõksu.

Venelased ilmselt tahavad saada Luhantski oblastit täielikult oma valdusesse?

Nii on, ilmselt on venelastel otsus tehtud, et vähemalt oblasti administratiivpiirid oleksid nende kontrolli all, et saaks kas või Venemaa siseselt raporteerida, et tegemist on mingisuguse edasiminekuga. Need linnad, mis on Venemaa poolt vallutatud, on sisuliselt elamiskõlbmatud, see on põletatud maa taktika, mis ei anna Venemaale midagi, küll aga võimaldab pärast, nii Ukrainal kui lääneriikidel, tuua kohtu ette Ukraina sõjakuritegude eest vastutavad isikud.

Täna saigi esimene Vene sõdur sõjakuritegudes süüdi mõistva otsuse Ukraina kohtus.

See sündmus on märgilise tähendusega, kohut mõistetakse praegu Poltaavas ja kui konkreetne inimene pannakse vastutama sõjakuridegude eest, siis see on suur edasiminek. Samas on kuritegude hulk Ukrainas viimastel andmetel peaaegu 13 000 juhtumit ja ilmselt see suureneb veelgi. Siin on ühtlasi ka selge signaal lääne partneritele, et Ukraina vajab täiendavat tuge ka sõjakuritegude uurimisel, et ka prokuröride ja uurijate töö oleks rahastatud ja koordineeritud.

Kas Sjeverodonetskist on praegu juba tsiviilelanikke sama raske ära tuua kui see oli Mariupolis?

Tundub küll, taristu on purustatud, paar päeva tagasi saime teada, et Venemaa on purustanud ka strateegiliselt tähtsa silla, nii et kogu liikumine sellel alal on äärmiselt raske. Psühholoogiliselt takistas inimesi sellisest piirkonnast õigel ajal ära minemast hirm, et neil justkui ei olegi kuhugi minna. Ka nende sõjapõgenike jutust, kes on põgenenud Lääne-Ukrainasse, tuleb välja, et kodust lahkumise otsuse vastu võtmine on psühholoogiliselt väga raske. Palju tulid sellega toime, aga mõned inimesed jäid sinna lõksu. Nad ei suutnud õigel ajal otsust vastu võtta ja nüüd on väga õrn lootus, et nad võiksid seal ellu jääda, sest lahingud on ikka väga ägedad. Venemaa ründab relvi valimata, nii et siin saabki kohalejääjatele ainult kaasa tunda. Ukraina võimud üritasid evakueerida inimesi nii Donetski, Luhanski kui Harkivi oblastitest ja nende sõnumid olid üsna selged - paigale jääjatele ei antud mingit lootust ja öeldi ühemõtteliselt, et palun minge sealt ära. Nii et järelikult võis juba ennustada, et rünnakud võivad tulla ägedamad kui mujal. Samas uskusid paljud ilmselt viimase hetkeni, et sõda läheb neist mööda.

Mis võiks saada Mariupoli kaitsjatest, viimase versiooni järgi üritatakse nad välja vahetada Putinile lähedase Ukraina oligarhi Medvedtšuki vastu.

Ilmselt võib Medvetšuk tõesti selles nimekirjas olla, aga mingit erilist kaalu tal ei ole. Putinil ei ole tema suhtes mingeid inimlikke emotsioone ja isegi kui oleks, vaevalt et ta lubaks ühe mehe vastu kõik need võitlejad välja vahetada, eriti kui arvestades kogu seda propagandat, mida Venemaa on kasutanud Azovi polgu ja teiste Ukraina võitlejate vastu. Nende saatus on praegu tegelikult teadmata, võib juhtuda, et nad tembeldatakse Venemaal sõjakurjategijateks, pannakse mõneks ajaks vangi või isolaatoritesse ning jääb vaid loota, et kui toimub vangide vahetamine, on enamus neist on vähemalt rahuldava tervise juures. Psühholoogiliselt on neil praegu Venemaal väga keeruline olla.

Kas ukrainlased võiksid alustada rahuläbirääkimisi?

Lahingud on hetkel ägedad, aga kuni Ukraina suudab vastu panna, siis ilmselt rahuläbirääkimisteks õiget momenti ei ole. Praegu läheb ukrainlastel tervikuna suhteliselt rahuldavalt, mõnes osas, nagu Sjeverodonetski kandis on olukord väga tõsine ja seal on tõesti raske, aga mujal nagu Harkivi lähedal, on juba natuke parem. Praegu pole veel ka teada, mille üle võiksid Venemaa ja Ukraina läbi rääkida. Kui olulist edasiminekut idas või Lõuna-Ukrainas ei ole ette näha, siis on kõik need kohtumised sisuliselt mõttetud.

Lääne-Ukraina on küll sõjategevusest eelmal, aga kuidas nemad hakkama saavad, seal on ju väga palju sõjapõgenikke?

Neid on tõesti palju ja olukord pole seal kiita Seal ei käi õnneks sellist ägedat sõjategevust, aga ühiskondlikult on pinge õhus. Lisakoormus sotsiaalsele taristule on Lääne-Ukrainas kordades kasvanud. Kuhjuvad ka emotsionaalsed pinged - üks grupp inimesi on lahkunud oma kodudest sõjapiirkonnas ja leidnud ajutise varjupaiga Lääne-Ukrainas, teine grupp inimesi läks naaberriikidesse või Lääne-Euroopasse ja on nüüd hakanud tagasi tulema ning siis on inimesed, kes on kogu aeg oma kodudes põgenikke vastu võtnud. Pinged selle kolme grupi vahel on järjest kasvamas, kuna ühel grupil on väga kõrged ootused abivajaduste osas, teisel grupil aga ootused nende suhtes, kes on lahkusid ja ei aidanud kuidagi. Psühholoogiliselt on inimestel keeruline naasta koju, kui seda ei ole enam olemas. Kui kellelgi on silme ees on tapetud pereliikmed, siis sinna piirkonda inimesed ilmselt ei soovi enam naasta. Mis neist edasi saab, on suur küsimus eelkõige Ukraina valitsusele, aga me peame arvestama, et Ukraina valitsus ei suuda seda üksinda lahendada